Autorist
Lauri Vahtre sündis 1960. aastal Tartus, lõpetas Tartu II keskkooli ja õppis ülikoolis ajalugu. Sai rahvusmeelse inimesena tunda tagakiusamist nõukogude võimu poolt. Siiski õnnestus tal 1988. aastal kaitsta väitekiri eestlaste rahvapärasest ajaarvamisest ja omandada nn kandidaadikraad, praeguses mõistes Ph.D.
Töötas ülikoolis, Vabaõhumuuseumis ja Ajaloo Instituudis. Laulva revolutsiooni ajal liitus Vahtre Eesti Kongressi liikumisega, oli Eesti Komitee liige ja valiti Põhiseaduse Assambleesse. Järgnes aastatepikkune töö Riigikogus Isamaa ja Isamaaliidu fraktsiooni liikmena, seejärel kaitseministeeriumis ja Sõjamuuseumis.
Lauri Vahtre on kirjutanud riiulitäie raamatuid ja õpikuid, millest ise peab üheks olulisemaks pikemat esseed “Suur pettumus”. Teise riiuli täidavad ära Vahtre tõlked. Ajaloolasetööd kroonib 2020. aastal ilmunud “Eesti Vabadussõja ajalugu I – II”, mille koostamist Vahtre juhtis tegevtoimetajana ja oli ka üks teksti põhiautoreist. Lisaks mõned juturaamatud, luulekogud, stsenaariumid, kümmekond näidendit ja päris suur hulk kirjutisi ajalehtedes.
Abielus, kaks poega. Vahtrega saab ühendust võtta Facebooki kaudu.
Raskemeelse inimesena on Lauri umbes kaheksandast eluaastast saadik viljelenud ka lõõpi ja teravmeelitsemist. See on elu reegel: mida mustem on meel, seda rohkem nalja saab. Tõsi, vahel saab nalja ka täitsa iseenesest. Teine reegel on aga see, et ükski nali pole kõigile ühtviisi naljakas.
Loe hiljutisi postitusi
Eesti riik on umbe jooksmas
Aga kui võib nõuda, siis tingimata mõni turakas nõuabki. Kellele ja milleks me seda riiki teeme? Endale kasutamiseks või mingitele ülemustele ettenäitamiseks? Jampsiga tuleb võidelda teadlikult ja plaanipäraselt nagu umbrohuga, pidamata seda eksikombel elurikkuseks. Kunagi nii kolmkümmend aastat tagasi võisid nii seaduseelnõud, laenutaotlused kui koalitsioonilepingud olla lühidad kritseldused ruudulisel paberil. Metsavargale ei kutsutud mupot ega kapot, vaid anti tappa. Tulumaksumäära võis muuta […]
Prof Lepaotsast-Latsatas: Seltsimehed, valvel tuleb olla!
Eesti rahva püsimiseks on vaja, et paari põlvkonna jooksul lapsi ei sünniks. Sõna on vaba, valesõna eest aga olgu määratud nii salliv karistus, et veri lendab. Elektrimolekulide tsirkuleerimise tagavad automaks, tursamaks ja kättemaks. Olen nii kaua vaikinud, et mõni peab mind juba surnuks. Tõtt-öelda tekkis selline kahtlus ka mul endal, kuid mõistsin peagi, et tegemist on tüüpilise pseudoprobleemiga. Mis tähtsust sel […]
Appi! Ronivad magamistuppa! Perverdid!
Sihiks on teadmine, mitte muutmine. Ei otsita mitte „süüdlasi“, vaid otsitakse põhjust. Jutt saab käia üksnes inimeste aitamisest, mitte survestamisest ega hurjutamisest. Kas eesti rahva püsimist sobib tõesti nimetada „huviks“, ammugi parteiliseks või isiklikuks? „Magamistuppa piilumine!“ „Naised taandatakse jalgadega emakateks!“ „Partei ja pankurid imbusid meie magamistuppa!“ „Nad soovivad otsustada mu keha üle!“ Tekib tunne, nagu marsiks meie meediaruumis ringi võimas voog […]