Kuu: oktoober 2020

Rahvas vaikigu, kui prohvetid räägivad

  ÜRO Peaassambleel 1948. aastal 48 poolt- ja 8 erapooletu häälega vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioon algab väitega, et kõigil inimestel on olemas sünnipärane väärikus ning võrdsed ja võõrandamatud õigused, mille tunnustamisest sõltub, kui vaba, õiglane ja rahumeelne on tulevik. Kes need õigused andnud on, jääb saladuseks, kuid tõde on see, et inimõigused ei ole jumalikud ega inimesest sõltumatud, vaid lihtsalt kokkulepe. 48 […]

Loe edasi

Üllas nooruk Ahto ehk politruki lõrin

  Ahto Lobjaka laimavad süüdistused rassismis osutavad suuremale ohule kui kellegi maine hävitamine. Selliste süüdistuste taga on soov kehtestada demokraatlike vabadusteta hirmuühiskond.   Kuulates viimast vestlussaadet Lobjakas vs Vooglaid valdasid mind vastuolulised tunded. Tervelt pool saatest oli pühendatud küsimusele, kas Lauri Vahtre on rassist või mitte. See saatepool kujunes raskeks katsumuseks tervele mõistusele. Varro Vooglaid oli ära tüdinenud Ahto Lobjaka sellesisulistest märkustest […]

Loe edasi

Mõtlemise ja kultuuri nurgakividest

Kultuuril on struktuur ja selle struktuuri lammutamine tähendab kultuuri hävitamist. Ja siinkohal ei käi jutt rahvuskultuurist ega kujutavast kunstist, jutt käib inimkultuurist kui sellisest – kõigest sellest, mille poolest me loomadest erineme. Võiks väita, et Ferdinand de Saussure ja Claude Lévi-Strauss leiutasid strukturalismi näol kõigest jalgratta. See, et mõtlemine, keel, kultuur ja koguni maailm kui selline püsivad vastanditel, on inimkonnale ilmselt alati […]

Loe edasi

Rosinaid ja kruusakive

Godot’d me enam ei oota, eks ootame siis lehma. (Kommentaariks 2020. aastal lahvatanud kunstikriitilisele diskussioonile “Kus on lehm?”) Kõik mis liigub, pole veel rassism. Inimlik lollus on otsatu nagu universum, selle haaret ja elujõudu ei maksa alahinnata. Maailm on tõesti muutunud – liberaalid on hulluks läinud. Küsida ei tule mitte „kas sa usud või tead?“ – sest kõik me enamasti usume, mitte […]

Loe edasi

Postmodernistlik lühikirjand postmodernismist

Oleme siis niikaugele jõudnud. Ameerika presidendiks saab kas Donald Trump või Joe Biden, Oscari võitmiseks tuleb edukalt täita poliitilise korrektsuse normid ning Euroopa Liidu tippametnik kuulutab kõnepuldist, et Euroopa vajab immigrante. Eesti longib teoorja loidusega sündmustel sabas, mõistab hukka, mida vaja, ning selgitab koolieelikutele, kuidas tädi Martast teha onu Jaanus. Nutikamad noored ei tungle enam rahvusvahelist ärijuhtimist õppima, targem on tegeleda soouuringutega […]

Loe edasi

Lehma otsides

Heita kõrvale inimene, kes pildi „Lehm“ ees seistes küsib „Aga kus on lehm?“, nimetades teda lihtsalt rumalaks – see võiks olla lubatud edevale kunstnikule, kellele meeldivad skandaalid. Kunstiloolane seevastu peaks hoopis huvi tundma, miks seesinane inimene just niimoodi arvab ja kui palju on neid, kes temaga nõustuvad. Endine viljakas netikommentaator Hilja Kiik, pigem küll tont kui inimene, kirjutas kunagi Postimehe kommentaariumis: “Me vist […]

Loe edasi

End of content

No more pages to load