Intervjuu Taavi Minnikule

Jaga

Veel nullindatel tegeles Eesti ajalooteadus põhiliselt 1940. aasta iseseisvuskaotuse ja sellele järgnenud sündmustega. Tänaseks on see pilt palju vaheldusrikkam ning on ilmunud suurepäraseid uusi uurimusi ja käsitlusi kaugematest ajalooperioodidest ning-sündmustest. Seda, et tuleks ümber vaadata eestlaste roll orduriigi ajal ja hiljem räägiti juba sõdadevahelise Eesti Vabariigi lõpuaastatel ning on räägitud ka taasiseseisvusajal. Viimasel ajal on Eesti varasema ajalookäsitlustele leheveergudel veel kõvemini vinti peale keeratud. Vahtre rõhutab, et ajalookirjutus peab põhinema ikkagi reaalsetel allikatel, mitte fantaasialennul ja soovmõtlemisel.

 

  1. Sind ennast on oponentide poolt demoniseeritud kui eesti marurahvuslast ja ideoloogi. Kui nende väited on tõsi, siis miks ei meeldi sulle ajaloodoktorandi Oadi järeldused sellest, et Varbolas istus kivilinnuses eestlaste kuningas, kes müntis oma raha, keskajal oli arvestatav hulk aadlist eestlased, kes saksastusid alles uusajal jne? Muudaksid ju eestlaste ajaloo tõesti ilusamaks, seda enam, et varasema ajaloo kohta on allikaid ka suht vähe. Kui ülikoolides domineerivate humanitaarteaduste suundade järgi on ajalugu nii või teisiti enam-vähem võrdväärne ilukirjandusliku narratiiviga, siis äkki oleksidki sellised fanataasialennud positiivsedki, kui alternatiiviks on sajandite pikkuste kannatuste rõhutamine?

Ma pole kunagi olnud marurahvuslane ega rahvusromantik. Patrioot küll, see on teine asi. Ideoloog mõnikord, kui kirjutan olevikust ja tulevikust, aga mitte kunagi siis, kui uurin ajalugu ja sellest kirjutan. Mõni neurootiline kirjanikuhärra ei suuda seda uskuda, aga see on tema probleem. Minu jaoks on ajalugu teadus, mitte ilukirjandus, ja ehkki väike fantaasialend peab tiivustama ka tõsiteadlast, on kuskil piir, mille taga väikesest fantaasiast saab fantastika ja diletantlus. Kusjuures selle järele pole tegelikult mingit vajadust. Niisugune „rongi alt väljatulek“, nagu eesti rahvas selle II aastatuhande jooksul ära tegi, on juba ise piisavalt imeväärne. Et mitte öelda unikaalne, millest olen ettevaatlikult ka kirjutanud.  Ka Vabadussõda on imeväärne – st tervikuna, kokkuvõttes, tagasivaateliselt. Lähedalt vaadates leiame nii mõndagi ebameeldivat ja kindlasti poliitiliselt ebakorrektset, kuid tervikpildi – kuidas nüüd öeldagi? – rabav ilu jääb sellegipoolest püsima.

 

  1. Tavainimese jaoks, kes koolis ajalugu õppinud, võibki näida, et 1227 lõppes Eestis muinasaeg ja algas keskaeg. Kui palju võis oletuslikult see üleminek tegelikult kest ja alata? Oma enda Eesti 20. saj lähiajaloost näeme, et need üleminekuperioodid ühelt ühiskonnakorralduselt teisele võisid ühiskonna jaoks kujuneda 10-15 aasta pikkuseks. Kas varasematel ajalooperioodidel olid üleminekuperioodid pikemad ühiskonna vähesema arengutaseme tõttu (vrdl. 20. ja 21. saj.-ga) või vastupidi kiiremad, kuna inimeste eluiga oli lühem ja põlvkonnad vahetusid kiiremini?

Ma siin väga suuri üldistusi teha ei julge. Pigem sõltub see siiski jõudude vahekorrast ja olijate – tulijate kultuuride erinevustest, mitte ajajärgust. Mis Eestisse puutub, siis ajaloolased on ammu taibanud, et Läti Henriku kroonika tekitab mulje, nagu oleks Eesti muinasaeg lõppenud nagu noaga lõigatult. Ja et sellest kuvandist üle saada, tuleb üleminekut näha sujuvamalt. Nõus. Juba 40 aastat tagasi kirjutatud „Kodu loos“ rõhutasime seda: Muinas-Eesti hääbus kaua, sulas osalt sisse uude elukorraldusse. Pean mingiks oluliseks piiriks Jüriöö ülestõusu ja loen seda muistse vabadusvõitluse epiloogiks. Praegu püüavad mitmed ajaloolased näidata, et tegu ei olnud mitte niivõrd Muinas-Eesti viimase vabaduskatsega kui n-ö juba keskaegse Eesti elukorralduse raames toimunud sündmusega. Siin tuleb mängu ka küsimus, kui hierarhiseeritud oli Eesti ühiskond 13. sajandi algul; samuti muidugi see, kas või kui palju tundsid Eesti eri maakonnad üle-Eestilist ühtsus- või solidaarsustunnet. Kui väitlejad suudavad lauale panna uusi andmeid, on selline vaidlus ju väga hea. Kui ajendiks on soov järgida ajalooteaduse moesuundi, siis nii hea ei ole.

 

  1. Kui Eesti keskajas midagi ümber hinnata, siis äkki peaks selleks olema hoopis ordu ja Hansa roll? Hansa oli ju tänapäevamõistes siiski pigem koloniaalorganisatsioon, millel kohaliku maa ja rahvaga sidet vähe ning mis ikkagi vaid ekspluateeris kohalikke ressursse jne, aga samas ordu korraldada oli ikkagi Eesti kaitse 13.-16. sajandini ja ordu omas kohalike rahvastega tihedamaid sidemeid kui Hansa. Kuidas kommenteerid?

Aga mida siin nii väga ümber hinnata? Ordu oli muidugi koloniaalorganisatsioon, seda on veenvalt näidanud nt Priit Raudkivi. Mis suuri sidemeid tal kohaliku rahvaga oli, ma eriti ei näe. Ordu meenutas piirikindluse garnisoni, kusjuures orduvennad ei saanudki juurduda ega suguvõsasid rajada, sest neile kehtis abiellumiskeeld. Linnadki olid enam-vähem kolooniad, nii nagu neid kunagi asutasid ka foiniiklased ja kreeklased. Pilti ei muuda seegi, et linnade elanikkonnas võisid moodustada suure või koguni suurema osa eestlased. Siin tulevad mängu pooltoonid. Russowi kroonikast aimub selget nostalgiat kohaliku koloriidi, nt „suuri Liivimaa torupille“ paristavate talupoegade jms järele. Ka võisid Eestist pärit kaupmehed osata niipalju eesti keelt, et seda võõrsil omavahelise salakeelena kasutada. Ometi ei saa me Eesti keskaegseid linnu seepärast veel eesti linnadeks pidada. Kes olid kindlamalt maa küljes kinni, olid mõisnikud. Ent teisalt tundsid nemadki ennast siin teiskeelsete talupoegade meres veel 16. sajandilgi alles võõrastena – ka sellest kirjutab Russow ilmekalt.

 

  1. Mida teha eestlaste 700-aastase “orjaaja” müüdiga? Tänapäeva inimesele võib see tekitada tõesti valearusaama, et terved eestlaste põlvkonnad 13. kuni 19. sajandini orjasid parunite põldude peal nagu mustanahalised Ameerikas? Ehk oleks õigem seda üritada pehmendada?

Väljendist „700-aastase orjaaja müüt“ on omaette müüt saanud. Tegelikult ei saa üheselt öelda, kas tegu on müüdiga või millegi tõelähedasemaga. See tuleb sellest, et sõna „orjus“ tähendus on muutunud. Praegu kerkib meile silme ette onu Tomi onnike ja võib-olla mõisatallis jagatav peksukaristus, kuid varasemal ajal oli tähendus leebem. Pole sugugi välistatud, et juba 13. sajandil eestlased ise leidsid, et neid on orjusse heidetud. Tegelikult olid nad siis hilisema ajaga võrreldes veel üsna vabad, aga midagi oli siiski muutunud – uued maksud, läänimehed, läänimeestel maahärra. Saarlaste alistumistingimused on meile teada 13. sajandi keskelt – need olid vägagi leebed ja võiks küsida, mis häda oli saarlastel üldse mässama hakata. Ometi nad hakkasid, kusjuures korduvalt. Järelikult nad ise ennast vabaks ei pidanud. Kui me nüüd tagantjärele leiame, et 13. ja võib-olla ka 14. ning 15. sajandit veel päris orjaajaks nimetada ei saa, siis pole tegu 700-aastase, vaid näiteks 400-aastase orjaajaga. Kuid siiski orjaajaga, sest muidu tekiks küsimus, millest õnnis Aleksander I meid siis vabastas. Pole vaja vaevelda. Olime jah orjad, mis siis. Seda uhkem on, kuidas me sellest välja murdsime.

  1. Sakslaste arv Eesti elanikkonnas ei ületanud paari protsenti, maad valdav aadel moodustas neist vähemuse. Kuidas seletada seda, et antud rahvakild valitses 13. sajandist kuni a-ni 1918 Eestit? Äkki oleks selles vallas mingeid uusi lähenemisi või selgitusi, mis hõlmaks ka eestlaste rolli ümber vaatamist?

Nii päris ei saa, et otsustame – meile see pilt ei meeldi, maalime parema. On mujalgi ette tulnud, et käputäis sõdalasi suudab endale allutada terve rahva ja seda pikalt valitseda. Näiteks mamelukid Egiptuses. Baltisakslased pidasid vastu Võnnu lahinguni 1919. Kuidas see neil õnnestus, on muidugi huvitav küsimus, aga hulk vastuseid on teada. Näiteks oli neil alati seljataga märkimisväärne sõjajõud – algul ordu ja Taani näol, seejärel juba (rahvus)riigid (Rootsi, Poola, taas Taani, hiljem Venemaa) oma armeedega. Teiseks nüsiti eestlaste sotsiaalselt püramiidilt järk-järgult ära tipp. Oma ülikkonna kadumine vähendas aga oluliselt eestlaste organiseerumisvõimet. Miks baltisakslased ei eestistunud? Ameerika lõunaosariikide plantaatorite kohta me sellist küsimust ei esita. Baltisakslased, eriti aadel, tajus oma arvulist väiksust ilmselt teravalt ja just see ajendas teda eriti püüdlikult eestlastest isoleeruma, et mitte sulanduda. Kolmandaks – nende selja taga oli kõrgkultuur, Euroopa vaimupärand. Eestlaste roll oli läbi kesk- ja uusaja muidugi suur, eestlaste töö ja vaev üldse tagas selle, et siin maal sai elada, kuid juhtijateks-otsustajateks me neid ei mõtle. Pole vägisi vajagi, piisab täiesti, et oleme seda praegu.

Ilmunud Delfi/EPL 13. detsember 2021 pealkirja all: “Lauri Vahtre: olime jah orjad, ja mis siis?”

Sarnased postitused