Peretoetused: puust ja punaseks

Nii Joel Sang kui Andrei Hvostov oma kirjutistes (vastavalt Sirp 1. III ja 5. IV) ajavad segamini kaks asja: asjaarmastajaliku piiratuse ja teadusliku lähivaate. Tuleks nagu välja, et kui uurida Euroopa ajalugu, siis on see teadus, aga kui Eesti või mõne küla ajalugu, siis kodulugu ja rahvuslik piiratus. Mis on muidugi eksitus, nagu mõistab iga teadlane, kuid võib-olla mitte laiem publik. Teaduslikult saab käsitleda nii molekuli, organit, organismi kui liiki; teaduslikult saab uurida nii tervet sood kui selles elavaid konni. Teiste sõnadega: nii lähivaade kui kaugvaade võivad olla nii teaduslikud kui asjaarmastajalikud. Ajalooteadust ja harrastusajalugu eristavad muud asjaolud, mitte uurimisobjekti mõõtmed, ja on veider, et ajalooalasesse debatti on sekkutud nii diletantliku väitega. Hvostov väidab veel, et konnaperspektiiv ei lase meil küsida oma vigade järele. Konnaperspektiivsed ajaloolased ei küsivat näiteks, ega eestlastel endil selles süüd polnud, et neid ristiusustama tuldi. Järjekordne mõttetus. Seda, et eestlaste röövkäigud naabritele nuhtluseks olid, ei eita ükski ajaloolane. Oma „Eesti saatusehetkedes” (Varrak, 2011) pühendan sellele terve peatüki. Hoopis piinlikuks läheb siis, kui Hvostov kirjutab: „Konnaperspektiivist vaadates on Henriku suurimaks defektiks kuulumine vastaspoole hulka. Tema kroonika lugemisel tuleb rakendada valikulisust ja erapoolikust.” Selline võhiklus lööb lausa tummaks. Asi pole ju selles, et Henrik kuulus vastaspoole hulka, vaid selles, et ta ülepea kuulus ühe vaenupoole ridadesse ja et teise poole allikas puudub. Täpselt sama kriitiline (ettevaatlik, vaagiv) tuleks olla ka juhul, kui ainsaks allikaks oleks Lembitu päevaraamat, ning Henriku kroonikat poleks.

Kriitiline suhtumine allikasse on nähtavasti midagi, millest Hvostov lihtsalt aru ei saa. Ta paneb ühte punti Juhan Luiga, Viktori-nimelise selgeltnägija ja allikaid kriitiliselt vaadelda suutvad ajaloolased ning tõmbab neile kõigile vee peale. Otsekui oleks Luigal ja Viktoril ajaloolastega ja ajalookirjutusega mingit pistmist. Kujutlen õudusega, kuidas mõni tuleviku-Hvostov kirjutab Landesveeri sõja ajalugu, ainsaks allikaks von der Goltzi mälestused.

Pikantsel kombel tõestab Hvostav allikakriitika vajalikkust oma kirjutises ka ise, kõneldes „harrastusajaloolasest publitsistist Juhan Libest”. Kriitiline lugeja taipab, et seal, kus Hvostov kirjutab „Libe”, tuleb lugeda hoopis „Luiga”. Ning sellel pole mingit pistmist ei valikulisuse ega erapoolikusega.

Nii Sang kui Hvostov löövad lauale ka ühe müüdi, mis Sanga sõnastuses kõlab nõnda: „XIII sajandil erilist ühtekuuluvust ilmselt veel ei tuntud, sest korraldati vastastikku rüüsteretki, nagu kinnitab Läti Henrik, ja oldi hetkekasu nimel valmis kampa lööma kellega tahes”. Hvostov kirjutab pikemalt, jutustades õhinal ümber üldteada seiku Henriku kroonikast, püüdes jätta muljet, nagu oleksid „rahvuslikud ajufiltrid” need seigad kuidagi salastanud.

Kasutan siinkohal sõna „müüt” avameelselt halvustavas tähenduses, et osutada tõsiasjale – „Eesti ajaloo” II köite muistse vabadusvõitluse käsitlus mitte ei lõhu müüte, vaid õhutab neid, ainult et vastasmärgilisi, ja Sanga ning Hvostovi ülesastumine on selle avaldus. Väita, et eestlased viibisid muistse vabadusvõitluse eel ja ajal suure rahvusliku vaimustuse seisundis, on (ilmselt) müüt –, kuid väita, et ühtekuuluvustunde puudumine või nõrkus lubas korraldada hetkekasulisi rüüsteretki, on samuti müüt ja mitte vähem lombakas.

Vaadakem Läti Henriku tunnistusi, mille pealiskaudsel või tendentslikul interpreteerimisel see müüt põhineb.

Esimest korda tuleb eestlaste omavahelisest sõdimisest juttu kroonika XX peatükis, kus kirjeldatakse sündmusi aastal 1216. Meenutagem, et muistne vabadusvõitlus oli selleks ajaks kestnud juba 8 (kaheksa) aastat. Henrik räägib, kuidas ristisõdijate vägi tungis („rahulikult”) juba ristitud Sakalasse, kust nad maakonna vanemate nõuandel ja teejuhtimisel edasi Harjusse tungisid (LH XX, 2). Henrik püüab – piltlikult öeldes – jätta muljet, et ilma Sakala vanemate nõuande ja teenäitamiseta oleks suur sakslaste-liivlaste-lätlaste vägi piirdunud viisakuste vahetamisega ja saunaskäiguga, misjärel oleks Riiga tagasi mindud. Kuidagi väheusutav, kas pole. Hvostovi jaoks siiski puhas kuld, ja ta toob vastava katkendi ka ära. Kuid isegi kui me Henrikut igasuguse kriitikameeleta (ütleksin: nagu lollikesed) usuksime, poleks siiski tegu eestlaste sõjaga eestlaste vastu, vaid kõigest ässitamise või n-ö pealekaebamisega, mis ei ütle midagi rahva üldise meeleolu ega hoiakute kohta.

Lisaks on inimlikult mõistetav, kui Sakala vanemad maale tunginud võõrväe juhtidele – jällegi piltlikult öeldes – ütlesid: ärge röövige meid, meilt pole enam midagi võtta, minge parem Harjusse, neilt seal veel on. Kas mitte ligilähedaselt samal kombel ei käitunud mõni Eesti vallafunktsionäär küüditamisnimekirjade koostamise aegu? See ei sea eesti rahva olemasolu tol ajalooetapil kummatigi kahtluse alla.

Järgmised episoodid olid juba tõsisemad ja leidsid aset 1217. aastal. Kõigepealt Järvamaal. Suur sakslaste-liivlaste-lätlaste vägi tungis taas Sakalasse „ja ugalased tulid nende juurde koos oma sakslastega” ning edasi mindi Järvamaale, kus pikalt rüüstati ja põletati. Piinlik juhtum kahtlemata, kuid selge on, et kõik see toimus sakslaste initsiatiivil. Ugalased olid ristitud ja see ei tähendanud mitte ainult kohustust uskuda kristlaste Jumalat, vaid ka kohustust osa võtta nende sõjakäikudest. Nii et küsimuseks jääb, kas nad ikka lihtsalt tulid „koos oma sakslastega” või tulid sakslaste käsu peale.

Teine episood toimus Otepääl. Linnuses kaitsesid ennast ugalased koos sakslastega, linnust piirasid saarlased, harjulased ja sakalased koos venelastega. Äsja üheskoos Järvamaad rüüstanud mehed olid vastasleerides. Miks? Kas „hetkekasust”, nagu meeldib arvata kõigile, kellele eesti rahva olemasolu XIII sajandil kuidagi hinge ei mahu? Või lihtsalt kustumatust ihast tappa ja röövida? Ei. Lugegem: „Ja tulid mitte ainult saarlased ja harjulased, vaid ka juba ammu ristitud sakalased, lootes sel viisil heita endilt sakslaste ikke ja ühtlasi ka nende ristimise.” (XX, 7) Selgemalt vist ei saa öelda. Sakalased, harjulased ja saarlased ei sõdinud Otepää all mitte ugalastega, vaid sakslastega ja nende võimuga ehk teiste sõnadega: oma vabaduse eest. Et seejuures tuli mõõgad ristata ugalastega – kahju küll, aga mis teha. Nagu Tehumardi lahinguski. (Jällegi: kas Tehumardi lahing tõendab eesti rahva olematust 1944. aastal?)

Möödus kaks verist aastat. 1219. aastal ajas ordumeister kokku suurema väe lätlaste aladele tunginud venelaste vastu, kuid venelased jõudsid lahkuda. Siis „näis lätlastele, et venelaste jälitamine toob neile vähe kasu” (XXIII, 5) ja kuna vägi oli kord juba koos, otsustati minna Järvamaale – põhjendusel, et järvalased olevat aidanud revalasi nende vastuhakus taanlastele samal aastal. Rünnakust tabatud järvalased omalt poolt väitsid, et nende tapmine ja röövimine pole õigustatud, nemad on ristitud, ja soovitasid ristisõdijatel hoopis Virumaad rüüstata (XXIII, 6). Tuttav muster? Kahtlemata. Nii nagu sakalased 1216. aastal, nii juhtisid ka järvalased 1219. aastal vaenuväe endast kõrvale – paraku naabrite elu ja vara hinnaga. Kuid nad ei korraldanud ise asja eest teist taga röövretke naabermaakonda. Kõik need traagilised sündmused leidsid aset hädaolukorras, ründaja mõõk kõril.

Nende sündmuste järjena toimus aasta hiljem midagi, mida pealiskaudsel vaatlusel võiks tõesti nimetada kodusõjaks. Nimelt otsustasid saarlased liisku heita, kas sõdida Revalasse asunud taanlastega või ristisõdijatele alistunud järvalastega ja liisk langes viimastele. Niisiis tungisid saarlased Järvasse. Paraku saabus sinna samal ajal suur ristisõdijate vägi, mille koosseisus olid lisaks sakslastele-liivlastele-lätlastele ka sakalased, ugalased ja järvalased. Vägi oli teel Harjusse, röövima ja tapma (XXIII, 9). Peeti tõeline „rahvaste lahing”, saarlased said lüüa ja ristisõdijate vägi tungis Harjusse sisse. Henriku kroonika järgi olid esimesed sissetungijad, tapjad ja põletajad liivlased ja eestlased. Viimaste puhul ta ei selgita, kas sakalased, ugalased või järvalased, küll aga märgib, et sakalased rüüstasid omalt poolt ka Revalat, kuigi see ei olnud sakslastel plaanis (XXIII, 9). Selle põhjused ei olnud siiski ei altruistlikud ega humanistlikud, vaid sakslased ei soovinud tookord konflikti taanlastega, kellele revalased olid alistunud.

Need tõigad tunnistavad vaieldamatult, et eestlased valasid teiste eestlaste verd, ja tänapäevase silmaga vaadatuna kuidagi väga kergelt, kuid sama vaieldamatult tunnistavad need, et verevalamise käivitas väline agressioon. Strateegilises mõttes ei sõdinud saarlased mitte järvalastega, vaid sakslastega. Sakslased oleks ilma kohalike liitlasteta jõuetud olnud. Et nendega sõdida, tuli eestlastel sõdida liivlaste ja lätlastega, hiljem paraku ka omavahel.

Mida harjulased 1220. aastal tõepoolest tegidki. Läti Henriku väitel käisid nad tol suvel tervelt üheksa korda järvalaste maal, „rüüstates neid ja tappes ning vangi võttes õige paljusid neist” (XXIV, 2). Väidetavasti toimus see juba taanlaste õhutusel, et kiskuda Järvamaa Riia alluvusest Taani alla. Sellist vastastikust aadrilaskmist nüüd juba rivaalitsevate võõrvõimude huvides võib 800 aastat hiljem suurelisel toonil arvustada, kuid faktiks jääb jällegi, et omavahelise sõdimise käivitasid maale tunginud võõrad.

Sealjuures tuleb meeles pidada, et järgnenud sündmuste valguses ei saa väita, nagu oleks mingi osa eestlasi muutunud „taanimeelseks” ja teine osa „saksameelseks”. Võõrad jäid eelkõige võõraiks ja kui 1223. aastal suur vastuhakk üle maa veeres, siis võtsid sellest osa nii taanlastele kui sakslastele alistunud maakonnad. „Siis läks sõna välja üle kogu Eestimaa ja Saaremaa, et nad võitleksid taanlaste ja sakslaste vastu” (XVI, 8).

Saarlaste algatatud vastuhakk demonstreerib Eesti sidusust silmanähtavalt. Vastastikused verelaskmised ja sõjakäigud unustati, Varbolasse kogunenud saarlased, läänlased ja harjulased saatsid sõna Virumaale, et õhutada vastuhakku sealgi. Henrik seda küll otsesõnu ei ütle, kuid kroonika kontekstist võib aru saada, et sõna saadeti ka Lõuna-Eestisse, mispeale nii Sakalas kui Ugandis samuti üles tõusti ja maale asunud sakslased tapeti. Viljandlased õhutasid omakorda otepäälasi ja tartlasi.

Kas selline sündmuste ahel oleks olnud võimalik rahva seas, kes erilist ühtekuuluvust ei tundnud, kes korraldas vastastikku rüüsteretki ja oli hetkekasu nimel valmis kampa lööma kellega tahes? Minu arvates mitte. Kui keegi soovib sellele küsimusele vastata kuidagi teisiti, eestlaste ühtekuuluvust eitades, siis on vaja esitada argumente, mitte laest võetud süüdistusi.

Ilmunud ajalehes Sirp 18. aprillil 2013