Tunnuspildil vaade Laiuse mäelt Emumäele
Sarnased postitused
Räpane Visegradi vagun ja Eesti roosiõied
Me siin Eestis pole nii kuulsad, tähtsad ega imelised, et põlastada vanu kultuurrahvaid nagu poolakad või ungarlased. Vastupidi, tasub järele mõelda, mis neil meile öelda on.
Mingid poolakad, mingid ungarlased
Alles see oli, kui Kaarel Tarand valas välja kogu maailmas olemasoleva põlguse nähtusele nimega „Visegrádi vagun“. Tarandi nägemust mööda on tegemist Euroopa Liidu kiiskava ešeloni päramise räpase haagisega. „Kupeesid seal ei ole, vaid rahvas pinkidel segamini nagu Daumier’ maalil. Ühes vahes paisutavad oma niigi suuri katoliiklikke perekondi vaesunud šlahtitšid ja Sileesia kaevurid. Teises valvavad kaasreisijate tõupuhtuse järele enda meelest kunagi türklased Euroopast välja kihutanud madjari husaaride järeltulijad, kelle jutt on lühike: kui oled juut, liberast või sootuks mooramees savannist, siis tamburisse järele mõtlema ja meelt parandama!“ (26.07.19 Sirp)
Need armastusväärsused ungarlaste ja poolakate aadressil, kes muuseas on meie NATO liitlased ja poolakad võib-olla lausa lähimad liitlased, jäid ilmumise aegu suurema tähelepanuta. Võib-olla oli põhjus mõnusas suveilmas, kuid pigem siiski selles, kes ütles ja kelle kohta öeldi. Ütleja kuulub nende ridadesse, kes nõuavad avatust, sallivust ja kaasamist, ütlemise adressaadid aga on mingid Kesk-Euroopa rahvad. Kes on kahtlemata tühised, iseäranis meiesuguse iidse ja kuulsa Põhjala kultuurrahva ning eeskätt selle rahva paremate poegade kõrval. Kui on olemas Brüssel, Pariis, London ja Washington, siis mis tähtsust on Varssavil ja Budapestil? Mingid „enda meelest“ kunagi Euroopa päästnud maad ja rahvad… Või lühidalt – enda meelest rahvad.
Niisiis ei trükkinud keegi särke kirjaga „Sileesia kaevur on vaba“, „Olen vaesunud šlahtitš“ või „Miks te keelate husaarile õnne?“, mitte ükski sallijate organisatsioon ei korraldanud meeleavaldust solvatud rahvaste õiguste kaitseks ja solvaja(te) printsipiaalse,s resoluutseks ning ideoloogiliselt laitmatuks hukkamõistmiseks, süüdistatuna natsismis, rassismis ja ksenofoobias. Nagu mõnel muul juhul.
Hoopis vastupidi. Eeskuju leidis ja leiab matkimist ning nõnda kirjutab ka näiteks Vilja Kiisler (03.12.19 EPL) välisministri Urmas Reinsalu „pimedast“ Ungari-sõprusest ja meid idaeurooplastega ühendavast migrandihirmust. (Ilmselt peab Kiisler ungarlasi idaeurooplasteks, mis on mõistagi a priori midagi alaväärtuslikku.) Suures migrandihirmus ministreid „ei huvita õigusriigi põhimõtete järgimine, isikuvabaduste kaitse, kodanikuvabadused, sõna- ja ajakirjandusvabadus.“
Loed ja mõtled – lausa uskumatu, milleni võib inimese viia sõbrustamine poolakate ja ungarlastega, kas pole? Mõni noorepoolne ajakirjanik võiks siinkohal lavale astuda koguni poeetilise mõtisklusega Tähesõdade epopöast: „Hetkest, mil valid pimeduse tee, see igavesti sinu saatust valitseb, alla su vääramatult neelab.“ Mis ühtlasi tagab mõtisklejale hea enesetunde ning kindla teadmise, et tema ise on ikkagi valinud selle va valguse tee.
Peaga vastu puud
Kuid valguserüütlid võivad eksida ja nende arvatav valgus võib olla ka silmapete. Kui pime inimene peaga vastu puud jookseb, siis lööb tal silme ees sädemeid ja ta võib-olla peab seda valguseks. Aga tegelikult jooksis lihtsalt vastu puud.
Visegrádi vaguni pilkamisega võib lugu olla umbes samamoodi. Vahel ešelonid peatuvad ja hakkavad hoopis vastassuunas liikuma. Milline vagun on siis esimene? See, mis enne oli viimane. Kuid see on kõigest kujund, tegelikult sama maotu kui targutamine „pimeduse tee“ üle. Loomulikult hoiab NATOt koos USA ja justnimelt USA, ning sellega tuleb arvestada. Ning ka Londonil või Pariisil ja isegi paljukirutud Brüsselil on märksa rohkem jõudu ja mõju, kui mõned kohalikud „Ümera mehed“ tunnistada tahavad.
Kuid Ümera mehed Ümera meesteks. Keegi terve mõistusega inimene ei teegi ettepanekut Pariis või Brüssel lausa kuu peale saata, keegi ei viljelegi mingit „pimedat“ sõprust. Koostöö Poola ja Ungariga (eeskätt just nendega, aga miks mitte ka Tšehhi ja Slovakkiaga) on ühest küljest meie mõnevõrra sarnase ajaloolise kogemuse, teisest küljest ka ratsionaalse kaalutluse vili. Üks koostöö ei välista teist. Mitte kas Pariis või Varssavi, vaid nii Pariis kui Varssavi. Poola armee on (kõigest) kaks korda väiksem kui Prantsuse oma, kuid kolm korda lähemal. Rääkimata sellest, et Poola armee on kakskümmend korda suurem kui meie oma, ja mis eriti tähtis – poolakatele pole vaja selgitada, mis asi on Vene imperialism ja Vene hädaoht. Sest selgitamine mõnele teisele võtab aega, aga aeg on teatud olukordades tähtsam kui suurtükk.
Provintsid päästavad tsivilisatsioone
Ülepea on ajaloos ennegi juhtunud, et suure tsivilisatsiooni uuenemine saab alguse just selle äärealadelt. Võib-olla on see isegi reegel. Rooma riiki uuendas üks enam-vähem kolkas, see tähendab Juudamaal sündinud usulahk. Rooma pärandi võttis üle ja rajas sellele uue Euroopa endine provints – Gallia. Niisiis need, kes põlastavad Visegrádi riike ääremaadeks, võtku teadmiseks, et ka Prantsusmaa oli kunagi provints ja London hoopis pärapõrgu. Ning praegune maailma võimukeskus USA oli omakorda antiigijärgse Euroopa kauge meretagune kolgas, kus rahvas oli pinkidel segamini nagu Daumier’ maalil. Vähemalt arvasid nii Londoni parimate kultuurilehtede peatoimetajad. Samasugust mustrit võib näha mitme suure riigi (või natsiooni) sünniloo juures. Saksamaa ühendamine sai alguse teisejärgulisest, Poola kuningast vasallsõltuvuses olevast ääreriigikesest nimega Preisimaa; Itaaliale puhus elu sisse itaallaste maa servas paiknenud Piemonte. Ja kas pole ka meie suure sõbra Vladimir Putini praegune asukoht, röögatu maismaaimpeeriumi keskus Moskva Venemaa kunagine kolgas, endine hale külake Novgorodi või Vladimiri kõrval?
Lühidalt: metropolide hiilgusest ja nende magusast dekadentsist pimestatud vaatleja võib tuleviku „tegijate“ ennustamisel kapitaalselt eksida. Kedagi ei tohi välistada, kellegi üle ei maksa irvitada. Esimesed võivad saada viimasteks ja viimased esimesteks. Võivad, aga ei pruugi. Ei pruugi, aga võivad. Ja seetõttu on ükskõik millisesse kaevu sülitamine ja ükskõik millise liitlase ülbe mõnitamine süsimust lollus, mille harrastajatel ei maksaks tulla teisi õpetama. Isegi mitte poliitikuid.
Ilmunud Eesti Päevalehes 7. detsembril 2019
Kust lapsed tulevad ja kas meil on kriis?
Tegelikult ei sünni lapsed armastusest. Lapsed sünnivad hoopis seemne- ja munaraku ühinemisest. Olen seda vulgaarset fakti varemgi püüdnud laiemalt teatavaks teha, kuid nähtavasti suurema eduta. See lihtsalt ei kõla hästi. Ka ärritab see tundlikke noori naisi, kellele viirastuvad kilava pilguga keskealised mehed, kes piidlevad nende kõhtu ja küsivad, vähemalt mõttes, et – noh, kas saab juba? Toodangut, toodangut, seltsimehed naised!
Ebameeldiv. Armastusejutt kõlab palju paremini. Kui armastust pole, siis mitte üks sai. St laps. Vähe sellest. Lihtsalt armastusest ei piisa, see peab olema „õige“ armastus. Kuna aga õige armastus on umbes sama püüdmatu nagu õige eestlane, siis võib rahumeeli oodata, millal õige armastus peale tuleb, ja ootama jäädagi.
Pole eriti keeruline näha, et niimoodi mõistetuna mõjub „lapsed sünnivad armastusest“ hoopis vastupidiselt mõeldule – laste arvu vähendavalt. Kellel polnud armastust, kellel küll oli, aga polnud see õige, kellel oli armastust terve meretäis, aga lapsi ei tulnud ikkagi – partner oli juhtumisi samast soost või segas elukestev eneseteostus, mille juures lapsed olnuks vaid tüliks. Seetõttu oleks arukam see mantra kõrvale jätta. Armastus, nii ilus, ülev ja jumalik kui ta ongi, ei ole see korv, kuhu panna kõik munad. Elu ilma armastuseta on mõttetu, kuid elu, mis koosneks ainult armastusest, oleks sama võimatu kui supp, mis koosneb ainult soolast. Eks me tea sedagi, et armastusest vihkamiseni (ja vastupidi) on vaid üks samm.
Mis ei tähenda, et armastusest ei peaks rääkima. Aga rahulikult, ilma ärapööranu ekstaasita. Armastus ei ole tunne, mis kas on või ei ole. Armastust on mitmesugust, tugevamat ja nõrgemat, tundelisemat ja mõistuspärasemat. Armastus ei puutu üksnes elukaaslasse, armastada võib ka ema ja isa, õdesid-vendi, isamaad, merd ja Bachi muusikat. Ning loomulikult lapsi. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi on armastust vaja kõige enam hoopis pärast laste sündi. Muidugi tahaks iga laps arvata, et vanemad armastavad teineteist või vähemalt armastasid siis, kui eostasid. Muidugi oleks tore, kui see nii olekski. Aga eelkõige vajavad nad teadmist, et neid armastatakse siin ja praegu. Paraku seda armastust ei tulegi, kui last ei sünni. Kui aina oodatakse õiget hetke, õiget inimest, õiget tähtede seisu, õiget ma ei tea mida. Ja nõnda me sulame, kiiremini veel kui liustikud. Liustike sulamine on vaieldamatu, kliimakriisis kahtlemine kuritegu, aga rahvastikukriisi üle me alles häbelikult arutame, kas on kriis või ei ole.
Mis jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Summaarne sündimuskordaja on alla kahe, on ju? Kui laeva voolab rohkem vett, kui välja jõutakse pumbata, siis kas laeval on kriis? Kas Titanicul oli kriis? Või oleks kapten pidanud ütlema: „Harjuge ära, see on uus reaalsus.“?
Lühidalt: muidugi on kriis. Ainult et see jällegi haavab neid, kes kergesti haavuvad. Paneks kellelegi justkui mingi (moraalse) kohustuse ja kus selle häda ots. Üleüldse on iga kohustus kurjast, sest me oleme muutunud lapsikuteks, egoistlikeks ja pirtsakateks, iga jutt mingist kohustusest paneb meid teismelise kombel ust paugutama: „Kui te nii kangesti peale käite, siis mina, vaat, kiuste ei tee!“ Näib, et Pipi Pikksuka unistus on täitunud, Tommy ja Annika ei kasvanudki suureks.
Aga hea küll, te hellakesed. Kui kriis ei sobi, kuidas tuleks siis öelda? Surmakurss? Kas kõlaks malbemalt? Kahtlen sügavalt, ehkki sisuliselt on see isegi täpsem. Kriis kõlab ebamääraselt, surmakurss on selge ja ühene: kui me nii jätkame, siis põhja me läheme. Rahvus laguneb paari-kolme inimpõlve jooksul, lõppvaatuses toimub keelevahetus, mille käigus väga palju inimesi päise päeva ajal tänaval ära tapetakse. Kõik.
Küsitakse, et kahju küll, aga mida peaks riik siin tegema või teha saama? Inimesed on ju vabad, kui nad tahavad eluaeg õiget armastust oodata, kes võib neid keelata?
Muidugi ei või keegi neid keelata. Kuid see ei tähenda, et riik midagi teha ei saaks või vähemalt üritadagi ei tohiks. On ju palju noori inimesi, kes küll tahavad lapsi, kuid ei saa neid kas majanduslikel või muudel põhjustel. Pole raha, pole eluaset, pole aega. Kas sellises olukorras saavad teised inimesed (nii otse kui riigi vahendusel) aidata? Jah, kindlasti. Just selle jaoks oligi olemas rahvastikuministri ametikoht, mis nüüd ära kaotati täiesti ajuvaba jutu saatel, et sellisel ametkonnal pole mingit mõtet, kuna nagunii pole võimalik midagi teha. Arvates ilmselt, et rahvastikuministri ainus töö on aeg-ajalt mingi toetuse tõstmist nõuda. Kuid asi pole kaugeltki ainult rahas. Asi on ka sotsiaalses turvatundes, asi on ajaressursis, asi on maines ja moes. Kui riik tahab meie väljasuremist ellujäämiseks pöörata – täpsemalt öeldes sellele omalt poolt kaasa aidata – , siis on vägagi oluline, et suunataks oma tegevus ja vähesed ressursid õigesse punkti, et ei alustataks häid ettevõtmisi valest otsast jpm. Selleks ongi tarvis järjepidevalt rahvastikukriisiga tegelevat ajutrusti.
Loomulikult tekitab mu jutt pahameelt nende hulgas, kelle arvates pole vanadel meestel sel teemal üldse paslik sõna võtta. Vastan: on küll. Mitte kunagi ega kuskil pole lapsi kasvatanud üksnes nende vahetud vanemad, lapsed on alati olnud kõigi asi. Ja käesolev jutt ei olnud üldsegi mõeldud noorte inimeste manitsemiseks ega nende kallal tänitamiseks (kui seda pisut ka ette tuli), vaid vastuseks neile, kes arvavad, et mingit kriisi pole, et rahvastikuministrit pole tarvis ja et lapsed sünnivad armastusest. Lapsed hoopis toovad armastust.
