Märkisin ühes varasemas kirjutises pooleldi möödaminnes – sest minu jaoks on tegemist triviaalsusega – , et rahvusriik on silmapaistvalt hästi toimiv süsteem. Kuid põgusaimgi tutvumine meie avalikus ruumis voogavate mõtete ja arvamustega kinnitab, et ega see tõsiasi nii triviaalne olegi.
Nagu olen korduvalt rõhutanud, tagab rahvusriik inimesele nii kultuurilise kui sotsiaalse mikrokosmose – st enam-vähem täisstruktuurse süsteemi, mille kaudu maailmaga suhestuda, teha karjääri, rahuldada oma ainelisi, kultuurilise ja psühholoogilisi vajadusi, olla keegi. Lihtsustatult öeldes – rahvusriigis on inimesel keskkond, kus omakeelselt õppida tundma maailma kultuuripärandit ja selle üle omakeelselt mõtteid vahetada, kus on olemas iseseisev, kuid maailmaga lahutamatult seotud haridus-, teadus- ja majandussüsteem, aga ka võimalus kogeda ühtsustunnet, olgu selleks Vabariigi aastapäev, üldlaulupidu või Eurovisiooni lauluvõistlus. Kõige selle aluseks on ühine kultuuriväli, mis vahendab nii kombeid (siit presidendi vermitud mõiste „komberuum“) kui väärtushinnanguid ja kõige üldisemaid kõlblusprintsiipe (neid vähehaaval teisendades), samuti päevauudiseid, nalju, muresid jne. Lihtsustatult võib öelda, et rahvusriik on kultuurivälja kaitseks ja arendamiseks loodud organisatsioon, omamoodi administratiivne ja sõjaline kilp või turvis rahvuse pehme sisemuse ümber. See pehme sisemus on ühtaegu nii süda kui aju, mis vähemalt ideaalis juhivad turvist, andes talle käitumisjuhiseid. Kuid samas pole ka turvis tahtetu käsutäitja, vaid temalgi on omad tahtmised ja hingeelu, ning niimoodi, vastasmõjus ning vahel ka hõõrumiste saatel, rahvusriik toimibki, kohanedes nii muutuvate välisolude kui omaenda sisemiste arengutega.
Maailma ajalugu tunneb ka teistsuguseid süsteeme, millel on küll jäik kest, kuid sisemust ei moodusta mitte üks enam-vähem sidus kultuuriväli, vaid neid on sinna hõlmatud (või vangistatud) palju. Sel juhul on alati võimalik, et sisemus pöörab omavahel tülli nagu silgud sulaspoiss Jüri kõhus ja vaja on kohtumõistjat, kelleks saabki seesama turvis ehk riik. Võime siinkohal mõelda näiteks Belgia peale. Riik, mis saab justkui päris hästi hakkama, kuid tasub ühtlasi kahetseda, et nii palju ressurssi läheb kahe kultuurivälja lepitamisele lugematute seaduste ja muude regulatsioonide abil. Meenub ka Hispaania, mis peaks tõestama, et selliselt organiseeritud riigil on probleeme. Paradoksaalne on see, et just nüüdisajal, mil rahvuslus on peaaegu et põlu all, on rahvusriigi poole kiskuvad tendentsid tegelikult tugevnenud (mõelgem ka Šotimaa peale). Inimese olemuse süvakihtides pesitsev vajadus leida ja eelistada „omade“ seltskonda ei ole nii kergesti hävitatav. Täpsemalt öeldes ei olegi hävitatav.
Selleks, et näidata rahvusriigi suhteliselt suuremat tõhusust ühiskonnaelu eri valdkondades, oleks vaja eraldi raamatut. Seepärast puudutan siinkohal põgusalt vaid kaht aspekti.
Esiteks, keskkond. Eesti keskkonnakaitsjate põhivool, mis laulva revolutsiooni päevil oli selgelt ja teravalt rahvusmeelne (fosforiidisõda), on nüüdseks kujunenud rahvuslikus mõttes leigeks või koguni antirahvuslikuks. Teisiti ei saa nimetada ümbertnurga jagatud soovitusi, et eestlased peaksid keskkonna päästmise nimel välja surema. Tüüpilisem kui see äärmus on siiski lihtsalt pisut pire suhtumine: mis te pasundate seal oma keelest ja kultuurist – rääkida tuleb asjadest, mis on päriselt olulised, see tähendab kliimast ja keskkonnast.
Kuid see on kapitaalne eksitus. Kliima ja keskkonnaga saab tõhusalt tegeleda üksnes organiseeritult ja üheskoos – seda tunnistavad praktikas ka keskkonnakaitsjad ise – ning parim vahend selleks on rahvusriik. Kui me just valgustatud monarhi taga ei ihka, kes rumala rahva sõjaväe, politsei, võlla ja vangla abil prügi sorteerima sunniks. Niisiis loogiline rida: maailma keskkonna nimel tuleb kaitsta Eesti keskkonda, ja selle nimel tuleb kaitsta Eesti riiki kui rahvusriiki, sest sellisena on meil kõige rohkem lootust mingi kord kehtestada, minimaalsele üksmeelele jõuda ning midagi konkreetset ära teha. Naiivlooduskaitsjate arvates piisab millegi ärategemiseks üksnes tegematajätmisest – jätame lihtsalt igasuguse saastamise järele, moodustame kogukonnad ja hakkame elama marjadest ning kuusevõrsetest – , kuid see on pettekujutelm. Me ei hakka niimoodi elama. Selleks oleks vaja, nagu mainitud, köit, kirvest ja terrorit, mida mõni äärmuslik keskkonnakaitsja näikse ihkavatki, aga sellised visioonid ei lähe läbi. Kummatigi jääb üles probleem, et midagi tuleb teha. Loodusressursside töötlemiseks ja kõige vajaliku tootmiseks on vaja jõudu, aga selle tegevuse mõistlikuks ohjeldamiseks on vaja veel suuremat jõudu, mitte üksnes meeleavaldusi ja petitsioone. Lühidalt, ainus vahend, mille abil inimlikkuse piiresse jäädes midagi ära teha on seesama riik, mis meil on.
Pole raske näha, et mida ühtsem meie riik kultuurilises mõttes on, seda lihtsam on tal keskkonna kaitseks jõudu näidata. Multikultuurses ühiskonnas on väga raske jõuda kokkuleppele kasvõi prügi käitlemise osas, sest eri kultuuride normid ja arusaamad on erinevad. Eesti on küll rahvusriik, kuid teadupärast mitte monoetniline. Nii et rahvusriik teatava ülakoma või kiiksuga. Ja mõnikord on sellest sugenevad probleemid ka silmaga näha, sest eestlaste ja eestivenelaste summaarsed hoiakud erinevad mõnevõrra mitmeski küsimuses, kaasa arvatud keskkonnakaitse osas. Teisalt tuleb möönda, et laia maailma taustal on need erinevused võrdlemisi väikesed ja ületatavad. Kui Eestis oleks eestlaste kõrval eestivenelaste asemel näiteks kolmsada tuhat maailma kõige viisakamat ja sõbralikumat süürlast või sudaanlast, oleksime tõsises hädas, ning selles möönduses pole mingisugust rassismi, ei bioloogilist, füüsilist ega keemilist. See märkus oli Ahto Lobjakale.
Eelnevast peaks ilmnema, et kuna keskkonnakaitse on muuhulgas kultuuriküsimus, siis on siin seda kergem ühiste otsusteni jõuda, mida ühtsem on elanikkonna kultuuriline taust. (Kordan: öeldu ei tähenda sugugi, et propageeriksin mingit jäika monoetnilisust. Jutt on üldistest joontest.) See viib meid teise aspekti juurde, milleks on seadusloome.
Rahvusriigi tugevuste näitlikustamiseks sobib käimasolev „perekonnatüli“ suurepäraselt. Oleme sattunud kultuurisõtta, kus üks osa eesti rahvast pooldab sooneutraalse abielu sätestamist ja teine osa on sellele vastu. Eestivenelased on samuti jagunenud, ainult et väidetavasti on nende hulgas eri leeride osakaal veidi teine. Tegemist ei ole õigusküsimusega, kõige vähem veel inimõiguste küsimusega, nagu püütakse väita, vaid kultuuriküsimusega par excellence. Tuleb nõustuda Mihkel Mutiga: just sellistes küsimustes on rahvahääletus omal kohal. Erinevalt mõnest teisest, kus rahvahääletus on suisa ohtlik rahvale endale.
Miks võib rahvahääletus ohtlik olla? Sest riigielu küsimused võibki laias laastus kaheks jagada. Ühed on sellised, mille jaoks on vaja spetsiifilisi oskusi ja teadmisi, teised aga sellised, mille üle otsustatakse sisetunde ja elukogemuse järgi. Esimest liiki küsimustes võib rahvas iseendale liiga teha, hääletades populistliku ajupesu tiivustusel seaduseks midagi fataalselt kahjulikku, kasvõi riigikogu liikme tagasikutsumise, teist liiki küsimustes võib aga hoopis parlament rahvale liiga teha, raiudes seadusse regulatsiooni, mis enamikule on sel või teisel põhjusel vastuvõtmatu. Tulemuseks on järjekordne annus varjatud trotsi. On õnn, kui see jääb latentseks, kuid nagu ütleb laulusalm – ükskord prahvatab vimm.
Järelikult on teisena nimetatud nimetatud küsimustes, kui on tegemist ühiskonda elektriseeriva teemaga, otstarbekas korraldada rahvahääletus. Kui ette pandud lahend ei saavuta enamuse poolehoidu, võivad kaotajad nentida, et „rahvas pole veel valmis“ ja jääda ootama aega, mil ta ükskord valmis saab. Kui see aeg tuleb ja rahvas oma varasema otsuse ümber hääletab, pole kaotajatel omakorda midagi muud teha, kui ohata, et „küll rahvas ükskord aru pähe võtab, kui siis hilja ei ole“. Ja kõik. Ent kummalgi juhul ei ole seadusse valatud sätet, mis käiks vstu rahva enamuse tahtele.
Millega jõuame tagasi rahvusriigi juurde. Kirjeldatud mehaanika toimib ühtse kultuuriväljaga rahvusriigi puhul. On ühed ja on teised ja on vahepealsed. Nad on eri arvamusel, kuid saavad üksteisest aru. Kui enamus on rahul, on vähemus rahulolematu, aga sellega si piirdub. Vastavalt sellele, kuhu kaldub vaekauss, sätestatakse reeglid. Ent kui kultuurivälju on kaks? Kolm? Neli? Ja need erinevad üksteisest olulisel määral? Meenuvad luik, haug ja vähk. Lihtne on näha, et sel juhul pole kasu ei parlamendist ega otsedemokraatiast, sest isegi küsimusi pole enam võimalik sõnastada. Kui rahvusriigis vaieldakse piltlikult öeldes selle üle, kas pöörata paremale või vasakule, siis multikultuurses riigis vaieldakse selle üle, kas üldse liikuda, ja kui liikuda, siis kas ratsa, jala või raketiga, ja milline peaks olema raketikütus, kas edasi või tagasi, ja kui edasi, siis kas vasakule või paremale – või hoopis üles taevasse või alla maapõhja. Praktikas kõlab see umbes nõnda: Türgis võeti vastu seadus, millele kurdid mingil juhul alluda ei kavatse. Või: Hispaania ülemkohus lõi kohtupretsedendi, mis tõi Barcelona tänavaile sada tuhat inimest.
Mida vähem on riigiellu programmeeritud selliseid vastasseise, seda parem nii üksikisikule, ühiskonnale kui kogu maailmale, kaasa arvatud looduskeskkond. Seetõttu ei ole meie põhiseaduse preambul üldsegi mitte vananenud ega tarbetu, vaid äärmiselt eluline ja oluline. On lihtsalt asju, mis ei vanane.
Ilmunud Postimehes 10. detsembril 2020 pealkirja all “Rahvusriik ei muutu tarbetuks”
