Autorist
Lauri Vahtre sündis 1960. aastal Tartus, lõpetas Tartu II keskkooli ja õppis ülikoolis ajalugu. Sai rahvusmeelse inimesena tunda tagakiusamist nõukogude võimu poolt. Siiski õnnestus tal 1988. aastal kaitsta väitekiri eestlaste rahvapärasest ajaarvamisest ja omandada nn kandidaadikraad, praeguses mõistes Ph.D.
Töötas ülikoolis, Vabaõhumuuseumis ja Ajaloo Instituudis. Laulva revolutsiooni ajal liitus Vahtre Eesti Kongressi liikumisega, oli Eesti Komitee liige ja valiti Põhiseaduse Assambleesse. Järgnes aastatepikkune töö Riigikogus Isamaa ja Isamaaliidu fraktsiooni liikmena, seejärel kaitseministeeriumis ja Sõjamuuseumis.
Lauri Vahtre on kirjutanud riiulitäie raamatuid ja õpikuid, millest ise peab üheks olulisemaks pikemat esseed “Suur pettumus”. Teise riiuli täidavad ära Vahtre tõlked. Ajaloolasetööd kroonib 2020. aastal ilmunud “Eesti Vabadussõja ajalugu I – II”, mille koostamist Vahtre juhtis tegevtoimetajana ja oli ka üks teksti põhiautoreist. Lisaks mõned juturaamatud, luulekogud, stsenaariumid, kümmekond näidendit ja päris suur hulk kirjutisi ajalehtedes.
Abielus, kaks poega. Vahtrega saab ühendust võtta Facebooki kaudu.
Raskemeelse inimesena on Lauri umbes kaheksandast eluaastast saadik viljelenud ka lõõpi ja teravmeelitsemist. See on elu reegel: mida mustem on meel, seda rohkem nalja saab. Tõsi, vahel saab nalja ka täitsa iseenesest. Teine reegel on aga see, et ükski nali pole kõigile ühtviisi naljakas.
Loe hiljutisi postitusi
Tsensuurivabalt 17.07.2021
Kui maamees linna satub, siis juhtub temaga ikka midagi, mida annab mäletada. Minuga juhtus nii, et kuulsin tahtmatult pealt võõrast vestlust. Õieti üht jupikest sellest. Ma ei ütle, kus, sest see pole oluline. Igatahes Eestis. Jupike aga kõlas nii: „…ja siis veel mõned vanema generatsiooni inimesed, kellel ei ole kokkupuudet rahvusvahelise üldsusega ja kes seetõttu kasutavad valesid sõnu. Selliseid, mis on solvavad.“ […]
Enamuse võim ja vähemuse võim
Mitmekesisus on hea, ühetaolisus paha. Seda sõnumit kuuleme iga päev erisuguses sõnastuses ei tea kui mitu korda. See on tõde, mis ei kuulu vaidlustamisele. Seda määriti meile kaela isegi jalgpalli EM finaalmängu alguses, kui palli tõi kohale vikerkaarevärviline auto. Kes julgeb selles tões kahelda, näiteks väita, et on olemas normaalsus ja ebanormaalsus, või vähemalt et on üldreegel ja on erandid, see on […]
Afanassi Pirn: kohe vabandust paluma!
Seltsimehed, meil esineb puudujääke. Inglased põlvitavad, aga meie ei põlvita. Isegi šotlased põlvitavad, aga meie ikka ei põlvita. Taanlased küll ei põlvita, aga vähemalt plaksutavad põlvitajatele. Meie ei plaksuta, hoopis vilistame. Kuhu selline asi kõlbab? Nagu minu akadeemiline õepoeg Aro Velmet veenvalt on näidanud, oleme meie neegrite – ptüi, mustanahaliste ikka – vaevades ja valus sama palju süüdi kui Orjaranniku inimkaubitsejad 18. […]