Tunnuspildil vaade Laiuse mäelt Emumäele
Sarnased postitused
Lapsi ei tohi õpetada
Nii et võtke teadmiseks: lapsi ei tohi õpetada. Neile ei tohi õpetada, mis on hea ja mis on halb, sest nad peavad selle ise otsustama; neile ei tohi isegi seda õpetada, kuidas olla mees või kuidas olla naine, sest see on alles lahtine, kummaks nad hakkavad. Sellegi peavad nad ise ära otsustama. Hoopis hull lugu, kui keegi kipub õpetama, kuidas olla naine oma mehele või mees oma naisele, ema või isa oma lastele, tütar või poeg oma vanematele.
Miks ei tohi? Sest kultuurimarksistid ei luba. See olevat rõhumine. Toksiliste rollide kaelamäärimine. Aga inimene peab olema vaba. Järgneb pikem sõnamulin teemal, kas vaba millestki või vaba millekski, vabaduse dialektikast ja dekonstruktsioonist, narratiivist ja diskursusest. Mille kokkuvõtteks selgub, et kõik on kohutavalt keeruline ja selge on vaid see, et konservatiivid ja traditsioonide austajad on ühiskonna jaoks nagu mürk elavas ihus, nad tuleb vaigistada, neutraliseerida ning välja juurida. Siis lähevad peerud lõkendama, Kalev jõuab koju ja toob oma lastele nii palju vabadust, et nood võivad soovi korral üksteist tänaval tapma hakata.
Olen neist asjust palju kirjutanud. Suhteliselt tagajärjetult, sest Lääne tsivilisatsioon on suur ja järelikult on ka tema liikumise inerts tohutult tugev. Inimõigustega absurdini jõudmist ennustasin paarikümne aasta eest, peagi olemegi päral ehk siis olukorras, kus on juba raske leida asja, mis poleks inimõigus ja kus need õigused juba ammu üksteisele vastu käivad.
Kunagi kujutlesin ette Lääne hiigellaeva kohtumist jäämäega, st tegelikkusega, mis teeb selgeks, et inimõiguste lõpmatu laiendamine pole võimalik juba sellepärast, et maakera ressursid saavad otsa. Kuid seda, et läänemaailma kaptenisillal võetakse lausa teadlikult suund laeva põhjalaskmisele, ma ei osanud arvata. Ehkki oleksin võinud, kui oleksin lähemalt tutvunud Herbert Marcuse loominguga, sealhulgas tema esseega „Repressive Tolerance“ (1965),[1] kus esitatakse olemasoleva, väidetavalt rõhumisel baseeruva ühiskonna lammutamise kava. Pealkiri on paljuütlev. Vene kuulsa dissidendi ja vabamõtleja Vladimir Bukovski karmisõnaline kokkuvõte nimetatud esseest kõlab: tuleb vaid igasugune patoloogia kuulutada normiks ja kõik normid kuulutada patoloogiaks.[2]
See on otsapidi juba tegelikkus. Kui mõni poiss tunneb tahtmist nukkudega mängida, siis selgitatakse talle, et see on täiesti loomulik, paljud poisid mängivad nukkudega. Mis vastab täiesti tõele. Kui aga poiss on hull autode järele ja veedaks 24 tundi kardirajal, kihutaks ja ärpleks tulemustega, siis selle kohta enam ei tohi öelda, et see on loomulik ja et poisid enamasti ongi sellised. Nagu väikesed kuked. Hoopis ohtlik on kuulutada, et oleks veel eriti tore, kui ta seal kardirajal toimetaks koos isaga. See oleks vana hea toksilise soostereotüübi kaelamäärimine, lapse õel programmeerimine ja nõnda edasi. Saatesarja „Laupäeval koos isaga“ väljatulek oleks tänapäeval ilmselt võimatu.
Referendumi küsimus tõstis selle temaatika uuesti jõuliselt pinnale. Taas hüüavad lugematud pasunad, et lapstele ei tohi seda, teist ja kolmandat õpetada – seda esiteks – , kuid samas neile tuleb ikkagi õpetada, et kõik on võimalik ja enda teha. Nii et kuidagi ja midagi lastele siiski nagu tuleks õpetada. Paraku vaid seda, mis on õige ja edumeelne. Näiteks teosega Sapiens. Inimkonna lühiajalugu maailmakuulsuse saavutanud Iisraeli ajaloolase Yuval Noah Harari vaateid, kes muuhulgas kirjutab, et „bioloogilisest perspektiivist ei ole miski ebanormaalne.“ Kõik, mida bioloogia võimaldab, ütleb Harari, on juba definitsiooni järgi loomulik (loodusele vastav). Sellise uudise peale võiks õnnetundest peapöörituse saada, ja paljudega see ongi juhtunud; paraku ei torka inimestele õnneuimas pähegi, kui kole see on, kui me hakkame üksteisega tegema kõike, mida bioloogia võimaldab.
Peaks olema ammu teada, et väga lihtsustatult öeldes eristab inimest loomast kultuur, järelikult kui kultuur ära võtta, jääb alles loom või midagi veel vähemat. Kultuur on eelkõige keeldude süsteem – selle tõsiasja konstateerimine ajab moodsad võrdõiguslased alati väga tigedaks – , niisiis on keeldude kui selliste hävitamine ühtlasi kultuuri hävitamine. (Ma ei kõnele mingist üksikust keelust, vaid sõjast igasuguste keeldude vastu.) Nii et võitlus ei käi enam ammu kapitalismi, vaid inimkonna, inimsuse ja inimlikkuse vastu ning loomastumise nimel. Ma ei tea, kas Marcuse oma arulagedas üleskutses ikka seda silmas pidas. Või mida ta üldse silmas pidas, sest tema maailmakuulsa essee põhisõnum on intellektuaalselt tasemelt võrdväärne jalgu trampiva mudilase jonniga.
Tõsi, nagu lugeja märkas, ei nõudnudki Marcuse normide hävitamist, vaid patoloogiate normiks kuulutamist. See on just seesama, mida õpetamisega seoses äsja täheldasime: „Lapsi ei tohi õpetada, neile tuleb hoopis õpetada, et…“ Ehk siis mingi haige, väärastunud normikogumik, mille all on tore elada vaid neil, kes valvavad normide täitmise järele ja kellele on selleks tarbeks antud suured okkalised nuiad.
Meie aga võiksime hetkeks kinni pidada, kuskile põlluserva kivi peale istuda ja järele mõelda. Sajandeid võitlesid Euroopa rahvad selle nimel, et rahva arvamust kuulda võetaks. Prantslased nägid vaeva, kukutasid monarhia; inglased nägid vaeva, laiendasid valimisõigust. Sajandeid nägid eesti talupojad vaeva, et oma lastele haridust anda. Forselius nägi vaeva, õpetaja Laur nägi vaeva, Ferdinand Eisen nägi vaeva. Ignatsi Jaak õppis, pärast õpetas. Nüüd on rahva arvamuse küsimine äkki paha – tuleb hoopis vaguralt mingite nähtamatute valitsejate sõna kuulata – ja laste õpetamine veel pahem – sest kõik, mille inimkond tuhandete ja miljonite aastatega on loonud, olevat rämps ja kuulub lammutamisele.
Kuidas me niikaugele jõudsime?
[1] https://www.marcuse.org/herbert/publications/1960s/1965-repressive-tolerance-fulltext.html
[2] Vt Akadeemia, 2009, nr. 12.
17. november 2020
Kui räägiks õige ajaloost tõtt
Mihklipäevases Postimehes oli Venemaa järjekordseid ajaloovalesid kommenteerides välja öeldud mõtlemapanev väide: 1944. aasta sõjasündmused, iseäranis Sinimäed, on meie nõrk koht eelkõige seetõttu, et me ise oleme oma hinnangutes kõhklevad.
Kas oleme? Pikkadel anneksiooniaastakümnetel usuti vargsi, et Sinimägedes aeti õiget asja. Vähemalt et vaenlane oli õige. Nüüd oleme liidus nendega, kes omal ajal olid liidus Staliniga, ja on tekkinud segadus. Segadus ulatub väiteni, et tollased lahingud olid Eesti seisukohast võttes hoopiski «piinlik avantüür», mida tuleb häbeneda.
Enam-vähem samal seisukohal on ka tsiteeritud juhtkiri, leides, et ausameelsed eesti mehed «meelitati valelikke lootusi õhutades kahurilihaks juba ette kaotusele määratud võitluses». Väide tahab kommenteerimist. Esiteks ei meelitanud keegi eesti mehi kahurilihaks, veel vähem kaotusele määratud võitluses. Üleskutse üksmeelselt relvile tõusta tegi Jüri Uluots, kes ütles selgelt välja, et eesmärgiks on hoida Eesti pind kommunismist puhas kuni sõja lõpuni. Teisisõnu kuni Saksamaa lüüasaamiseni.
Mida see meile ütleb? Ütleb, et uskudes Atlandi hartasse kirja pandud sõnu, loodeti, et lääneriigid kauplevad Stalinilt pärast Hitleri purustamist välja Balti riikide taastamise. Selle juures tundus olevat esmatähtis, kas Punaarmee on need riigid selleks ajaks hõivanud või mitte. Terve mõistus ütles: mis hundi suus, see hundi kõhus. Kuni pole suus, on kõik veel võimalik.
Väita, et selliselt mõtestatud võitlus Punaarmee vastu oli ette kaotusele määratud, on tühi tagantjärele targutamine. Mitte keegi ei oska öelda, kuidas oleks Jaltas sõlmitud kokkulepetele mõjunud see, kui Baltimaad oleks konverentsi ajal ikka alles vallutamata olnud. Selline asjade käik pole hullumeelne luul. Kuramaa ju jäigi vallutamata, ja seda ründas Punaarmee raevukalt, ehkki sellel Berliini hõivamisele ja Saksamaa purustamisele enam mingit mõju ei olnud. Minagi ei taibanud kaua, mis mõte Kuramaa tapatalgutel õieti oli. Vastus on tegelikult lihtne: vaid territooriumi praktiline okupeerimine andis Stalinile enam-vähem kindla garantii, et maa ka talle jääb.
Ainult nõnda langesid ära igasugused häirivad stsenaariumid. Näiteks et sõja lõppedes lehvivad Vilniuses, Riias ja Tallinnas rahvuslipud ja ametis on rahvuslikud valitsused, kes on pealegi viimasel hetkel jõudnud Saksamaale sõja kuulutada. Sellises olukorras olnuks Rooseveltil võrdlemisi raske «onu Joega» reaalpoliitikat harrastada, vaid tulnuks ka Atlandi harta ideaalidest kõnelda.
Eelöeldust järeldub midagi ülimalt olulist: Sinimägedes võitlesid mõlemad pooled Eesti ja just nimelt Eesti pärast. Punaarmee eesmärgiks ei olnud Sinimägedes mitte Saksamaa purustamine, vaid Eesti hõivamine. (Sama kehtib Kuramaa ja Läti kohta.) Eesti sõdurid tegid kõik, et säilitada kas või mikroskoopiline lootus iseseisvuse taastamisele, Stalin tegi kõik, et lootus eos kustutada.
Muide, ta polnud ka Eesti hõivamise järel päris kindel. Sestap käskis ta suurema osa Setumaast kiirelt Vene NFSV külge õmmelda – mine tea, viimati tuleb Eestist siiski kas või vormiliselt iseseisev riik teha ja siis jääks Petseri eestlastele. Sellised on ajaloolised tõsiasjad, ja veider on väita, et kui me neid tõsiasju tunnistame, siis «üritame kaitsta seisukohti, mis ei ole kaitstavad». Esiteks, tõde ei ole «seisukoht». Teiseks, tõde ei saa olla mittekaitstav. Me ei tohi ennast asetada koolitundi hilinenud nagamanni olukorda, kes luuletab kokku võimalikult usutava hädavale. Me ei pea, müts näpus, sakslastelt ja venelastelt pidevalt vabandust paluma, et me neil jalus oleme. Meil on õigus oma ajaloole! Ärgu tulgu meie õue peale kaklema see on ainus, mida me palume.
See kõik kõlab pateetiliselt ja propagandistlikult, kuid on tegelikult täiesti pragmaatiline. Oma ajalugu ei ole mitte ilu-, vaid tarbeasi. Me vajame seda.
Lõpuks, ei maksa alahinnata Lääne inimeste mõistmisvõimet. Kes mõista ei taha, nagu Schröder või van der Linden, nendega pole midagi teha. Kuid kes tahab, see saab väga hästi aru, et Sinimägedes ei sõditud Saksamaa, vaid Eesti nimel.
Ilmunud Postimehes 3. oktoobril 2007
