Objektiiv on loomulikult saatanast. Igaüks, kes selles portaalis kirjutab, on automaatselt vähemalt ultrakonservatiiv, mõni hullemgi. Nii teatas mulle salliva Eesti pärast muretsev parlamendisaadik Marko Mihkelson. Kui protesteerisin, et olgu mis ma olen, aga ultrakonservatiiv ma ei ole, vastas Mihkelson, et olen ikka ja vaat nii ongi. Objektiivis kirjutavad ultrakonservatiivid ja kuna mina kirjutan Objektiivis, siis järelikult ma olen ultrakonservatiiv.
Mis oli mulle uudiseks. Olen ennast ise ikka mõõdukaks konservatiiviks, kohati vaata et liberaaliks pidanud, vähemalt konservatiivide keskel. Ma ei nõua abortide keelustamist ja asjaosaliste karistamist, vaid soovin kõigest seda, et aborte ei peetaks loomulikuks pereplaneerimise vahendiks; ma ei arva, et voodielu enne abiellumist oleks patt; ma ei kutsu üles vallasemasid taga kiusama, vaid neid ikka lastekasvatamisel aitama; ma ei arva, et naine ei võiks olla vaimulik või poliitik – võib küll; ma ei väida, et eestlaseks sünnitakse, vaid olen aastakümneid kinnitanud, et rahvus omandatakse kasvades, järelikult on isegi mustanahaline eestlane täiesti võimalik; ma ei arva ka, et lastele tuleks laupäeviti nii tehtud kui tegemata pattude eest kere peale anda, kuid ei välista väikest näpu pihta löömist, kui laps selle ise välja nõuab; ma ei arva, et mistahes võõraid tuleks kividega pilduda, vaid kõigest seda, et väike ettevaatus kõige võõra suhtes on loomulik.
Ja nõnda edasi. Kuid nagu näete, olen sellegipoolest ultrakonservatiiv. Siit minu hoiatus kõigile teile, kes te loete: pole võimatu, et juba Objektiivi lugemine teeb teist ultrakonservatiivi, olge selleks valmis ja käige aeg-ajalt peegli ees kontrollimas. Inimesed jagavad ju üldiselt maailma headeks ja pahadeks; neid, kes selle liigitusega ei kiirusta, on õige vähe. Seetõttu võimutseb nüüdki seesama kena must-valge maailmapilt nagu vanal heal nõukogude ajal: täna mängib saksofoni, homme reedab sotsialistliku kodumaa; täna loeb Objektiivi, homme reedab demokraatlikud ideaalid ja õigusriigi.
Isegi Objektiivi lugemata jätmine ei pruugi aidata. Küllap levib ultrakonservatiivne kihvt ka piisknakkuse, pilkude, esemete, bioväljade ja õhuvõngete kaudu. Nii et kui te tunnete kedagi, kes tunneb kedagi, kes loeb Objektiivi, siis juba see teeb teist potentsiaalse ultrakonservatiivsuskandja, kes tuleks ühiskonnast isoleerida, soovitavalt igaveseks. Sest rahvas jaguneb meil taas, nagu aastat nelikümmend tagasi, rahvaks ja rahvavaenlasteks. Objektiiviga seotud inimesed kuuluvad kahtlemata viimaste hulka. Neid tuleb kohelda nagu viirusekandjaid, neid pole vaja lugeda ega kuulata ega nende argumentide üle pead vaevata, piisab sildist: tema on see Objektiivi-mees. Või naine.
Mis muidugi avab suurepäraseid perspektiive vastastikuse mõistmise, üksmeele ja sallivuse jätkuval süvendamisel progressiivsete rahvamasside heaolu nimel. Näiteks ei meeldi teile kodanik Jaan Jalgratta jutt. See on kas liiga õige või liiga keeruline, igatahes ei meeldi. Ta lähete tema kõrvale ja karjute auditooriumile: „Aga Jaan Jalgratas loeb Objektiivi!“ Rohkem pole tarvis, sest publik pageb kabuhirmus nelja tuule poole. Puuduks veel, et tööl või sõpruskonnas saadakse teada, kus ta käis või keda kuulas. Kus selle häbi ots, hakka või nime vahetama.
Tegelikult, nagu eespool vihjatud, natuke sedamoodi oleme me kõik. Ükski inimene ei suuda maailma hoomata kogu tema mitmekesisuses ja miljardites pooltoonides. Me kõik üldistame, mis tähendab ühtlasi sildistamist. Kuid nõtkema mõtlemisega inimene on sellest ise teadlik ja seetõttu valmis alati sildi taha vaatama, kui talle selleks põhjus antakse. Minnes elust läbi avatult, aga mitte avatult nagu korter, millel pole ust ees, vaid nagu korter, millel on küll uks, aga see uks käib lahti. Nii et kui keegi, keda ta peab ultrakonservatiiviks, talle ütleb, et see nii siiski ei ole, oleks tema reaktsioon: „Ahsoo? Aga räägi siis, kes või mis sa oled ja mille poolest sa ei ole ultrakonservatiiv.“ – mitte aga: „Oled ikka, sest sa kirjutad Objektiivi.“
Niisuguse mõistliku avatuse sügavam põhjus seisneb selles, et tegu ei näita alati motiivi. Selle kohta on üks vana ja õpetlik lugu, mis jutustab kolmest ainsast naisest, kes don Juanile ära ütlesid. Ma ei tea, kuidas sildistaks neid Marko Mihkelson – sest neid justkui ühendas ühine tegu – , kuid tõde seisnes selles, et neid ei ühendanud tegelikult miski. Üks ütles ära, sest ta oli truu abielunaine ja jäi selleks; teine oli nunn ja jäi truuks oma tõotusele; kolmas aga prostituut, kes leidis, et tema on näinud kõike ja üks don Juan ei suuda talle enam midagi uut pakkuda.
Ma ei arva, et Objektiivi autorite ja lugejate tõekspidamiste skaala oleks nii lai, kui nendesinaste naiste puhul, aga kindlasti siiski märksa laiem kui lubab silt „ultrakonservatiivid“. Võib-olla leidub Objektiivi autorite ja lugejate hulgas ka selliseid; küllap nad siis varitsevad hommikust õhtuni võimalust, et saaks vallasemasid jälle kaelapidi raekoja külge aheldama hakata, aga… ma millegipärast ei usu, et neid eriti palju oleks. Nii et mina ei usu, et just nemad armast eesti rahvast ja õigusriiki ohustaksid. Pigem ikka need, kes heldinult õhkavad, et „ega see sildistamine kuskile ei vii“ ja lajatavad sulle seejärel sellise tulikirja otsaette, et pealuu raksub. Uskudes ise, et tegutsevad sallivuse ja mõistmise nimel.
Just-just. Me vägivalla hävitame, uus parem maailm on me püüd. Pole vaja muud, kui tasumise äikest, mis ahned koerad laiali paiskaks. Ja nii edasi. Oleme näinud.
Ilmunud Objektiivis 12. detsembril 2020
