Tunnuspildil vaade Laiuse mäelt Emumäele
Sarnased postitused

Vabadusvõitlus siiski oli
Järgnev ei püüa olla «Eesti ajaloo» II osa arvustus. See väärtuslik ja rikas teos pälvib nii etteheiteid kui kiitust. Keskendun vaid muistse vabadusvõitluse «kadumisele» ning – sellega seostuvalt – rõhutatult ülelibisevale suhtumisele Jüriöö ülestõusu. Teose toimetaja Anti Selart on seda põhjendanud vajadusega asetada Eesti ja Läti vallutamine 13. sajandil ning Jüriöö ülestõus laiemasse konteksti, näha neid õiglases suuruses ja tähtsuses – ehk siis mitte liiga tähtsana, nagu seda on teinud senine, väidetavalt «rahvusromantiline» ajalookäsitlus.
Arutelu jätkamiseks tuleks selgeks teha, mida mõista rahvusromantika all. Siinkirjutaja teada esindab stiilipuhast rahvusromantikat Garelieb Merkeli ajaloofantaasia, mille järgi eestlased ja lätlased olevat enne sakslaste tulekut olnud silmapaistvalt kõrge kultuuriga rahvad – vabad, ilusad, targad, õiglased ja rikkad. Romantismi juured on veelgi kaugemal – Prantsusmaal, Inglismaal ja mujal, ning juba 17. sajandis.
Meil levis romantiline arusaam eestlaste minevikust 19. ja 20. sajandil ning selle viljade hulka võime liigitada nii C. R. Jakobsoni esimese isamaakõne kui ka laulusõnad «… neil on kuninglikud troonid, kuldsed kandled palmipuust …», küllap ka surematu lmirepliigi «Meie reliikvia on vabadus!» ning palju muud. Romantilisse maailmapilti kuulus «õilis metslane», näiteks J. F. Cooperi viimne mohikaanlane. Cooperit loeti ärkamisajal usinalt, teda mainib ühes oma isamaakõnes ka Jakobson. (Küllap luges ka Lauluisa, nii et «Kalevipoja» paljude inspiratsiooniallikate sekka võime lisada ka «Nahksuka jutud». Ilma irooniata, kultuur nii toimibki.) Lühidalt – rahvusromantismi eesti variant, see on idealiseeritud ettekujutus vallutuseelsetest ja -aegsetest eestlastest, nende tarkuse, vapruse ja õilsuse ülehindamine.
Nii arheoloog Marika Mägi, ma ise kui ka paljud teised on juba juhtinud tähelepanu, et selle hoiaku on eesti ajalookirjutus ammu ületanud. Pealegi – mida on rahvusromantika väljajuurimisel ülepea pistmist terminiga «eestlaste muistne vabadusvõitlus»? Ons termin ise millegi poolest (rahvus)romantiline? On küll, väidetakse. Esiteks polnud tollal eestlasi – vähemalt mitte tänapäevases mõttes –, teiseks polnud rahvuslikku vabadusvõitlust – vähemalt mitte tänapäevases mõttes. Kõnelda eestlastest ja nende vabadusvõitlusest ongi rahvusromantism.
Küsimus seega: kas 13. sajandi eestlasi saab nimetada eesti rahvaks ja nende võitlust vabadusvõitluseks? Jüriöö ülestõus on n-ö jätkuküsimus. Kui polnud eestlasi ega vabadusvõitlust 13. sajandil, siis ammugi 14. sajandil.
Vaatame, mida ütleb see vähene allikmaterjal, mis meil on. Läti Henrik kirjutab: «Siis tegid eestlased [—] vandenõu ja liidutõotuse, et nad kõik saavad olema üks süda ja üks meel Kristuse nime vastu, ja läkitasid käskjalgu kõigisse Eestimaa maakondadesse.» (XIV, 8) Ühtse rahvuse ja ühtse maa manifest par excellence. Et üksmeel hiljem võõrvägede mõjul mõranes, ei tõesta mitte põrmugi, nagu poleks ühtsustunnet olnudki. Kas Porkuni ja Avinurme lahing annavad põhjust väita, et 1944. aastal polnud eesti rahvast olemas? Muidugi mitte. Oli olemas nii 1944 kui 1210.
Teine vaidluskoht – vabadus. Lausa triviaalsuse pähe korratakse väidet (nii ka Marika Mägi), et tollane maailm ja tollased inimesed olid oluliselt teistsugused. Võib-olla, kuid kuidas nad mõistsid vabadust? Väita, et «teisiti», ei anna meile midagi. Puudub ajalooallikas, mis otsesõnu kirjeldaks 13. või 14. sajandi eestlaste arusaamu vabadusest. Siiski leidub vanemas riimkroonikas (13. sajandi lõpp) oluline lõik, kus eestlased arutlevad nõnda: «Milline piin! Peavad siis ristisõdijad meid pärusmaalt ära ajama koos lätlaste ja liivlastega? Parem on asuda kaitsele, me teeme ühe suure sõjaretke, millest vist suuremat üritust pole veel Eestis ette võetud, ja kihutame nad üle mere, et nad meid kunagi enam ei rõhuks.» Kus on siin põhimõtteline erinevus laulvast revolutsioonist? Miks me ei võiks ega peaks nende inimeste ihalust kokku võtma sõnaga «vabadus»?
Siit jõuame jüriööni. Anti Selart mainib allikaina Wartberge Hermanni ja Johannes Renneri kroonikaid (vastavalt 14. sajand ja 16. sajand) ning vaikib maha tõsiasja, et Renneri kirjeldus on võetud ülestõusu kaasaegse Bartholomeus Hoeneke kroonikast. Selarti väide, et Renner käsitleb sündmust «talupoegade mässuna», ei vasta tõele, sest Hoeneke alustab oma kirjeldust nii: «Aastal 1343 Püha Jüri ööl toimus suur tapmine Harjus, sest eestlased Harjus tahtsid oma kuningaid saada.»
Kui eestlased Harjus tahavad oma kuningaid saada, siis on see rohkem kui talupoegade mäss ja tegelikult möönab Selart seda ebamääraselt ka ise. Selartile üldiselt oponeeriv Marika Mägi on seekord aga, vastupidi, kitsim: «Samasuguseid ülestõususid toimus mujalgi ning Eestis toimunu põhjusi võib ilmselt seostada rahvusvahelise ja kohaliku poliitika liitumiskohtadega, mitte aga allasurutud eestlaste viimase vabaduspüüdlusega.»
Miks siis mitte? Kroonika avalause mainib vabaduspüüdlust ju otsesõnu. Ka järgnenud sündmuste kirjeldus osutab, et eestlased üritasid palavikulise kiiruga rajada Euroopa standarditele vastavat hierarhilist oma võimu, mille juurde kuulunuks oma rüütliseisus. Meie aga, veendunud, et tollal oli kõik «teisiti», keeldume seda uskumast. Otsekui ütleksime kroonikule: «Kulla Bartholomeus, sa olid küll sündmuste keskel, aga sinu jutt lihtsalt ei sobi 21.
sajandi ajalooteaduse uuemate seisukohtadega.»
Esitletud tekstide taustal on üpriski kummaline lugeda, et «ei ole selget vastust küsimusele, millal hakkasid eestlased end tunnetama mitte enam kaotajaks jäänud poolena sõjas, vaid keskaegse Liivimaa elanikena. Uue haldus- või alluvusidentiteedi kujunemine toimus ilmselt üsna kiiresti [—] Võib arvata, et poliitilise vastandumise kadumisel oli oluliseks tähiseks viimase vallutussõdu mäletava põlvkonna lahkumine» («Eesti ajalugu» II, lk 79–80).
Niisiis: meil on teada, et veel 1343. aastal tahtsid eestlased oma kuningaid saada, meil on teada, et veel 17. sajandil mäletasid eestlased, et maa oli vanasti nende oma ja võeti ära väevõimuga – aga me väidame, et poliitiline vastandumine kadus 13. sajandi lõpul? Ebaloogiline, aga vaat kui uudne.
Kokkuvõttes jäädakse «Eesti ajaloo» II köites nii eesti rahva, vabadusvõitluse kui Jüriöö ülestõusu suhtes ebamääraseks. Paradigmat otseselt pea peale ei pöörata, aimub vaid soov seda teha. Oluliseks erinevuseks senistest käsitlustest on hoopis vaatepunkti muutus – tõus kõrgemale, laiema konteksti haaramine, vastuhakk kolklusele ja konnaperspektiivile. Seni muistseks vabadusvõitluseks peetu osutub kõrvaliseks episoodiks suurel sündmustekangal, mille sisuks on Läänemere ümbruse maade hõlmamine ladina-kristlikku Euroopasse. Marika Mägi sõnul on tulemuseks «kontseptsioon, kus eestlastel õieti nagu polegi mingit rolli, nad on omaenda ajaloos muudetud üksnes passiivseteks kõrvaltvaatajateks».
Siin tuleb Mägiga küll nõustuda. Üks asi on kõrvale heita kuldsed kandled palmipuust, teine asi eestlaste- ja Eesti-keskne vaatepunkt. Mis oleks pehmelt öeldes veider. Kelle silmadega peaksid eestlased siis ajalugu nägema, kui mitte eestlaste omadega? Pealegi, sellega tuleks minna lõpuni: kirjutada korstnasse ka «Kalevipoeg» (hädine ponnistus), ärkamisaeg (väheste veidrike harrastus), Vabadussõda (tühine episood) jpm. «Laiemasse konteksti» asetatud Vabadussõjast jääks järele lokaalne konflikt I maailmasõjast välja kasvanud Vene kodusõjas. Professor Medijainen ongi otsa lahti teinud: «Rahvusvaheliste suhete teooria seisukohalt võib küsida, kas Vabadussõda üldse oli sõda.»
Ega midagi, jääme ootama Vabadussõja käsitlust, kus pikalt-laialt kõneldakse Schlieffenist, Brussilovist, Koltšakist, Vene ja Saksa revolutsioonist, Judenitšist, Pariisi rahukonverentsist, Lloyd George’ist, Leninist, Trotskist, Wilsonist ja kus Eestis toimunud kõrvalisele nagistamisele on pühendatud lehekülg või paar.
Ka nii võib, aga siis peaks raamatu kaanele olema kirjutatud «Euroopa ajalugu» või «I maailmasõja ajalugu», mitte «Eesti ajalugu». Kusjuures kotkapilgulisest objektiivsusest oleks asi sama kaugel kui enne. Marika Mägi nendib õigustatult, et edasimineku asemel on «Eesti ajaloo» II köites pöördutud tagasi baltisaksa historiograafia põhihoiakute juurde.
Säh sulle kotkapilk. Seda tõika püüavad autorid peita, kuhjates kokku erinevaid konnaperspektiive: Wilhelmist saab Guglielmo (itaallase mätas), Baldwinist Baudoin (prantslase mätas), Dünamündest Daugavgriva (lätlase mätas) jne. Katse vaadelda maailma korraga kümnete erinevate silmade läbi on ülimalt peen, kuid, nagu öeldud, tulutu.
Kui me ei vaata maailma eestlaste vaatepunktist, siis vaatame kellegi teise vaatepunktist. Milles ma erilist edasiminekut ei näe. Prooviks sellega leppida, et see, mis sakslasele on Idameri, jääb meile igavesti Läänemereks.
Ilmunud Postimehes 31. jaanuaril 2013

Veel Kumu uuest püsinäitusest
Pildiallkirjade poliitkorrektne väljavahetamine Kumus pole mingi tühiasi. Kumu on üks eesti kultuuri kroonijuveel ja mis seal sünnib, on enam-vähem kõigi asi. Seetõttu peaksid muuseumi juhid ja ideoloogid kuulama tähelepanelikult, mida nende töö kohta öeldakse, selle asemel et enesekindla eneseimetluse saatel kiita, kui hästi ja õigesti kõik on ning kuidas aina paremaks läheb.
Kõige sihikindlamalt ja põhjalikumalt on ümbernimetamine läbi viidud ekspositsiooni ühes osas, mis kannab nime „Erinevuste esteetika“ ja mille kuraator on ameeriklane, juba mõnda aega Kumuga koostööd teinud kunstiloolane Bart Pushaw. Kõige rabavam on seda barbaarsust õigustama pandud tekst, millest külastaja saab teada, et mustanahaliste kujutamine veidratena on juba isegi inetu, ehkki kunstis sageli ettetulev juhtum (iseärasusi ikka rõhutatakse), kuid siin on tegu millegi veel halvemaga – nimelt sihikindla halvustamisega, mille eesmärk on kergitada eestlase (st valge) eneseteadvust, esitledes mustanahalist alaväärse olendina, keda võib naeruvääristada. Selgub ka, et üks suuremaid kurjategijaid selles vallas on Eduard Viiralt.
Loomulikult tegin ma pärast nende uudiste lugemist „Erinevuste esteetikale“ veel ühe ja väga põhjaliku ringi peale, nagu, ma oletan, paljud teisedki muuseumikülastajad. Aga mida ei ole, seda ei ole, tee või tina – nimelt rassismi. Ei Viiralti ega ka teiste autorite töödes kujutata neegreid ei naeru- ega alaväärsetena, nad on lihtsalt huvitavad, eksootilised, teistsugused. Viiralti stuudium „Neegripead“ uurib justnimelt mustanahalisi, mitte lihtsalt mehi, ja toob esile, mis neis Viiralti arvates on eripärast. Kuid mitte alaväärset. Ants Laikmaa „Abessiinlane“ aga kujutab abessiinlast, mitte Samuel Petersit, nagu arvab Pushaw, ega kutsu vähimalgi määral üles teda pilkama. Näib, nagu oleks kunstiteadlasele teadmata, et kunstnikud otsivad sageli üldistusi, maalides pilte pealkirjaga „Vana meremees“ või „Talumehed kaarte mängimas“, millel pole halvustamisega mitte midagi pistmist. Läbiv joon on – vaadake, see on huvitav. Vaadake, mida kõike maailmas leidub. Mõni ülespandud pilt on mustanahaliste suhtes isegi selgelt lugupidav, vähemalt minu silmis; kuskil nägin vihjet pühale perekonnale.
Kokkuvõttes tekib näitust tudeerides arusaam, et ainus, kes siin rassismi käes vaevleb, on kuraator Pushaw. Vaev on nii suur, et sunnib rassismi nägema lausa kõikjal, nii nagu võitlevale feministile kangastuvad igas püstises objektis fallosed. Kuid lool on ka puänt: nimelt ei ole rassism mitte ainult Pushaw´ kinnisidee, vaid ta käitub ka tegelikult rassistina. Sest see viis, kuidas tulla võõra kultuuri keskele ja hakata enesekindlalt selgitama, mida eesti kunstnik eesti publikule tegelikult öelda tahtis (ja mida eesti publik siiani taibanud ei ole), vastab täpselt kolonisaatori tegevusele mõne võõra hõimu juures, keda ta peab alaarenenuks ja primitiivseks. Pushaw selgitus „Erinevuste esteetika“ ekspositsiooniosa juures on oma põhikoelt seesama, mis klassikalise misjonäri/kolonisaatori sissejuhatus saabumisel: „Kallid võsaneegrid, inimeste söömine on inetu komme. Tulge minu juurde, ma õpetan teile, kuidas elada ilma selleta.“ Tundmata huvi, kas needsinased võsaneegrid üldse harrastavad kannibalismi või mitte. Sellisele misjonärile oleks loogiline vastata: „Aitäh, auväärt massa, et huvi tundsid, aga tunne natuke rohkem, siis äkki mõistad ka midagi.“
Kumu juhtkond peaks häbi pärast maa alla vajuma, et midagi sellist on üles pandud. Kuid kuna tegemist on ikkagi märkimisväärse kultuurifenomeniga, ei peaks seda teksti mitte maha võtma, vaid talle lisama teise teksti – täpselt nii, nagu pildiallkirjade puhul on näidatud, milline oli vana (vale) nimi ja milline on uus (õige) nimi. Niisiis tuleks Bart Pushaw tekst varustada n-ö kasutamisõpetusega:
Oma sissejuurdunud aupaklikkuses kõige väljastpoolt tulnu vastu kutsus Kumu näituse koostamise juurde teise kultuuritaustaga inimese, kes paraku näeb poliitkorrektseid, antirassistlikke viirastusi. Selle tulemusel valmis iseenesest huvitav ekspositsiooniosa „Erinevuste esteetika“, kuid ühtlasi ka allpool nähtav „selgitav“ tekst, mis omistab teoste autoreile motiive, mida neil polnud. Esitletud teosed ei alaväärista „teistsuguseid“, vaid peavad neid lihtsalt huvitavateks ja väljendusrikasteks, nii nagu kunstnikud peavad huvitavateks teisigi indiviide ja inimtüüpe. Käesolev juhtum on näiteks, kui kaitsetu on looming asjatundmatu retseptsiooni ees, mis ei suuda mõista teoste loomise kultuurikonteksti. Nimede ümbermuutmist tuleb aga klassifitseerida võltsimiseks. Kumu juhtkond vabandab juhtunud eksituste pärast ja püüab edaspidi sellist jämedat ebakompetentsust vältida.
Ilmunud ERR uudisteportaalis 4. märtsil 2020 pisut toimetatult