Inimesi on ikka köitnud lood salapärastest jõududest, mis maailma juhivad ja valitsevad. Psühholoogid oskavad öelda, mis need lood õieti köitvaks teeb. Võib-olla armastus müstika ja rituaalide vastu. Võib-olla on inimese sisse kodeeritud arvamus, et „tegelik põhjus on mujal“, mis sunnib teda uurima ja otsima. Nii on tehtud lugematu hulk teaduslikke avastusi.
Sageli läheb see mõtteviis muidugi üle võlli ja tulemuseks on järjekordne tobe vandenõuteooria: et ameeriklased polegi Kuul käinud või et Ameerikat pole üldse olemaski.
Nende teooriate tobedusest hoolimata on võrgustikud päriselt ka olemas. Mõnikord sihilikult varjatuna, enamasti aga ei torka lihtsalt silma, nagu nt üliõpilaskorporatsioonide ja -seltside liikmeskonnad. Neid peetakse mingiteks salaühinguteks, ehkki korporatsioonikaaslased ei pea sugugi alati ühe mütsi all olema, nad võivad koguni vaenlased olla. Kuid nii või teisiti – võrgustikud on olemas ja ilmselt on nad vajalikud, tasakaalustades hierarhiaid.
Või nendega lausa võideldes. Liiga hierarhiseerunud ühiskonna vastu ei saagi muu kui võrgustikuga. Ka Nõukogude võimu uuristamine käis Eestis eeskätt just võrgustike abil. Olid lõdvalt seotud tutvuskonnad, mille liikmed suutsid üksteisele abi, tuge ja hingepidet pakkuda. Laulva revolutsiooni, sealhulgas hiljaaegu meenutatud I Sõltumatu Noortefoorumi tuumaks oli nende hajusate võrgustike kokkutoomine, vastastikune tutvumine, mis sünnitas juba (alternatiivse) ühiskonna. Sama juhtus muide I üldlaulupeo ajal 1869. aastal.
Ka SALK on võrgustik – või suurema võrgustiku üks alavõrgustik – ja võitleb (traditsiooniliste) hierarhiatega. Siin on huvitav see asjaolu, et väga laias laastus on mehed tugevamad hierarhiates ja naised võrgustikes, mistõttu mõnikord seguneb hierarhia-vastase võitlusega ka võitlus mehelikkusega. Salga puhul on see kahtlemata nii. Mis on kentsakas selles mõttes, et Salga tuumik – erinevalt näiteks mõttekojast Pesa – koosneb puhtal kujul meestest. Kui nad ennast ikka nii identifitseerivad. Võitlus mehelikkusega käib igatahes täistuuridel, ka perekond on kuulutatud patriarhaadi ja mingi salapärase keskaegse mõtteviisi kantsiks. Mehelikkust samastatakse brutaalsuse, juhmuse ja vägivaldsusega ning selle väljarookimine käib Läänes juba aastakümneid.
Kõike seda on ajaloos korduvalt nähtud. Iroonia seisneb siin selles, et mida sihipärasemalt võrgustik hierarhiatega võitleb ja võrdsusest pasundab, seda kiiremini ta ise hierarhiseerub. Nii on läinud ei tea kui paljude põrandaaluste võitlusorganisatsioonidega, mis kõik on alguse saanud mingist võrgustikust.
Üldjoontes sama näeme ka praegu. Kusjuures mingis skisofreenilises vormis. On mingi kollektiivne üksteisemõistmine, üleolevad muiged, spetsiifilised väljendid ja stampsüüdistused (nt homofoobias, rassismis või patriarhaalses võimuihas). See kõik on otsekui salaordu, mille liikmeid pole küll üksteisele tutvustatud, kuid kes tunnevad mõttekaaslased ära mingite eripäraste näomoonutuste või sõnakasutuse järgi ja kes kokku moodustavad mingi püüdmatu, kuid samas vägagi reaalse jõu. Pseudoliberaalset vasakideoloogiat kannavad ja juurutavad küll (justkui) mitteametlikud ja (justkui) kindlama struktuurita võrgustikud, kuid juba on neil olemas autoriteetsed esivõitlejad, kelle sõna on tähtsam ja kelle käest tuleb luba küsida, mida mõelda või mida öelda. Mis see tähendabki võimu. Süsteemiga võitlejatest on meie silme all saamas uus ja hullem süsteem, kus traditsioonilise pea maharaiumise asemel hukatakse inimesi nn kanakarja kambaka meetodil. Põhiline erinevus seisneb selles, et esimesele võib eelneda aus kohtumõistmine, teise puhul jäetakse see tarbetu formaalsus ära. Palju õnne, hea uus ilm.
Ilmunud Postimehes 13. juunil 2023 pealkirja all “Võitlus mehelikkusega käib täistuuridel”