Tunnuspildil maanteelõik Pajaka ja Nissi vahel, kunagise Revala ja Harjumaa piirimail
Tharapita sünnipaik: kas Ebavere või Emumägi?by Lauri Vahtre / detsember 20, 2021Sarnased postitused
Isamaa ei kao kusagile
Kirevus on ikka tore ja selles mõttes võib Parempoolsete ühendust üksnes tervitada. Võib ka kinnitada, et sellise ühenduse teke ei tähenda põrmugi, nagu ülejäänud Isamaa erakond ei oleks parempoolne. Sest pretsedent on olemas – meie erakonnas on kaua eksisteerinud ja eksisteerib praegugi Rahvuslaste ühendus ning see ei tähenda, nagu poleks ülejäänud erakond rahvuslik.
Kuid hall on teooria ja haljas elu kuldne puu, nagu ütleb Goethe. Tegelikult on Parempoolsete ühenduse sünni taga siiski midagi enamat kui lihtsalt soov erakonna elu värvikirevamaks muuta. Uue ühenduse manifest ütleb kõike ja mitte midagi. Isamaalisust sealt eriti ei leia ja see pole mitte üksnes minu, vaid paljude teistegi arvamus. Väga lihtsustatult öeldes jääb mulje, et manifesti autorite arvates on Isamaa erakond muutunud liiga isamaaliseks (kitsarinnaliseks, suletuks, tagurlikuks vms) ja unustanud oma teise suure idee – üksikisiku vabaduse, st parempoolsed väärtused. Nii et jätkem patriootlikud loosungid ja koondugem taas paremat palka, paremat elu ning aina suuremaid õigusi nõudma.
Õige, nende kahe – isamaalisuse ja liberaalsuse – ühendamine ongi omamoodi mustkunst ja seda tuleb maailmas suhteliselt harva ette. Patrioodid kipuvad ikka kalduma – ei, mitte tingimata natslusse või rassismi, kuid teatavasse patriarhaalsusse, mis tüüpilise liberaalse demokraatiaga kokku ei klapi. Kui nad ei kaldu, siis väidetakse ikkagi, et kalduvad, ja varustatakse neid vastavate siltidega. Mindki on eeskätt küberruumis ja eravestlustes korduvalt niimoodi „paika pandud“, mis ei jäta paikapanijate analüüsivõimest paraku head muljet. Sest asi on natslusest või rassismist väga kaugel. Loogiliselt mõtlev isamaalane ei ole nats ega rassist, vaid konservatiiv. Ja see on liberaalse demokraatiaga juba ühildatav. Vähe sellest, liberaalne demokraatia lausa vajab konservatiivsust, muidu ta läheb ula peale nagu vallatu vasikas. Võtame näiteks vaidluse ukraina põllutööliste üle. Mõnesaja või -tuhande inimese riikilubamiseküsimuse juurest jõuti väga kiiresti kategooriliste obadusteni: ah teie tahate Eesti lukku panna ja lapsed käsukorras põllule saata – see on kolhoosikorra taastamine! Ah teie tahate vallandada kontrollimatu sisserände ja teha ära selle, mida nõukogude võim ei jõudnud – eestlaste muutmise vähemusrahvaks omal maal!
Millega jäeti mulje, et valik ainult nende äärmuste vahel ongi. See pole nii, kuid miskipärast ei astunud esile ei ühtki arvamusliidrit ega erakonda, kes öelnuks: küsimus pole mõnesajas ega isegi mõnes tuhandes inimeses. Natuke võõraid on alati vaja, see on ikka nii olnud ja jääb nii kõikjal, kus ei valitse Kim Jong-un. See tähendab, et isegi suhteliselt suletud ja tagurlike patriootide võimu korral. Ka Saudi-Araabias ja Iraanis on võõraid. Kuid küsimus on selles, kas meie siin Eestis tahame rajada terve oma ühiskonna ja majanduse odavale võõrtööjõule? Kas me tahame sellest sõltuvaks muutuda nagu haige inimene hapnikuvoolikust? Kas me tahame luua olukorra, kus niisuguse odava ressursi järsk kokkukuivamine – näiteks uue ja hirmsama pandeemia korral või kellegi poliitilise pahatahtlikkuse tõttu – tõmbaks meie majandusel vaiba alt, nii et me kukume tagasi vaesuse ja kaitsetuse auku, millest väljaronimine on meilt nii palju vaeva võtnud? Just neid küsimusi tuleks esitada, mitte loopida süüdistusi, et ühed on ära sotsiks läinud või et teised tahavad eestlasi välja suretada. Tööjõu vaba liikumine on ilus printsiip, aga mitte püha lehm. Täiesti vaba liikumise ja täieliku suletuse vahel on terve skaalatäis vahevariante, mis kõik on mõistlikumad kui need kaks äärmust. Tuleb neist vaid üles otsida meie jaoks kõige mõistlikum. Ette hoiatades: see kõige mõistlikum ei pruugi olla lühiperspektiivis kõige meeldivam. Iga vahepealne lahendus sisaldab mingeid piiranguid, ent sellepärast ei pea kohe parempoolsuse lippu lehvitama.
Kui erakonna nimi on Isamaa, siis ei saa parempoolsus kui selline olla millegi juurde „tagasipöördumine“. Parempoolsuse vastand on vasakpoolsus, kuid juba ammu ei seisa Lääne peamine poliitiline veelahe teljel parempoolsus – vasakpoolsus, vaid konservatiivsus – liberalism. Õieti pseudoliberalism, sest nagu igaüks igapäevaelus näha võib, ei juhi tänased liberalismi eestvõitlejad ühiskondi mitte vabaduse, vaid uue türannia poole, kus inimesi pannakse vangi „Tuulest viidud“ vaatamise eest, nii nagu neid kommunistide võimu ajal pandi vangi koguteose „Eesti Vabadussõja“ lugemise eest. Või vallandatakse neid töölt, kuna keegi julges kasutada vulgaarseid termineid „naine“ ja „mees“. Kui taas veidi vinti peale keerata. Kuid selline on asjade loogiline käik, kui nad lähevad edasi nii, nagu on seni läinud. Liberalism on kaaperdatud, seda tuleb osata näha. Imalad naeratused ja sallivuskuulutused ei pruugi olla need, millena nad ennast esitlevad.
Selles seisus on Isamaa erakonnal ees suur ülesanne: olla see tuletorn ja orientiir, mis aitaks leida teed peagi saabuvas suures segaduses, kui mitte kaoses. Olla Eesti kõige mõistlikum erakond. Olla see mõttekoda, kus suudetakse otsida ja leida lahendusi, mis tagavad eesti rahva ja eesti kultuurivälja püsimise, kuid mitte lühiajalise laastutule (nagu odav võõrtööjõud) abil, vaid kriisikindlamate vahenditega. Mis peavad silmas põhiseaduse preambulit (eesti rahva, keele ja kultuuri kestmine), kuid ei tähenda suletust. Mis on suunatud eestlaste iibe tõstmisele, kuid ei suhtu naistesse kui sünnitusmasinatesse. Kõik see olekski elav, ettepanekutele avatud ja arenemisvõimeline konservatiivsus.
Nagu öeldud, isamaalisust saab ühendada liberaalse demokraatiaga – teatud määral ja teatud mõttes. Just seda sulamit vajab Eestil lähimatel aastakümnetel nagu õhku. Kuid isamaalisust ei saa ühendada antirahvuslusega. Siin on paraku see koht, kus öelda – andke andeks, aga kui teie tee läheb sinna, siis meie oma tänna. Isamaa erakond ei kao.
Ilmunud portaalis Eesti Uudised 29. juulil 2020
Räpane Visegradi vagun ja Eesti roosiõied
Me siin Eestis pole nii kuulsad, tähtsad ega imelised, et põlastada vanu kultuurrahvaid nagu poolakad või ungarlased. Vastupidi, tasub järele mõelda, mis neil meile öelda on.
Mingid poolakad, mingid ungarlased
Alles see oli, kui Kaarel Tarand valas välja kogu maailmas olemasoleva põlguse nähtusele nimega „Visegrádi vagun“. Tarandi nägemust mööda on tegemist Euroopa Liidu kiiskava ešeloni päramise räpase haagisega. „Kupeesid seal ei ole, vaid rahvas pinkidel segamini nagu Daumier’ maalil. Ühes vahes paisutavad oma niigi suuri katoliiklikke perekondi vaesunud šlahtitšid ja Sileesia kaevurid. Teises valvavad kaasreisijate tõupuhtuse järele enda meelest kunagi türklased Euroopast välja kihutanud madjari husaaride järeltulijad, kelle jutt on lühike: kui oled juut, liberast või sootuks mooramees savannist, siis tamburisse järele mõtlema ja meelt parandama!“ (26.07.19 Sirp)
Need armastusväärsused ungarlaste ja poolakate aadressil, kes muuseas on meie NATO liitlased ja poolakad võib-olla lausa lähimad liitlased, jäid ilmumise aegu suurema tähelepanuta. Võib-olla oli põhjus mõnusas suveilmas, kuid pigem siiski selles, kes ütles ja kelle kohta öeldi. Ütleja kuulub nende ridadesse, kes nõuavad avatust, sallivust ja kaasamist, ütlemise adressaadid aga on mingid Kesk-Euroopa rahvad. Kes on kahtlemata tühised, iseäranis meiesuguse iidse ja kuulsa Põhjala kultuurrahva ning eeskätt selle rahva paremate poegade kõrval. Kui on olemas Brüssel, Pariis, London ja Washington, siis mis tähtsust on Varssavil ja Budapestil? Mingid „enda meelest“ kunagi Euroopa päästnud maad ja rahvad… Või lühidalt – enda meelest rahvad.
Niisiis ei trükkinud keegi särke kirjaga „Sileesia kaevur on vaba“, „Olen vaesunud šlahtitš“ või „Miks te keelate husaarile õnne?“, mitte ükski sallijate organisatsioon ei korraldanud meeleavaldust solvatud rahvaste õiguste kaitseks ja solvaja(te) printsipiaalse,s resoluutseks ning ideoloogiliselt laitmatuks hukkamõistmiseks, süüdistatuna natsismis, rassismis ja ksenofoobias. Nagu mõnel muul juhul.
Hoopis vastupidi. Eeskuju leidis ja leiab matkimist ning nõnda kirjutab ka näiteks Vilja Kiisler (03.12.19 EPL) välisministri Urmas Reinsalu „pimedast“ Ungari-sõprusest ja meid idaeurooplastega ühendavast migrandihirmust. (Ilmselt peab Kiisler ungarlasi idaeurooplasteks, mis on mõistagi a priori midagi alaväärtuslikku.) Suures migrandihirmus ministreid „ei huvita õigusriigi põhimõtete järgimine, isikuvabaduste kaitse, kodanikuvabadused, sõna- ja ajakirjandusvabadus.“
Loed ja mõtled – lausa uskumatu, milleni võib inimese viia sõbrustamine poolakate ja ungarlastega, kas pole? Mõni noorepoolne ajakirjanik võiks siinkohal lavale astuda koguni poeetilise mõtisklusega Tähesõdade epopöast: „Hetkest, mil valid pimeduse tee, see igavesti sinu saatust valitseb, alla su vääramatult neelab.“ Mis ühtlasi tagab mõtisklejale hea enesetunde ning kindla teadmise, et tema ise on ikkagi valinud selle va valguse tee.
Peaga vastu puud
Kuid valguserüütlid võivad eksida ja nende arvatav valgus võib olla ka silmapete. Kui pime inimene peaga vastu puud jookseb, siis lööb tal silme ees sädemeid ja ta võib-olla peab seda valguseks. Aga tegelikult jooksis lihtsalt vastu puud.
Visegrádi vaguni pilkamisega võib lugu olla umbes samamoodi. Vahel ešelonid peatuvad ja hakkavad hoopis vastassuunas liikuma. Milline vagun on siis esimene? See, mis enne oli viimane. Kuid see on kõigest kujund, tegelikult sama maotu kui targutamine „pimeduse tee“ üle. Loomulikult hoiab NATOt koos USA ja justnimelt USA, ning sellega tuleb arvestada. Ning ka Londonil või Pariisil ja isegi paljukirutud Brüsselil on märksa rohkem jõudu ja mõju, kui mõned kohalikud „Ümera mehed“ tunnistada tahavad.
Kuid Ümera mehed Ümera meesteks. Keegi terve mõistusega inimene ei teegi ettepanekut Pariis või Brüssel lausa kuu peale saata, keegi ei viljelegi mingit „pimedat“ sõprust. Koostöö Poola ja Ungariga (eeskätt just nendega, aga miks mitte ka Tšehhi ja Slovakkiaga) on ühest küljest meie mõnevõrra sarnase ajaloolise kogemuse, teisest küljest ka ratsionaalse kaalutluse vili. Üks koostöö ei välista teist. Mitte kas Pariis või Varssavi, vaid nii Pariis kui Varssavi. Poola armee on (kõigest) kaks korda väiksem kui Prantsuse oma, kuid kolm korda lähemal. Rääkimata sellest, et Poola armee on kakskümmend korda suurem kui meie oma, ja mis eriti tähtis – poolakatele pole vaja selgitada, mis asi on Vene imperialism ja Vene hädaoht. Sest selgitamine mõnele teisele võtab aega, aga aeg on teatud olukordades tähtsam kui suurtükk.
Provintsid päästavad tsivilisatsioone
Ülepea on ajaloos ennegi juhtunud, et suure tsivilisatsiooni uuenemine saab alguse just selle äärealadelt. Võib-olla on see isegi reegel. Rooma riiki uuendas üks enam-vähem kolkas, see tähendab Juudamaal sündinud usulahk. Rooma pärandi võttis üle ja rajas sellele uue Euroopa endine provints – Gallia. Niisiis need, kes põlastavad Visegrádi riike ääremaadeks, võtku teadmiseks, et ka Prantsusmaa oli kunagi provints ja London hoopis pärapõrgu. Ning praegune maailma võimukeskus USA oli omakorda antiigijärgse Euroopa kauge meretagune kolgas, kus rahvas oli pinkidel segamini nagu Daumier’ maalil. Vähemalt arvasid nii Londoni parimate kultuurilehtede peatoimetajad. Samasugust mustrit võib näha mitme suure riigi (või natsiooni) sünniloo juures. Saksamaa ühendamine sai alguse teisejärgulisest, Poola kuningast vasallsõltuvuses olevast ääreriigikesest nimega Preisimaa; Itaaliale puhus elu sisse itaallaste maa servas paiknenud Piemonte. Ja kas pole ka meie suure sõbra Vladimir Putini praegune asukoht, röögatu maismaaimpeeriumi keskus Moskva Venemaa kunagine kolgas, endine hale külake Novgorodi või Vladimiri kõrval?
Lühidalt: metropolide hiilgusest ja nende magusast dekadentsist pimestatud vaatleja võib tuleviku „tegijate“ ennustamisel kapitaalselt eksida. Kedagi ei tohi välistada, kellegi üle ei maksa irvitada. Esimesed võivad saada viimasteks ja viimased esimesteks. Võivad, aga ei pruugi. Ei pruugi, aga võivad. Ja seetõttu on ükskõik millisesse kaevu sülitamine ja ükskõik millise liitlase ülbe mõnitamine süsimust lollus, mille harrastajatel ei maksaks tulla teisi õpetama. Isegi mitte poliitikuid.
Ilmunud Eesti Päevalehes 7. detsembril 2019