Tunnuspildil vaade Laiuse mäelt Emumäele
Sarnased postitused
Isamaasõda või arusaamatus
Isamaa erakonna Esimene isamaasõda peeti teadupärast 1994. aastal ja keegi pole siiani suutnud ammendavalt selgitada, millest see õieti puhkes. Kõige tõenäolisem tundub seletus, et vastuolud olid pigem isiklikud kui põhimõttelised ning isamaasõda üks suur arusaamatus. Kui see pole ka kogu tõde, siis mingi osa tõest kindlasti. Praeguse käärimise puhul, mida võiks ka Teiseks isamaasõjaks nimetada, on aga lood pigem vastupidi – vastuolud on põhimõttelised. Kusjuures pingete allikas asub Isamaast väljaspool, see on suurem ja laiem kui meie erakond ning avaldub mujalgi kui Isamaa ridades.
Millega on tegu? Kui vastata lühidalt, siis sisu ja vormi lahkuminekuga pöörase kiirusega muutuva maailma mõjul. Sedagi võib laias laastus nimetada arusaamatuseks, kuid paraku kapitaalseks, mida mõne selgitava sõnaga ära ei klaari.
Kuid selgitama peab ikka. Järgnevalt väljendan loomulikult isiklikku arusaama asjast, mis ei pretendeeri mingil juhul viimase instantsi tõele.
Kui lugeda ja kuulata Isamaa parempoolsete seiskohavõtte, siis hakkavad silma mõned korduvad motiivid. Esiteks igatsetakse tagasi Laari-aegset Isamaad, mis oli julge, nooruslik, uuenduslik ja rõõmsameelne. Kindlasti ka läänemeelne. Selle igatsusega käib kaasas märksõna „avatud“ – Eesti peab olema avatud, millest järeldub, et Eesti seda praegu ei ole või vähemalt leitakse, et Isamaa praegune juhtkond avatust ei poolda. Teiseks puudub parempoolsete tekstides mure eesti rahva kestmise pärast. Ei räägita perepoliitikast, eestlaste loomulikust iibest, ka mitte eesti keele positsioonist ärisfääris ja kõrghariduses. Kolmandaks vaikitakse maha probleemidering, mida eufemistlikult nimetatakse vähemuste õigusteks ja mille kõige aktuaalsem osa seostub homoabielu ning sellega kaasneva lapsendusõigusega, samuti laste seksuaalkasvatuse ja soovahetustega.
Võiks öelda, et selline programm on paljuütlevalt väheütlev. Kui võtta arvesse usutlustes ja kommentaarides pillatud märkusi, siis pole kahtlust, et vähemuste õigusi puudutav temaatika on parempoolseile tegelikult oluline. Miks see siis maha vaikida? Ilmselt kartusest vähemusse jääda, st samal põhjusel, miks oldi vastu referendumile. Iibeküsimusega on lood vastupidi. Kui homoabielust ei räägita seetõttu, et see on liiga tähtis, siis iibest seetõttu, et seda ei peeta oluliseks.
Mis on Isamaa nime kandva erakonna puhul üllatav. Seletuse leidmiseks pöördume uuesti selle juurde, mida parempoolsed soovivad – uuenduslikkust, nooruslikkust, avatust, läänemeelsust. Just see ongi see vorm või kooruke, mida nimetasin alguses. Laari valitsus oli tõesti kõike seda, kuid see oli vaid pealmine kiht. Et seda mõista, tuleb kas mäletada nõukogude aega või olla piisavalt empaatiline, et ajalooraamatute, filmide ja mälestuste abil mõista, millised õieti olid need tõukejõud, mis viisid laulva revolutsioonini ja sealhulgas ka seesinase korduvalt kiidetud Laari valitsuseni.
Neist tõukejõududest kaugelt kõige tähtsam oli väljakannatamatuks muutunud ängistus eesti rahva kadumise pärast, kui võõrvõim, immigratsioon ja venestamine jätkuma peaksid. Laulev revolutsioon toimus eesti rahva, keele ja kultuuri päästmiseks. Et kaoksid eesti keelt mittevaldavad taksojuhid ja poemüüjad, et Kohtla-Järvel enam ei terroriseeritaks eesti lapsi, et väitekirju saaks kaitsta eesti keeles. Et peatataks Lasnamäe. Kuid see on kõigest pool tõde. Teine pool tõde seisneb selles, et ka hilisemad suured reformid (omandireform, erastamine, kõva valuuta, täielik orienteerumine Läände, tasakaalus riigieelarve, NATOsse ja Euroopa Liitu pürgimine jpm) teostati sama eesmärki silmas pidades. Mälestus nõukogudeaegsest lämbumistundest oli veel erk, tolleaegsed otsustajad ei pidanud ei üksteisele ega rahvale pidevalt korrutama, et kõik see – isegi iseseisva riigi taastamine – on lõpuks üksnes abinõu peaeesmärgi saavutamiseks, milleks oli rahva püsimine. Ja mitte üksnes püsimine, vaid püsimine peremehena omal maal, kes sätestab korra, kuidas siin elatakse, ollakse või mis keeles räägitakse. Olles selle juures maksimaalselt tsiviliseeritud ja mõistev rahvusvähemuste suhtes.
Kuid aeg möödus ja taastamisajastu triviaalsused hakkasid märkamatult ununema. Peale kasvas uus põlvkond, kes võib-olla enam ei teadnudki, miks öölaulupidudele koguneti. Küll aga jäid põlvkonna tegusamatele liikmetele meelde mõned märksõnad: tuleb olla avatud ja uuenduslik, tuleb vaadata Läände, tuleb minema pühkida kopitanud stagnandid. Siis saab ministriks, siis saab isegi peaministriks. Et sinna jõuda, tuleb olla osav poliittehnoloog, hea organiseerija, läbinägelik mainekujundaja.
Kõike seda nüüd püüeldaksegi. Siiras teadmatuses, et Laar hakkas peaministriks mingil eesmärgil ja nimelt selleks, et juhtida Eestit niisuguse seisundi poole, mis tagaks rahva püsimise, mitte lihtsalt selleks, et peaministriks hakata. Läände vaatamisega on sama lugu. Laari-aegne Isamaa ei vaadanud Läände mitte sellepärast, et üks ilmakaar oleks teistest parem, vaid sellepärast, et Lääs kaitses läänelikke väärtusi. Aga kui Lääs ise oma traditsioonilisi väärtusi jalge alla hakkab trampima, nagu vihakõneseadused jmt märgid näitavad, siis on meie asi neid väärtusi kaitsma asuda, mitte Läänt papagoilikult matkida. Läänt tasub matkida vaid sel määral, kui Lääs ise oma väärtusi järgib. Selline hoiak nõuab teatud kriitikameelt ja paindlikkust.
Oponent võiks öelda, et rahvuslus on just selline kivinenud dogma nagu masinlik läände vahtimine ja et kui peame kriitilised olema Lääne suhtes, siis ammugi rahvusluse suhtes. Kuid see vastab tõele üksnes pisut. Loomulikult peavad rahvustunded ja eriti nende avaldused ajaga kaasas käima. Praegu me ei korralda keeleloitse ega õhka „eestlane olla on uhke ja hää“, kuid see ei tähenda, et meie tahtmine või täpsemalt öeldes vajadus eestlane olla oleks kadunud. Me lihtsalt ei märka seda, nagu too idamaa mõttetark, kes leidis, et kuu on tähtsam kui päike – sest kuu paistab siis, kui on pime, päike aga siis, kui on niigi valge.
Rahvusega on sama lugu, me tarbime oma kultuurivälja sama märkamatult kui päevavalgust või õhku. Ka kõige rahvusjahedamad uuendajad teevad seda pidevalt, isegi magades – see ei ole nali – , töödeldes laekuvat infot nende teadmiste, hoiakute, meemide jms tööriistade abil, mille neile on andnud kasvukeskkond, eesti kultuuriväli. Nad suhtlevad kogu oma multikultuursusest hoolimata eeskätt rahvuskaaslastega ja käivad isegi oma rahvast kirumas ikka eestikeelsetel internetikülgedel.
Need asjaolud on esile toodud selgitamaks, miks kasutasin alguses sõnu „kapitaalne arusaamatus“. Näha nn vanas Isamaas üksnes tema uljast ja uuendusmeelset vormi, unustades sisu – rahvuse – on kahetsusväärne arusaamatus. Ilma sisuta vorm ei püsi, seda on üks hingusele läinud erakond juba tõestanud. Isamaa on kas rahvuslik erakond – uuenduslik majanduses, alalhoidlik kultuuris ja kõige enne väljas eestlaste püsimise eest – või ei ole teda olemas. Kui Isamaa peaks üle võtma jõud, kes rahva püsimisest ei hooli, siis lakkab see erakond olemast. Siis muidugi tuleb asutada uus, et mõistlikel inimestel oleks, keda valida.
Ilmunud portaalis Eesti Uudised 16. aprillil 2021
Ei midagi isiklikku?
Nagu Allan Käro väga õigesti tähelepanu juhtis („Seda nüüd kindlasti mitte“, PM 11.04.13) , ei olnud Jaak Alliku jutu mõte ETV saates “Välisilm” mitte selles, et Venemaa ei ole kunagi Eestit rünnanud, vaid et Eestil pole tarvis „mängida mängu“, nagu tuleks Eestil ennast üksinda Venemaa ohu eest kaitsta. Käro märgib, et Eesti polegi seesugust mängu mänginud, vaid näeb oma riigikaitset NATO kollektiivkaitse raames.
Veidi järele mõeldes taipab igaüks, et need kaks aspekti – kaitsta end üksi ja kaitsta end koos teistega – pole põrmugi vastuolus. Pigem võiks öelda, et teine võrsub esimesest. Seda ka ajaloolises mõttes. Kollektiivkaitse ei ole mitte köis, vaid ahel. Et ahelat moodustada, peavad kõigepealt olema lülid. Mida edaspidi saab muidugi tugevdada.
Jaak Allik on korduvalt rõhutanud, et Eestist ei sõltu midagi, et Eesti enda kaitsevõime on kolmandajärguline tegur suurriikide omavaheliste suhete ja meie diplomaatilise tarkuse järel. Esmapilgul näib see järjekordse ebameeldiva tõena. Kuid asi pole siiski nii. Ajalugu pakub rohkelt näiteid olukordadest, kus „suuri ümberjagamisi“ häiris, takistas või moonutas mõni pealtnäha tühine asjaosaline, mingi ebaloogiline vastuhakk kellegi poolt, kes teoreetiliselt oleks pidanud alistuma. Ehk siis juhtumid, kus hammasrataste vahele sattus liivatera.
Klassikaline näide on väikese Belgia vastuhakk võimsale Saksamaale 1914. aastal. Erinevalt Venemaast, keda Baltikum tõepoolest huvitab, ei huvitanud Belgia Saksamaad eriti; huvitas Prantsusmaa. Prantsusmaa langemise järel oleks Belgia neil muidugi nii või teisiti peos olnud. 1914. aastal oleksid sakslased niisiis hea meelega näinud, et belglased piirduvad läbimarssivatele Saksa vägedele au andmisega, ja keegi poleks viga saanud. Kuid Belgia osutus liivateraks hammasrataste vahel. Suurem osa riigist küll vallutati ja Liège’i fordid tambiti pulbriks, kuid sakslased kaotasid mitu olulist päeva, millel oli saatuslik mõju. Detailne sõjaplaan lagunes koost, Prantsusmaa jäi purustamata, ja peagi lagunes koost kogu vana maailm.
Loogiliselt võttes poleks pidanud toimuma ka 20. sajandi Tšetšeenia sõdu. Ja ehkki täna võib küsida, mida tšetšeenid oma visa vastuhakuga saavutasid, jääb siiski faktiks, et nad tõid kirka näite, kui suurt tüli võib impeeriumile tekitada jonnakas väikerahvas. Impeeriumid oma välisele ülbusele vaatamata kindlasti märkasid seda. Ka Gruusia sõda on tegelikult näide millestki samalaadsest. Võib küll väita, et grusiinid kaotasid, kuid samavõrd võib väita, et võitsid – nende riik jäi alles, nagu Soome pärast Talvesõda. Kusjuures nad sõdisid ilma liitlasteta.
Või Šveits. Võib-olla arvatakse, et Šveits on püsinud nii kaua vabana tänu asjaolude õnnelikule kokkusattumusele – iseseisev ja neutraalne Šveits on lihtsalt sajand sajandi järel vastanud kõigi suurvõimude ühistele huvidele. Kuid see on vaid pealtnäha nii. Neutraalne treffpunkt keset sõjakõminat sobis tõepoolest, kuid süvapõhjus on ikkagi selles, et Šveits on keskajast saadik hambuni relvis ja et tema kaitsetahe on ilmne ja selge. Mõni maailmavõim suudaks Šveitsi tuumarünnakuga ilmselt vallutada, kuid üritus oleks ründajale endale nii valus ja ohvriterohke, et ei tasuks ennast ära. Samal põhjusel ei söö suuremad ja tugevamad loomad siili.
Eelnevast järeldub, et väikeriigi eesmärgiks peaks olema selline kaitsevõime, mis paneb potentsiaalse „suure ümberkujundaja“ mõtlema, ega seesinane riigike ei kujune liivateraks hammasrataste vahel. Ei maksa arvata, et suurvõim ründab paljusid korraga, tegemata väikeriikidele seda au, et isegi rünnates neid kuigivõrd märgata. Võibolla mingil mikroskoopilisel määral kehtis see nii keiserliku kui natsliku Saksamaa puhul, kuid kindlasti mitte Venemaa puhul, kes seal ka võimul poleks.
Venemaa nimelt oskab olla väga „isiklik“, otsida ahela kõige nõrgemat lüli (riiki) ning selle seest ühiskonna kõige nõrgemat segmenti kuni üksikisikuteni välja. Ždanovil ei olnud tarvis hakata 1940. aastal juunikommuniste otsima, tal oli nimekiri juba taskus.
Sama „isiklik“ suudab suurriik olla ka oma vaenlaste suhtes. Kõik vanad „patud“, teenistus tsaariarmees, töötamine politseinikuna, kunagi kirjutatud ajaleheartikkel, „rahvavaenlastega“ sõlmitud sugulussidemed jne peeti detailideni meeles ja rakendati võimaluse saabudes viivitamatult repressioonide vankri ette. Represseerituile oleks olnud mõttetu öelda, et ärge endast liiga palju arvake, ega’s ta teid represseeri. Mitte ainult mõttetu, vaid ka vale. Represseeris küll, nii kõiki koos kui igaüht eraldi. Oli muidugi ka juhuslikke ohvreid, kuid tervikuna iseloomustab Venemaa poliitikat läbi ajaloo, vastupidi, just silmatorkav konkreetsus. Näiteks hukati 1706. aastal Tartus Saksa väravate ees teenekas kirjakeele arendaja pastor Adrian Virginius. On usutav, et põhjuseks polnud mitte niivõrd Rootsi võimualusest Tallinnast keeluvastaselt saadud kiri, vaid tõsiasi, et Virginius oli mõned aastad varem organiseerinud Otepää talupoegade vastupanu riisuvatele Vene üksustele. Peeti meeles, võeti arvesse.
Mis kokkuvõttes tähendab, et ei terrori ohvriks langenud isikutele ega riikidele siiski ei saa öelda: „ärge võtke südamesse, siin ei ole midagi isiklikku, nad lihtsalt vallutavad maailma“. Iga rünnak on isiklik ja ajalugu näitab, et igale rünnakule tuleb ka isiklikult vastu hakata. Liitlased tulevad pärast seda. Isiklik vastuhakk ei garanteeri edu – välja arvatud muinasjuttudes –, kuid on siiski ainus viis, kuidas säilitada mingisugune reaalne edulootus.
Ilmunud Postimehes 15. aprillil 2013
