Rubriik: Sõgeduse mängumailt

…ei saa ikka aru

Lugenud ERR uudisteportaalist ameerika kunstiteadlase Bart Pushaw usutlust, tekkis mul küsimus, kas tõesti tulebki kirjutada artiklisari „BP ei saa aru“, „BP ei saa ikka aru“, „BP ei kavatsegi aru saada“. Nagu mul muud teha poleks. Usutluses ajab üks vastuolu teist taga ja kui oled selle väsitava lektüüri läbi saanud, on tunne, nagu oleks sõelaga kuupmeetri vett ära kandnud. Minu vana kirjasaatja, sotsiaalkonstruktivistmist […]

Loe edasi

Tsensuurivabalt 4.05.21

    Kes poleks kuulnud metafoori „maastik pärast lahingut“? Aga „maastik enne lahingut“? Mitte vist sageli. Praegune olukord nii Eesti kui tegelikult kogu maailma poliitikamaastikul lõhnab aga pigem just selle viimase järele. Esiteks muidugi sõna otseses mõttes. Maailma tähtsaim küsimus meie jaoks on loomulikult see, kas uus Estonia ehitada Lasnamäele, Paldiskisse või Kiviõlisse (peaasi, et mitte Tallinna kesklinna), aga selle kõrval pinisevad […]

Loe edasi

Te kõik olete süüdi. Teie ka

Ma jätsin prints Harry ja Meghani kuulsa intervjuu teadlikult vaatamata. Nii nagu ma ei tahtnuks pealt vaadata Bamiani Buddha kujude purustamist ega üldse vandalismi. Samal põhjusel pelgan Ameerika märulifilme, kus järjekindlalt korraldatakse tulevahetus mõnes muuseumis, ja kui kuskil paistab mõni Stradivariuse viiul, siis lüüakse see tingimata katki. Kuid meedia eest nii kergesti ei page. Mis ei tule uksest, tuleb aknast ja üks […]

Loe edasi

Afanassi Pirn: õiged mõtted ja suur idee

  Lugesin 31. märtsi Eesti Ekspressist suure naudinguga Linda Kaljundi usutlust Bart Pushaw’ ja Aro Velmetiga. Juba osaliste koosseis tekitas meeldiva perspektiivi, kõlades sama paljutõotavalt nagu „Yehudi Menuhin esitab Stradivariusel Paganinit“. Noored ei petnud mu ootusi ja isegi professor Alfred L. Latsatas oleks rahul olnud. Ksenofoobne piiratus sai väärika vastulöögi, rassismi ja kolonialismi pärand nii põhjalikult ning samas üldarusaadavalt avatud kui napp […]

Loe edasi

Afanassi Pirn: on viimane aeg sekkuda

  Ennast bioloogiks pidaval Raivo Männil ilmus läinud laupäevases Postimehe AK-s pikk ja targurlik jutt peakirjaga „Inimene ahvimajas“ (20.03.21). Seal märgib autor, raevukas tagurlane, aasta meesšovinisti nominent 2016, muude poliitiliste ebakorrektsuste ja rämedate biologismide seas, et inimene ei ole püüdnud või suutnud niivõrd ise kohaneda keskkonnaga kui on ennast keskkonnast isoleerinud. Näiteks kui keskkond on muutunud väidetavalt ebatervislikuks. (No mis jutt see […]

Loe edasi

Veel Kumu uuest püsinäitusest

Pildiallkirjade poliitkorrektne väljavahetamine Kumus pole mingi tühiasi. Kumu on üks eesti kultuuri kroonijuveel ja mis seal sünnib, on enam-vähem kõigi asi. Seetõttu peaksid muuseumi juhid ja ideoloogid kuulama tähelepanelikult, mida nende töö kohta öeldakse, selle asemel et enesekindla eneseimetluse saatel kiita, kui hästi ja õigesti kõik on ning kuidas aina paremaks läheb. Kõige sihikindlamalt ja põhjalikumalt on ümbernimetamine läbi viidud ekspositsiooni ühes […]

Loe edasi

Tsensuurivabalt 25.02.2021

Ennäe, kevad läheneb ja püksimaalijad juba jälle platsis. Kunstiajalugu tunneb selliseid hästi. Ikka juhtub, et saabub järjekordne puritaanlik epohh, rajatakse mingi ultrasünnis ühiskond või saab võimule mõni ülivaga valitseja, ja naksti maalitakse ka freskodel tiibu lehvitavatele alasti inglikestele püksid jalga. Sest muidu on vuih. Oh, kuis meie sellist kitsarinnalisust, sellist mõistmatust, sellist rumalust pilkame ja naerame. Onju? Appi, kus harimatu mats, tema […]

Loe edasi

Empire of the absurd

A BRIEF HISTORY OF THE ABSURDITIES OF THE SOVIET UNION Translated from the Estonian by Tarmo Heyduck Executive editor: Markus Hess Cover: Silver Vahtre   FOREWORD THE BIG FAILURE   In May 1991 a Soviet cosmonaut Sergei Krikalyev was sent into space. At the end of the year he was still circling around the Earth waiting for a spaceship to bring him […]

Loe edasi

Tsensuurivabalt 17.01.21

    Elukogemus ütleb, et kõige magusamaks läheb kaklus pärast kakluse lõppu. Siis saab alistatud vaenlase surnukehal tantsu lüüa ja kireda. Ja kui surnukeha siiski päris surnud ei ole, kireb toogi omal viisil vastu. Mõlema poole käitumine on ülimalt inimlik. Kohe nii inimlik, et peaaegu loomalik. Peatähelepanu pälvib siiski võitja, sest prožektorid on suunatud temale, tema suust peab publik teada saama, kes […]

Loe edasi

Liberalismi viletsusest

    Konservatiivsuse viletsusest on kuuldud juba omajagu. Seetõttu tahaks seekord rääkida liberalismi viletsusest. Liberalismi viletsus seisneb lühidalt öeldes selles, et ta ei loo ise midagi, vaid üksnes võtab ära. See ei tähenda, nagu poleks liberalismi vaja. On ikka, isegi väga, nii nagu õunapuule on vaja aednikku, kes puud regulaarselt kärbiks. Vastasel korral puu metsistub ja vajub lõpuks iseenda raskuse all kokku. […]

Loe edasi

End of content

No more pages to load