Autorist
Lauri Vahtre sündis 1960. aastal Tartus, lõpetas Tartu II keskkooli ja õppis ülikoolis ajalugu. Sai rahvusmeelse inimesena tunda tagakiusamist nõukogude võimu poolt. Siiski õnnestus tal 1988. aastal kaitsta väitekiri eestlaste rahvapärasest ajaarvamisest ja omandada nn kandidaadikraad, praeguses mõistes Ph.D.
Töötas ülikoolis, Vabaõhumuuseumis ja Ajaloo Instituudis. Laulva revolutsiooni ajal liitus Vahtre Eesti Kongressi liikumisega, oli Eesti Komitee liige ja valiti Põhiseaduse Assambleesse. Järgnes aastatepikkune töö Riigikogus Isamaa ja Isamaaliidu fraktsiooni liikmena, seejärel kaitseministeeriumis ja Sõjamuuseumis.
Lauri Vahtre on kirjutanud riiulitäie raamatuid ja õpikuid, millest ise peab üheks olulisemaks pikemat esseed “Suur pettumus”. Teise riiuli täidavad ära Vahtre tõlked. Ajaloolasetööd kroonib 2020. aastal ilmunud “Eesti Vabadussõja ajalugu I – II”, mille koostamist Vahtre juhtis tegevtoimetajana ja oli ka üks teksti põhiautoreist. Lisaks mõned juturaamatud, luulekogud, stsenaariumid, kümmekond näidendit ja päris suur hulk kirjutisi ajalehtedes.
Abielus, kaks poega. Vahtrega saab ühendust võtta Facebooki kaudu.
Raskemeelse inimesena on Lauri umbes kaheksandast eluaastast saadik viljelenud ka lõõpi ja teravmeelitsemist. See on elu reegel: mida mustem on meel, seda rohkem nalja saab. Tõsi, vahel saab nalja ka täitsa iseenesest. Teine reegel on aga see, et ükski nali pole kõigile ühtviisi naljakas.
Loe hiljutisi postitusi
…ei saa ikka aru
Lugenud ERR uudisteportaalist ameerika kunstiteadlase Bart Pushaw usutlust, tekkis mul küsimus, kas tõesti tulebki kirjutada artiklisari „BP ei saa aru“, „BP ei saa ikka aru“, „BP ei kavatsegi aru saada“. Nagu mul muud teha poleks. Usutluses ajab üks vastuolu teist taga ja kui oled selle väsitava lektüüri läbi saanud, on tunne, nagu oleks sõelaga kuupmeetri vett ära kandnud. Minu vana kirjasaatja, sotsiaalkonstruktivistmist […]
Tsensuurivabalt 4.05.21
Kes poleks kuulnud metafoori „maastik pärast lahingut“? Aga „maastik enne lahingut“? Mitte vist sageli. Praegune olukord nii Eesti kui tegelikult kogu maailma poliitikamaastikul lõhnab aga pigem just selle viimase järele. Esiteks muidugi sõna otseses mõttes. Maailma tähtsaim küsimus meie jaoks on loomulikult see, kas uus Estonia ehitada Lasnamäele, Paldiskisse või Kiviõlisse (peaasi, et mitte Tallinna kesklinna), aga selle kõrval pinisevad […]
Vihakõneseadus mingu prügikasti, aga laimuga on teine lugu
Vihakõneseadus on kahtlemata ideoloogiline rosin ja juriidiline absurd. Öeldagu kõigepealt, mitmest lausest algab kõne, siis oleks üldse millestki rääkida. Teiseks – kõik, mida võiks vaenu õhutamiseks liigitada, on kenasti üles loetud ja ära keelatud nii põhiseaduses kui karistusseadustikus, nagu igaüks põhiseaduse kommenteeritud väljaandest näpuga järge vedades veenduda võib (vt eriti PS §§ 12 ja 17 kohta öeldut). Nõue eriseaduse vastuvõtmiseks pole […]