Tunnuspildil vaade Laiuse mäelt Emumäele
Sarnased postitused
Ei midagi isiklikku?
Nagu Allan Käro väga õigesti tähelepanu juhtis („Seda nüüd kindlasti mitte“, PM 11.04.13) , ei olnud Jaak Alliku jutu mõte ETV saates “Välisilm” mitte selles, et Venemaa ei ole kunagi Eestit rünnanud, vaid et Eestil pole tarvis „mängida mängu“, nagu tuleks Eestil ennast üksinda Venemaa ohu eest kaitsta. Käro märgib, et Eesti polegi seesugust mängu mänginud, vaid näeb oma riigikaitset NATO kollektiivkaitse raames.
Veidi järele mõeldes taipab igaüks, et need kaks aspekti – kaitsta end üksi ja kaitsta end koos teistega – pole põrmugi vastuolus. Pigem võiks öelda, et teine võrsub esimesest. Seda ka ajaloolises mõttes. Kollektiivkaitse ei ole mitte köis, vaid ahel. Et ahelat moodustada, peavad kõigepealt olema lülid. Mida edaspidi saab muidugi tugevdada.
Jaak Allik on korduvalt rõhutanud, et Eestist ei sõltu midagi, et Eesti enda kaitsevõime on kolmandajärguline tegur suurriikide omavaheliste suhete ja meie diplomaatilise tarkuse järel. Esmapilgul näib see järjekordse ebameeldiva tõena. Kuid asi pole siiski nii. Ajalugu pakub rohkelt näiteid olukordadest, kus „suuri ümberjagamisi“ häiris, takistas või moonutas mõni pealtnäha tühine asjaosaline, mingi ebaloogiline vastuhakk kellegi poolt, kes teoreetiliselt oleks pidanud alistuma. Ehk siis juhtumid, kus hammasrataste vahele sattus liivatera.
Klassikaline näide on väikese Belgia vastuhakk võimsale Saksamaale 1914. aastal. Erinevalt Venemaast, keda Baltikum tõepoolest huvitab, ei huvitanud Belgia Saksamaad eriti; huvitas Prantsusmaa. Prantsusmaa langemise järel oleks Belgia neil muidugi nii või teisiti peos olnud. 1914. aastal oleksid sakslased niisiis hea meelega näinud, et belglased piirduvad läbimarssivatele Saksa vägedele au andmisega, ja keegi poleks viga saanud. Kuid Belgia osutus liivateraks hammasrataste vahel. Suurem osa riigist küll vallutati ja Liège’i fordid tambiti pulbriks, kuid sakslased kaotasid mitu olulist päeva, millel oli saatuslik mõju. Detailne sõjaplaan lagunes koost, Prantsusmaa jäi purustamata, ja peagi lagunes koost kogu vana maailm.
Loogiliselt võttes poleks pidanud toimuma ka 20. sajandi Tšetšeenia sõdu. Ja ehkki täna võib küsida, mida tšetšeenid oma visa vastuhakuga saavutasid, jääb siiski faktiks, et nad tõid kirka näite, kui suurt tüli võib impeeriumile tekitada jonnakas väikerahvas. Impeeriumid oma välisele ülbusele vaatamata kindlasti märkasid seda. Ka Gruusia sõda on tegelikult näide millestki samalaadsest. Võib küll väita, et grusiinid kaotasid, kuid samavõrd võib väita, et võitsid – nende riik jäi alles, nagu Soome pärast Talvesõda. Kusjuures nad sõdisid ilma liitlasteta.
Või Šveits. Võib-olla arvatakse, et Šveits on püsinud nii kaua vabana tänu asjaolude õnnelikule kokkusattumusele – iseseisev ja neutraalne Šveits on lihtsalt sajand sajandi järel vastanud kõigi suurvõimude ühistele huvidele. Kuid see on vaid pealtnäha nii. Neutraalne treffpunkt keset sõjakõminat sobis tõepoolest, kuid süvapõhjus on ikkagi selles, et Šveits on keskajast saadik hambuni relvis ja et tema kaitsetahe on ilmne ja selge. Mõni maailmavõim suudaks Šveitsi tuumarünnakuga ilmselt vallutada, kuid üritus oleks ründajale endale nii valus ja ohvriterohke, et ei tasuks ennast ära. Samal põhjusel ei söö suuremad ja tugevamad loomad siili.
Eelnevast järeldub, et väikeriigi eesmärgiks peaks olema selline kaitsevõime, mis paneb potentsiaalse „suure ümberkujundaja“ mõtlema, ega seesinane riigike ei kujune liivateraks hammasrataste vahel. Ei maksa arvata, et suurvõim ründab paljusid korraga, tegemata väikeriikidele seda au, et isegi rünnates neid kuigivõrd märgata. Võibolla mingil mikroskoopilisel määral kehtis see nii keiserliku kui natsliku Saksamaa puhul, kuid kindlasti mitte Venemaa puhul, kes seal ka võimul poleks.
Venemaa nimelt oskab olla väga „isiklik“, otsida ahela kõige nõrgemat lüli (riiki) ning selle seest ühiskonna kõige nõrgemat segmenti kuni üksikisikuteni välja. Ždanovil ei olnud tarvis hakata 1940. aastal juunikommuniste otsima, tal oli nimekiri juba taskus.
Sama „isiklik“ suudab suurriik olla ka oma vaenlaste suhtes. Kõik vanad „patud“, teenistus tsaariarmees, töötamine politseinikuna, kunagi kirjutatud ajaleheartikkel, „rahvavaenlastega“ sõlmitud sugulussidemed jne peeti detailideni meeles ja rakendati võimaluse saabudes viivitamatult repressioonide vankri ette. Represseerituile oleks olnud mõttetu öelda, et ärge endast liiga palju arvake, ega’s ta teid represseeri. Mitte ainult mõttetu, vaid ka vale. Represseeris küll, nii kõiki koos kui igaüht eraldi. Oli muidugi ka juhuslikke ohvreid, kuid tervikuna iseloomustab Venemaa poliitikat läbi ajaloo, vastupidi, just silmatorkav konkreetsus. Näiteks hukati 1706. aastal Tartus Saksa väravate ees teenekas kirjakeele arendaja pastor Adrian Virginius. On usutav, et põhjuseks polnud mitte niivõrd Rootsi võimualusest Tallinnast keeluvastaselt saadud kiri, vaid tõsiasi, et Virginius oli mõned aastad varem organiseerinud Otepää talupoegade vastupanu riisuvatele Vene üksustele. Peeti meeles, võeti arvesse.
Mis kokkuvõttes tähendab, et ei terrori ohvriks langenud isikutele ega riikidele siiski ei saa öelda: „ärge võtke südamesse, siin ei ole midagi isiklikku, nad lihtsalt vallutavad maailma“. Iga rünnak on isiklik ja ajalugu näitab, et igale rünnakule tuleb ka isiklikult vastu hakata. Liitlased tulevad pärast seda. Isiklik vastuhakk ei garanteeri edu – välja arvatud muinasjuttudes –, kuid on siiski ainus viis, kuidas säilitada mingisugune reaalne edulootus.
Ilmunud Postimehes 15. aprillil 2013
Vaimus provintslase verine laup
Provintsluse teema on nagu latentne tõbi, mis halva ilma korral ikka ja jälle
päevakorrale kerkib. Hiljaaegu köitis tähelepanu dirigent Kristjan Järvi märkus, et
Eesti pole mingi provints ega ääreala, sest Eestis ollakse päris hästi kursis laias
maailmas toimuvaga, siin on küllalt julgeid, iseseisvalt mõtlevaid ja käituvaid
inimesi. Sealsamas meenuvad arvukad vaimuliidrid, kes arvavad vastupidist.
Kui on provints, siis peaksid olema ka provintslased. Tavaarusaama järgi siis need, kes ei ela suures linnas, ei hoia kätt elu pulsil, kelle riided on moest läinud. Ülekantud tähenduses ajast maha jäänud tohmud, kes ei tea, kuidas asjad käivad Pariisis, ja arvavad, et need käivadki kõikjal nii, nagu nende kodukülas.
Tõsi, tänapäeval kohtab sellist klassikalist provintslast harva. Sidevahendid on nii tõhusad, et õieti keegi ei arva, et kõikjal käiksid asjad nii nagu kodukülas. Ülepea ei ole elukoht tänapäeval enam eriti oluline. Provintslased on sellegipoolest alles – need on vaimus provintslased.
Mida tähendab „vaimus provintslane“? Eelkõige iseseisva mõtlemisvõime puudumist ja paanilist hirmu selle ees, „mida nad must mõtlevad“ (seal Pariisis ja Londonis). Irooniline seik – meil ei ela nende provintslaste põhimass üldsegi mitte maal ega külas, vaid Tallinnas ja Tartus, ning nende õpetliku sisuga kirjatööd ummistavad Sirpi ja Müürilehte ning üleüldse igasugust väljaannet, mille toimetus on pisutki kuulnud diskursuse dekonstruktsioonist. Nad loevad usinalt välismaiseid ajakirju ja hoiavad justkui kätt „elu pulsil“, ainult et provintslase kombel. Nende kõige paradoksaalsem ja silmatorkavam tunnus on see, et nad peavad provintslasteks teisi ja kergitavad oma enesetunnet nende teiste sildistamisega: tervetalupoegmõistlased, uusreaktsionäärlased, tagurlased, matšod, keskealised valged mehed jne.
Mismoodi näeb välja provintslase kombel ajaga kaasas käimine, selle kohta on venelastel hea vanasõna: „Õpeta loll palvetama, ta peksab endal lauba veriseks.“ Sest ta on ülipüüdlik ja rumal. Mart Niineste või Ahto Lobjaka tüüpi. Olles ära näinud peegelduse peegelduse sellest, mida ta peab moodsaks, asub vaimus provintslane seda fanaatiku kirega ellu viima. Kui juba palvetada, siis ikka nii, et laup verine. Vähe sellest: sundida ka teisi. Lootuses, et need
seal Pariisi või Brüsseli merevahu koordineerimise instituutides või vikerkaarevärvilises ajalehes ikka märkavad.
Vanasti nimetati sedasorti tegevust ka ahvimiseks. Võib-olla lugupidamisest ahvide vastu kuuleb seda sõna viimasel ajal harva. Igatahes tähendab ahvimine mingi nähtuse mehaanilist, dogmaatilist järeleaimamist – erinevalt elutervest ja rikastavast kultuurilaenust, mille juures laenu tähendust mõistetakse ja osatakse seda sihipäraselt kasutada.
Ekslik oleks arvata, et selline ahvimine käib üksnes jalanõusid, autot või puhkusekohta valides. Ei, see käib kõikjal, kogu kultuuris, poliitikas, filosoofias, õiguses ja isegi teaduses. Provintslikult ülipüüdlikud ajaloolased kordavad otsekui käibetõena, et rahvused on 19. sajandi leiutis ja et rahvuslikku vaenu ega rahvustundeid enne seda ei olnud. Ehkki vastupidise tõestamiseks leidub lõputult materjali, muuhulgas Eesti ajaloos. Tõsine provintslane muidugi Eesti ajalugu ega teaduslugu ei tunnegi, see oleks kuidagi matslik. Politoloogias on olukord sarnane. Mis sest, et uurimuse tulemused on täiesti absurdsed – kõik on parimas korras, kui töö on teostatud õigel ideoloogilis-teoreetilisel alusel ning õigeile autoreile viidates. Sealsamas seatakse õppejõu kutsesobivus kahtluse alla etteheitega, et ta on rahvuslane ega varja seda. Kus ja kunas küll käis asi samamoodi, kas mäletab keegi?
Üks populaarsemaid dogmasid, mille juures provintslane saab endal laupa veriseks taguda, on muidugi ksenofoobia. Peeter Espak kirjeldas hiljuti ühe noormehe sõnavõttu välismaalt saabunud heasoovlike külaliste ees. Eestlased on ksenofoobid, eestlased on rassistid, eestlased on natsid! Paraku võib nii rääkida üksnes kapitaalne provintslane, kes ei tea, mis õieti on ksenofoobia – see, mille vastu Euroopa pärast II maailmasõda võitlema asus (kahjuks pendlit vaid teise äärmusse ajades). See võõraviha oli tõeline, sügav ja tõesti äärmiselt ebameeldiv ning julm. Kes soovib täpsemaid kirjeldusi sakslaste ja inglaste ksenofoobiast, palun lugege Elin Toona Gottschalki mälestusteraamatut „Pagulusse“. Kuid sellist võõraviha pole Eestis kunagi olnud, ka mitte tol hallil ajal. Järelikult ei sõdi meie antirassistid ja antiksenofoobid mitte rassismi ja ksenofoobiaga, vaid lihtsalt ahvivad lääne moode.
Nagu eelnevast nähtub, on provintslane eeskätt see, kes ise valusalt tunneb, et pärineb provintsist. See vaevab teda, tekitab komplekse, varjatud või varjamatut agressiivsust. Provintslasele ei tule pähegi, et ta ise võiks midagi olla, et tema kultuur võiks ka kultuur olla. Jaan Kaplinski kuulutas aastat kolmkümmend tagasi: „Eesti on agul!“, mida tema jüngrid masohhistliku rahuldustundega kordasid. Jaak Urmet lajatab täna: Eesti on maailma kultuurimetropolide kõrval sama, mis Lihula bussijaam Solarise keskuse kõrval. Mõlemal mehel jääb vaid lisada: ja mina kui lilleke pasamere keskel. Marek Tamm kirjutab pika artikli kultuuriajaloo uurimisest, viidates enam kui saja autori ja teose hulgas ühele (!) eetikeelsele ja Eesti-ainelisele. Õige, pole vaja oma töid risustada mingite eesti nimedega. Vuih. Mine metsa oma eesti nimega, ütles Eesti tuntumaid provintslasi Jorh Adniel Kiir. Tuleb järeldada, et ka Tamm tunneb end provintsist pärinevat. Ei vea mõnel.
Kuid Juri Lotman ei kaevelnud, et Eesti on agul. Vaevalt et selline küsimus teda üldse huvitas. Albert Camus ei vaevanud end küsimusega, kas Alžeeria on provints, vaid kirjutas raamatuid, mille eest anti Nobeli preemia. Immanuel Kant ei tõstnud jalga välja Königsbergist, aga provintslane ei olnud. Hando Runnelile pole eales pähe tulnud ehtida end „Skandinaavia ajakirjaniku“ või muude võõraste sulgedega, aga ta on sama vähe provintslane kui Wimberg eurooplane. Runnel lihtsalt on eurooplane, tahab või ei taha, sest ta on suveräänne looja ja mitte ahvija.
Üldine seaduspära näib osutavat, et maailmamehed nagu Järvi või Lotman on seda sõltumata sellest, kas nad tiirutavad üle viie mandri või on Tartus paigal, ja nemad Eestit provintsiks ei pea. Nad on tegijad nii siin kui seal. Seevastu need, keda Eesti provintslus vaevab, on lastud varesed, kes Pariisis läbi kukkusid, aga Eestis sellegipoolest laia lehte mängivad, sest CVs on kirjas uhked koha- ja koolinimed. Neil on omakorda ahvijad, kes on veel iseäranis püüdlikud. Kui öelda sellisele mikukesele „Hüppa kaevu – meie Pariisis hüppame kogu aeg kaevu“, siis ta hüppabki. Jõudes enne veel manitseda: „Kui tahame olla tänapäeva euroopalik riik, siis ei tohi sellised-ja-sellised väljendid kõlada ei töökohal ega avalikus ruumis.“
Vaimne provintslus mõjub kultuurile nagu liiv hammasrataste vahel. Ärge tehke, Pariisis nii ei tehta! Meid ei mõisteta! Kõige rohkem kardab provintslane olukorda, kus tuleb ise mõelda ja otsustada. Näiteks millal lõpeb kriitika ja algab sõim. Millal lõpeb erootika ja algab porno. Millal on tegemist mitmekesisusega, millal liigse mitmekesisusega. Milline vahe on noorelt abiellumisel ja liiga noorelt abiellumisel. Provintslane tahaks täpset eeskirja, aga kahjuks pole paljude asjade matemaatiline defineerimine võimalik. Nad ongi hinnangulised, nõuavad
otsustamist. Aga kuidas ometi? Kõik on ju suhteline ja absoluutset tõde pole olemas. (Need väited sobivad söögi alla ja söögi peale.) Mis on kellelegi liig, see on teisele paras, mis kellelegi paras, see teisele vähe. Järelikult – las igaüks teeb, mida tahab, ja mida ta tahab, seda ütleb Feministeerium. Kõige vähem tohib muidugi keelata võõraid. Las vägistavad, vaesekesed. Meie sellal võitleme ahistamisega. Printsipiaalselt. Resoluutselt. Ainult et teises
kohas.
Niisiis, kui kohtate innukat diskursuse dekonstrueerijat või sotsiaalkonstruktivisti, veendunud antiksenofoobi või „natsipasa peksjat“, siis on ülimalt tõenäoliselt tegemist ebakindla provintslasega, kes laupa veriseks tagudes üritab tõestada, et tema tuli just praegu Pariisi südalinnast. Mingil salapärasel põhjusel on seesinased provintslased vallutanud suure osa, kui mitte enamiku meediaväljaannete toimetustest ja kõrgkoolidest. Seal kirjutatakse ja kaitstakse suurepäraseid väitekirju merevahu aina teaduslikumast uurimisest arhüksose pinnakulaarse hüoosise vaimus. Sest miskipärast võluvad ahvijaid suure ja rikka Euroopa kultuuriloo just kõige piinlikumad eksirännakud. Vägisi kerkib silme ette Hando Runneli ammune visioon mädasohu vajuvast ülikoolist.
Mida teha? Piiratud mõistusega ahvijaid on alati olnud, aga kuidas me oleme lasknud juhtuda, et nad juhivad ja valitsevad, võtavad tööle ja vallandavad, mõistavad hukka ja kiidavad heaks?
Eesti ei ole provints, aga siin on tõesti tarbetult palju provintslasi. Võimalik, et sellel on oma negatiivne mõju meie niigi negatiivsele iibele. Mis on tegelikult kõige tähtsam küsimus. Aga, nagu öeldakse, sellest järgmine kord.
Ilmunud Postimehes 26. jaanuaril 2018
