Täna on juuniküüditamise 80. aastapäev. See on kurb tähtpäev, kuid kõige kurvem selle juures on, et minevikku meenutades on tarvis mõelda tulevikust. Kusjuures üsna murelikult. Mis meie rahvast ikkagi saab? „Tugev rahvas ei karda väljasuremist.“ Leidnud nn parempoolsete manifestist selle lause, jäin mõtlema, kas ma olen viimasel ajal midagi mõttetumat kuulnud või ei ole. Samaväärset ehk küll, aga veel mõttetumat? Ei suutnudki […]
Isamaa esimeheks kandideeriv Lavly Perling ütles, et Isamaal võiks alates juunist olla kolm eesmärki – muutuda juhtivaks opositsioonijõuks, kindlustada Isamaa kohalolek üle Eesti ning viia erakond 2023. aasta parlamendi valimisteks kolme suurema hulka. See kõlab väga hästi ja kahtlemata oleks suurepärane, kui need eesmärgid täidetaks. Ainult et mis edasi? Saab kolme suurema hulka… ja siis? Kas astume püünele nagu Ühtne […]
Mihkel Mutt avaldas hiljuti Postimehes kirjutise, milles ta arutles Isamaa erakonna mineviku, oleviku ja tuleviku üle.[1] Muti analüüs on lühike ja tabav. Isamaa on oma strateegilise eesmärgi ammu saavutanud ja võinuks pärast Eesti pääsemist NATOsse ning Euroopa Liitu šampanjakorkide paukumise saatel laiali minna. Edasine on peenhäälestus ja see jäägu teistele. Isamaa pole erakond, mis tegeleks torumuhvidega, vaid rahva ja riigi päästmisega. […]
Tegelikult ei sünni lapsed armastusest. Lapsed sünnivad hoopis seemne- ja munaraku ühinemisest. Olen seda vulgaarset fakti varemgi püüdnud laiemalt teatavaks teha, kuid nähtavasti suurema eduta. See lihtsalt ei kõla hästi. Ka ärritab see tundlikke noori naisi, kellele viirastuvad kilava pilguga keskealised mehed, kes piidlevad nende kõhtu ja küsivad, vähemalt mõttes, et – noh, kas saab juba? Toodangut, toodangut, seltsimehed naised! Ebameeldiv. […]
Soovitus keskkonna säästmise nimel vähem lapsi saada on paanikahõnguline maailmalõpusõnum. Iseäranis tõhus olla see eestlaste puhul, sest siin paisatakse aastas ühe elaniku kohta atmosfääri 14,8 tonni kasvuhoonegaase. Hiinas on sama näitaja 7,5, Indias 1,7. Pole selge, kas läänemaailm on jõudnud vanadusnõtruseni või on see siiski vaid keskea kriis. Otsitakse oma nägu, iseenese ja elu mõtet. Küsitakse, kas senitehtu pole mitte üks suur […]
On vana küsimus, kumb on hullem – kas üks suur häda või palju väikseid. Mõlemal on omad hea ja vead. Kuid unustagem hetkeks igapäevane probleemikakofoonia ja küsigem, mis on meie rahva ja riigi tuleviku jaoks mitte lihtsalt oluline, vaid kõige olulisem. Mäletan hästi nõukogude aega, kui meil oli laias laastus üks suur häda. Häda nimi oli Vene võim ja sellega kaasnev ümberrahvastamine. […]
Sisserändajate küsimus on sõna otseses mõttes tuliseks läinud. Mis on ütlemata kahetsusväärne. Peame tegema kõik, et laialt levinud vastuseis immigratsioonile ei areneks epideemiliseks tänavarassismiks, tõeliseks ja nüriks ksenofoobiaks. Kuid vastuseisu ei saa ka «tappa» vastassuunaliste vihakõnedega a la Ahto Lobjakas, mis midagi paremaks ei tee. Et nende karide vahel keskteed leida, tuleb seda kõigepealt otsida. Korraldagem mõtteline katse. Kui panna venelane ja […]
See võib tunduda imelik – hakata praeguses pingelises, sõjaohtlikus olukorras arutlema eesti rahva iibe üle. Kuid samas miks mitte. Kui iive on negatiivne ja rahvast iga aastaga vähemaks jääb, siis peaks iga aeg sobima. Kui jääme ootama, millal Vene oht üle läheb, siis jäämegi ootama. Loomulik iive on juba pikemat aega negatiive enam-vähem kõigis Euroopa rikastes riikides, samuti Jaapanis. Juba see […]
End of content
No more pages to load
