Rubriik: Nalja kah

Afanassi Pirn: kohe vabandust paluma!

Seltsimehed, meil esineb puudujääke. Inglased põlvitavad, aga meie ei põlvita. Isegi šotlased põlvitavad, aga meie ikka ei põlvita. Taanlased küll ei põlvita, aga vähemalt plaksutavad põlvitajatele. Meie ei plaksuta, hoopis vilistame. Kuhu selline asi kõlbab? Nagu minu akadeemiline õepoeg Aro Velmet veenvalt on näidanud, oleme meie neegrite – ptüi, mustanahaliste ikka – vaevades ja valus sama palju süüdi kui Orjaranniku inimkaubitsejad 18. […]

Loe edasi

Afanassi Pirn: miks ainult üks abielu?

Seltsimehed, mina arenesin vahepeal. Kõigi dialektika reeglite kohaselt ja olen nüüd otsusele jõudnud. Aga kannatust. Seda ma eelmine kord juba kirjutasin, et on ennekuulmatult diskrimineeriv, kui abiellu astumine tehakse võimalikuks ainult kahele inimesele, sellal kui leidub arvukalt neid, kes tahaksid olla abielus õige mitmekesi. Ja see on muidugi kõik väga õige, mis ma kirjutasin, sest see toetub eesrindlikele ja progressiivsetele printsiipidele, mida […]

Loe edasi

Afanassi Pirn: head rahvusvahelist perekondade päeva

    Seltsimehed, mina tervitan teid rahvusvahelise perekondade päeva puhul. Elagu abieluvõrdsus, elagi kõik perekonnad, olgu nad siis „traditsioonilised“ või mitte, nii lõpetab ka Eestimaa Roheliste aseesimees Kaspar Kurve 14. mai Eesti Päevalehes oma teemakohase loo. Lugu vestab sellest, kuidas eesti rahvas nõuab taga sooneutraalset abielu, sest see on hea, tervislik, õiglane ja üldse. Õige, seltsimehed. Elagu armastus, elagu võrdsus, elagu õigused. […]

Loe edasi

Afanassi Pirn: õiged mõtted ja suur idee

  Lugesin 31. märtsi Eesti Ekspressist suure naudinguga Linda Kaljundi usutlust Bart Pushaw’ ja Aro Velmetiga. Juba osaliste koosseis tekitas meeldiva perspektiivi, kõlades sama paljutõotavalt nagu „Yehudi Menuhin esitab Stradivariusel Paganinit“. Noored ei petnud mu ootusi ja isegi professor Alfred L. Latsatas oleks rahul olnud. Ksenofoobne piiratus sai väärika vastulöögi, rassismi ja kolonialismi pärand nii põhjalikult ning samas üldarusaadavalt avatud kui napp […]

Loe edasi

Afanassi Pirn: on viimane aeg sekkuda

  Ennast bioloogiks pidaval Raivo Männil ilmus läinud laupäevases Postimehe AK-s pikk ja targurlik jutt peakirjaga „Inimene ahvimajas“ (20.03.21). Seal märgib autor, raevukas tagurlane, aasta meesšovinisti nominent 2016, muude poliitiliste ebakorrektsuste ja rämedate biologismide seas, et inimene ei ole püüdnud või suutnud niivõrd ise kohaneda keskkonnaga kui on ennast keskkonnast isoleerinud. Näiteks kui keskkond on muutunud väidetavalt ebatervislikuks. (No mis jutt see […]

Loe edasi

Afanassi Pirn ütleb: Lõpp lõhestamisele

Afanassi Pirn, kultuurileht „Kirves“, arvamusliider Nagu arvata võiski, ei kavatse madalalaubalised, labased ja vihkavad populistid kättevõidetud territooriume niisama loovutada. Kuna nad mõistavad, et kogu ühiskonda endale allutada ei õnnestu, on valitud lõhestamistaktika. Lõhestamistaktika esimene tunnusjoon on äärmine ülbus ja ebaviisakus. Viisakat, tsiviliseeritud inimest võib see esmakohtumisel tõeliselt jahmatada. Tema on harjunud vaimukuse ja peenusega. Näiteks laseb Eesti Televisioon vana-aasta õhtul eetrisse teravmeelse […]

Loe edasi

Afanassi Pirn ütleb: Tuleviku kaotajad

Afanassi Pirn, kultuurileht „Kirves“, arvamusliider Olen kaua vaikinud, jälgides akadeemiliselt neutraalse pilguga trumpismi võidukäiku, kliimaksit ja lõpu algust. Kuid see pole veel võit. Süsteemianalüütikud teavad, et laguneva diskursuse vastuhakk muutustele pigem tugevneb lagunemise käigus, jõudes teatud faasis lausa meeleheitlike, eksistentsiaalsete aktsioonideni. Sestap tunnen, et on viimane aeg sekkuda minulgi. Minu lugupeetud õpetaja Alfred Lepaotsast-Latsatas mainis kord piipu toppides möödaminnes, et arhüksose hüoosise […]

Loe edasi

Tsensuurivabalt 17.01.21

    Elukogemus ütleb, et kõige magusamaks läheb kaklus pärast kakluse lõppu. Siis saab alistatud vaenlase surnukehal tantsu lüüa ja kireda. Ja kui surnukeha siiski päris surnud ei ole, kireb toogi omal viisil vastu. Mõlema poole käitumine on ülimalt inimlik. Kohe nii inimlik, et peaaegu loomalik. Peatähelepanu pälvib siiski võitja, sest prožektorid on suunatud temale, tema suust peab publik teada saama, kes […]

Loe edasi

Rosinaid ja kruusakive

Godot’d me enam ei oota, eks ootame siis lehma. (Kommentaariks 2020. aastal lahvatanud kunstikriitilisele diskussioonile “Kus on lehm?”) Kõik mis liigub, pole veel rassism. Inimlik lollus on otsatu nagu universum, selle haaret ja elujõudu ei maksa alahinnata. Maailm on tõesti muutunud – liberaalid on hulluks läinud. Küsida ei tule mitte „kas sa usud või tead?“ – sest kõik me enamasti usume, mitte […]

Loe edasi

Abiks algajale oraatorile

…EHK KUIDAS SAADA SÄDEINIMESEKS   Kui ma veel laps olin, tahtsid paljud mu eakaaslased saada kosmonaudiks. See oli siis popp. Aeg on edasi läinud ja täna on popp saada uinunud ühiskonda äratavaks sädeinimeseks. Mis on selle poolest vahva, et see on palju lihtsam kui kosmonaudiks saamine. Kosmonaut peab palju õppima ja treenima, aga sädeinimeseks saamine läheb nagu lepase reega, kui vaid vajutada […]

Loe edasi

End of content

No more pages to load