Kuu: detsember 2020

Tsensuurivabalt 29.12.20

Jõulupühade lõpetuseks tuli Prantsusmaalt uudis: perekonna jõululõunast foto teinud ja selle sotsiaalmeediasse postitanud muhameedlane sai usukaaslastelt peksa. Igati loogiline. Islam on rangelt monoteistlik usund ja muhameedlaste arvates kummardab ristirahvas mitut jumalat. Kristuse sünnipäeva tähistamine on märk selle väärõpetuse võrku langemisest ja väärib karistust. „Sa oled valgete inimeste räpane poeg, ussi poeg, politseinike poeg. Saame kokku ja ma näitan, mis on olla tõeline […]

Loe edasi

Kas Eesti vajab abieluhääletust? Intervjuu koos Lauri Hussariga.

  Eesti ühiskonnas kütab kuude kaupa kirgi see kas Eesti vajab rahvahääletusi ning kui “jah”, siis milliseid rahvahääletusi meie ühiskond vajab. Taavi Minnik uuris seda Isamaa liikmest ajaloolaselt Lauri Vahtrelt ja Eesti 200-sse kuuluvalt ajakirjanikult Lauri Hussarilt. Mõlemad löövad päeva jooksul kaasa ka Delfi kommentaariumis. Ehkki Hussar on liberaalse ja Vahtre konservatiivse leeri esindaja, on mõlemad ühel nõul, et rahvaga tasub nõu pidada. Mis on […]

Loe edasi

Olemise alustalad

On mateeria, on ruum ja on aeg. Aeg muidugi kõige müstilisem. Kui mateeriat või ruumi on meil võimalik läbi häda kuidagi kirjeldada, vajadusel kasvõi käsi appi võttes, siis aega mitte. Ainus, mis me oskame öelda, on see, et aeg voolab. Aga misasi voolab, jääb endiselt selgusetuks. Kõik aja definitsioonid on tautoloogilised: aeg on see, mis on aeg. Mateeriaga, nagu öeldud, on natuke […]

Loe edasi

Ultrakonservative Kreatur aus Objektiv

  Objektiiv on loomulikult saatanast. Igaüks, kes selles portaalis kirjutab, on automaatselt vähemalt ultrakonservatiiv, mõni hullemgi. Nii teatas mulle salliva Eesti pärast muretsev parlamendisaadik Marko Mihkelson. Kui protesteerisin, et olgu mis ma olen, aga ultrakonservatiiv ma ei ole, vastas Mihkelson, et olen ikka ja vaat nii ongi. Objektiivis kirjutavad ultrakonservatiivid ja kuna mina kirjutan Objektiivis, siis järelikult ma olen ultrakonservatiiv. Mis oli […]

Loe edasi

Rahvusriik: puust ja punaseks

Märkisin ühes varasemas kirjutises pooleldi möödaminnes – sest minu jaoks on tegemist triviaalsusega – , et rahvusriik on silmapaistvalt hästi toimiv süsteem. Kuid põgusaimgi tutvumine meie avalikus ruumis voogavate mõtete ja arvamustega kinnitab, et ega see tõsiasi nii triviaalne olegi. Nagu olen korduvalt rõhutanud, tagab rahvusriik inimesele nii kultuurilise kui sotsiaalse mikrokosmose – st enam-vähem täisstruktuurse süsteemi, mille kaudu maailmaga suhestuda, teha […]

Loe edasi

Tsensuurivabalt 2.12.20

  Tegelikult hakkab see Parempoolsete jauramine – täpsemalt küll nende juhtoinaste jauramine – ära tüütama. Ma ei tea, kas nad tõesti peavad ennast poliitikuteks, aga kui peavad, siis miks neile keegi ei ütle, kuidas asjad tegelikult on? Nüüd siis etendatakse mingisugust näitemängu Punamütsikesest, kes läks vanaemale külla, aga vanaema poole ei läinud. Ehk siis liitus Parempoolsetega, aga mitte Isamaaga. (Viimati teatati, et […]

Loe edasi

Liberalismi viletsusest

    Konservatiivsuse viletsusest on kuuldud juba omajagu. Seetõttu tahaks seekord rääkida liberalismi viletsusest. Liberalismi viletsus seisneb lühidalt öeldes selles, et ta ei loo ise midagi, vaid üksnes võtab ära. See ei tähenda, nagu poleks liberalismi vaja. On ikka, isegi väga, nii nagu õunapuule on vaja aednikku, kes puud regulaarselt kärbiks. Vastasel korral puu metsistub ja vajub lõpuks iseenda raskuse all kokku. […]

Loe edasi

End of content

No more pages to load