Kuu: aprill 2023

Tsensuurivabalt 30.04.2023

  … ehk: Tere, ma panen nüüd oma sõrmed teie kohvi sisse   Samasooliste abielu õigustajate üks lemmikargumente on: „Teilt ei võeta midagi ära“. See on huvitav lähenemine, mis eeldab, et inimesed on vastu üksnes sellistele asjadele, mis neilt midagi ära võtavad. Aga kujutage ette, et istute kohvikus ja joote kohvi. Teie juurde tuleb kodanik X ja pistab oma sõrmed teie kohvitassi. […]

Loe edasi

Peretoetused: puust ja punaseks

Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo on korduvalt võtnud kõneks „valusalt ühiskonna õiglustunnet riivava“ peretoetuste süsteemi, mille puhul kolmanda lapse lisandumine tõstab hüppeliselt riigipoolset tuge. Ministri väitel on see ebaõiglane ühe- ja kahelapseliste perede suhtes ning suur osa ajakirjandusest on seda seisukohta kuude kaupa vastutulelikult propageerinud. Ehkki lahtiseks jääb, mis volitustega kõneleb üks inimene, olgu või minister, terve ühiskonna nimel, tuleb möönda, et tema seisukohaga […]

Loe edasi

Tsensuurivabalt 19.04. 2023 ehk häälteenamusega vähemusi kaitsmas

Signe Riisalo kõrvale tuleks ööpäevaringne stenografist ametisse panna, sest neid kuldmune, mis ministriproua huulilt pudeneb, ei tohi raisku lasta. Noor ja vana sugu peaksid teada saama, mis inimesega juhtub, kui tema peas koliseb peotäis absoluutselt õigeid dogmasid ja muud mitte midagi. Nii jõutakse “mittelineaarse loogika” dialektilisse stratosfääri, kus hõljuvad ringi leegitsevad kaelkirjakud ja jõed voolavad ülesmäge. Värskeim pärl Signe Riisalo suust kõlab: […]

Loe edasi

Samasooliste abielul on kaugemad tagajärjed

Kui lihavõttejänku eesti rahvale maksutõusud tõi, jäi üsna märkamata väike tagasihoidlik lause koalitsioonilepingus: Muudame perekonnaseadust selliselt, et abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud inimese vahel. Hooletum lugeja võis arvata, et siiani oli kombeks alluda alaealistega ja nüüd keelatakse see ära. Märksa enam erutas meeli kasvõi automaks. Sageli on siiski nii, et tuleviku jaoks osutub oluliseks miski, mida olevik kõrvaliseks või väheoluliseks peab. Ka see, […]

Loe edasi

Retroreaktsioon: 16 aastat hiljem

16 aastat tagasi ilmus raamat pealkirjaga „Hirvepark 1987. 20 aastat kodanikualgatusest, mis muutis Eesti lähiajalugu“. Mingi eksituse või ime läbi jäi see raamat mul tookord märkamata. Märkasin teda nüüd, mõne päeva eest, ja olen seetõttu sunnitud ära õiendama ühe kapitaalse rumaluse, mille raamatut avades leidsin ja mis puudutab paraku mind ennast. Nimelt sisaldab raamat (tollal) noorte ajaloolaste Kaarel Piirimäe ja Peeter Kaasiku […]

Loe edasi

End of content

No more pages to load