Kui te millestki aru ei saa, küsige feministeeriumist järele.
Ei või iial teada, et mõni rahvavaenlane jälle vaikselt põldu harima ei hakka.
Valitsus, ehkki nii-öelda nagu tegelikult progressiivne, automaksuga muidugi eksis. Tegelikult oleks tulnud kehtestada altkäemaks. Kusjuures progressiivne, see tähendab astmeline. Juba kõla on hea: astmeline altkäemaks. See kõlab sama hästi kui tundetaiplik säilenõtkus.
Aga eks tegijal juhtub. See tuleb sellest, et ministeeriume on liiga palju. Piisaks feministeeriumist. Sest vaja on rohkem nii-öelda empaatiat, mida naistel on nagu tegelikult tunduvalt rohkem kui meestel. Mõni rassistlik šovinist pasundab, et nii empaatiavõimetut peaministrit kui Kaja Kallas pole Eestil olnudki, aga see on tegelikult kuritegelik laim, natsionalistlik sepitsus. Asi on selles, et isegi kui Kaja Kallas oleks kõige nagu empaatiavõimetum peaminister, oleks see ikkagi vale, sest ta on naissoost, ja järelikult ei saa see nii olla, vaid ta on empaatiavõimelisem kui kõik seninähtud ja tulevikus nii-öelda tulevad meespeaministrid kokku, sest nood on mehed, kusjuures hoolimata sellest, et mehi ja naisi pole olemas, nagu me teame, kuivõrd sood on kõigest sotsiaalne konstruktsioon.
Kui te nüüd aru saite, mis ma tegelikult nagu öelda tahtsin. Kui ei saanud, küsige feministeeriumist järele, seal leidub mu parimaid õpilasi nagu ratsahobuse sitta. Ja nii-öelda põhjusega. Sest mõelge, kui ilusti see kõlab – feministeerium. Mitte koledalt nagu kliimaministeerium ehk klimakteerium. Ehkki selle asutuse tööpõld on nagu tegelikult väga nii-öelda oluline. Majandus on tarvis otsustavalt ja jäädavalt hävitada. Majandusega tuleb võidelda sama printsipiaalselt nagu Vene sõdur täidega. Või nagu võideldi omal ajal kulakutega, kes likvideeriti nii-öelda kui klass, aga eesrindlike aktivistide eestvõttel sageli ka füüsiliselt. Nii oli ikkagi nagu kindlam. Sest sa ei või iial teada, millal mõni selline rahvavaenlane jälle vaikselt põldu harima ei hakka ja kes siis pärast selle supi ära sööb? Lääne-Euroopa on nendega praegu püstihädas. Ma mõtlen kuritegelike põlluharijatega, kes meie kandis õigeaegselt likvideeriti.
Mitte et ma Stalini või kommunistide pooldaja oleks, aga kuradi õiget asja ajasid. Ja kuradi õigel moel. Tegelikult ei olnudki seal muud häda, kui et küüditamise juures jäi väheks intersektsionaalset feminismi ja võib-olla ka postkolonialistlikku entusiasmi. (Kas pole ilusa kõlaga terminid?) Selle vea me saame 21. sajandil nii-öelda parandada. Pealegi on meil nüüd abieluvõrdsus, mis tegelikult aitab isegi maakera pöörlemise vastu, nagu teab üks mu parimaid õpilasi Lisette Kampus. No ja kui ei aitagi, siis kehtestame Eestis üldise, ühetaolise ja otsese piirkiiruse 30 km/h, see ikka aitab. Imelik, miks põhiseaduse koostajad selle peale ei mõelnud. (Teadagi, miks. Põhiseaduse Assamblees oli vähe naisi.)
Ühesõnaga, ceterum censeo – majandus, see valgete heteromeeste alatu vandenõu, tuleb hävitada. Energiat hakkame saama üksnes puhtast meretuulest ja sedagi kulub imevähe, sest mõelge ise: miks on tarvis toota elektriakusid ja neid autodele monteerida, kui võib autodele lihtsalt purjed peale panna ja rakendada tuuleenergiat nii-öelda otseselt, resoluutselt ning kadudeta? Mõelge, kui kauniks muutuvad meie maanteed, kus mühab mastimets, vandid naksuvad ja sekka kõlab kajakate naer? Ja transpordiministriks on Tiit Pruuli. Milleks elektripliit, kui päikeseenergiat võib suurendava klaasi abil tegelikult otse pannile suunata ja sel viisil näiteks nii-öelda muna praadida. Kes üldse ütles, et muna peab praadima altpoolt? Praeme pealtpoolt, päike kuumutab ja tuul paitab, ning planeet ongi päästetud nii et siga ka ei söö.
Kusjuures võib-olla pole vaja isegi praadida, vaid piisab, kui mõtestada muna ümber ökokriitilisest vaatepunktist – praadida teda nii-öelda ökokriitikaga – nii nagu Linda Kaljundi mõtestab ümber eesti kunsti. Oli kunst, aga nüüd on ökokriitiliselt ümbermõtestatud eesti kunst. Sellisel tegevusel on see hea omadus, et esiteks me saame ökokriitiliselt ümbermõtestatud muna (või kunsti või “Saaremaa valsi”), teiseks jagatakse selle eest preemiaid.
Sellega ma tegelikult ka nii-öelda nagu lõpetan.
Ilmunud Postimehes 10. veebruaril 2024
