Tunnuspildil maanteelõik Pajaka ja Nissi vahel, kunagise Revala ja Harjumaa piirimail
Tharapita sünnipaik: kas Ebavere või Emumägi?by Lauri Vahtre / detsember 20, 2021Sarnased postitused
Lapsi ei tohi õpetada
Nii et võtke teadmiseks: lapsi ei tohi õpetada. Neile ei tohi õpetada, mis on hea ja mis on halb, sest nad peavad selle ise otsustama; neile ei tohi isegi seda õpetada, kuidas olla mees või kuidas olla naine, sest see on alles lahtine, kummaks nad hakkavad. Sellegi peavad nad ise ära otsustama. Hoopis hull lugu, kui keegi kipub õpetama, kuidas olla naine oma mehele või mees oma naisele, ema või isa oma lastele, tütar või poeg oma vanematele.
Miks ei tohi? Sest kultuurimarksistid ei luba. See olevat rõhumine. Toksiliste rollide kaelamäärimine. Aga inimene peab olema vaba. Järgneb pikem sõnamulin teemal, kas vaba millestki või vaba millekski, vabaduse dialektikast ja dekonstruktsioonist, narratiivist ja diskursusest. Mille kokkuvõtteks selgub, et kõik on kohutavalt keeruline ja selge on vaid see, et konservatiivid ja traditsioonide austajad on ühiskonna jaoks nagu mürk elavas ihus, nad tuleb vaigistada, neutraliseerida ning välja juurida. Siis lähevad peerud lõkendama, Kalev jõuab koju ja toob oma lastele nii palju vabadust, et nood võivad soovi korral üksteist tänaval tapma hakata.
Olen neist asjust palju kirjutanud. Suhteliselt tagajärjetult, sest Lääne tsivilisatsioon on suur ja järelikult on ka tema liikumise inerts tohutult tugev. Inimõigustega absurdini jõudmist ennustasin paarikümne aasta eest, peagi olemegi päral ehk siis olukorras, kus on juba raske leida asja, mis poleks inimõigus ja kus need õigused juba ammu üksteisele vastu käivad.
Kunagi kujutlesin ette Lääne hiigellaeva kohtumist jäämäega, st tegelikkusega, mis teeb selgeks, et inimõiguste lõpmatu laiendamine pole võimalik juba sellepärast, et maakera ressursid saavad otsa. Kuid seda, et läänemaailma kaptenisillal võetakse lausa teadlikult suund laeva põhjalaskmisele, ma ei osanud arvata. Ehkki oleksin võinud, kui oleksin lähemalt tutvunud Herbert Marcuse loominguga, sealhulgas tema esseega „Repressive Tolerance“ (1965),[1] kus esitatakse olemasoleva, väidetavalt rõhumisel baseeruva ühiskonna lammutamise kava. Pealkiri on paljuütlev. Vene kuulsa dissidendi ja vabamõtleja Vladimir Bukovski karmisõnaline kokkuvõte nimetatud esseest kõlab: tuleb vaid igasugune patoloogia kuulutada normiks ja kõik normid kuulutada patoloogiaks.[2]
See on otsapidi juba tegelikkus. Kui mõni poiss tunneb tahtmist nukkudega mängida, siis selgitatakse talle, et see on täiesti loomulik, paljud poisid mängivad nukkudega. Mis vastab täiesti tõele. Kui aga poiss on hull autode järele ja veedaks 24 tundi kardirajal, kihutaks ja ärpleks tulemustega, siis selle kohta enam ei tohi öelda, et see on loomulik ja et poisid enamasti ongi sellised. Nagu väikesed kuked. Hoopis ohtlik on kuulutada, et oleks veel eriti tore, kui ta seal kardirajal toimetaks koos isaga. See oleks vana hea toksilise soostereotüübi kaelamäärimine, lapse õel programmeerimine ja nõnda edasi. Saatesarja „Laupäeval koos isaga“ väljatulek oleks tänapäeval ilmselt võimatu.
Referendumi küsimus tõstis selle temaatika uuesti jõuliselt pinnale. Taas hüüavad lugematud pasunad, et lapstele ei tohi seda, teist ja kolmandat õpetada – seda esiteks – , kuid samas neile tuleb ikkagi õpetada, et kõik on võimalik ja enda teha. Nii et kuidagi ja midagi lastele siiski nagu tuleks õpetada. Paraku vaid seda, mis on õige ja edumeelne. Näiteks teosega Sapiens. Inimkonna lühiajalugu maailmakuulsuse saavutanud Iisraeli ajaloolase Yuval Noah Harari vaateid, kes muuhulgas kirjutab, et „bioloogilisest perspektiivist ei ole miski ebanormaalne.“ Kõik, mida bioloogia võimaldab, ütleb Harari, on juba definitsiooni järgi loomulik (loodusele vastav). Sellise uudise peale võiks õnnetundest peapöörituse saada, ja paljudega see ongi juhtunud; paraku ei torka inimestele õnneuimas pähegi, kui kole see on, kui me hakkame üksteisega tegema kõike, mida bioloogia võimaldab.
Peaks olema ammu teada, et väga lihtsustatult öeldes eristab inimest loomast kultuur, järelikult kui kultuur ära võtta, jääb alles loom või midagi veel vähemat. Kultuur on eelkõige keeldude süsteem – selle tõsiasja konstateerimine ajab moodsad võrdõiguslased alati väga tigedaks – , niisiis on keeldude kui selliste hävitamine ühtlasi kultuuri hävitamine. (Ma ei kõnele mingist üksikust keelust, vaid sõjast igasuguste keeldude vastu.) Nii et võitlus ei käi enam ammu kapitalismi, vaid inimkonna, inimsuse ja inimlikkuse vastu ning loomastumise nimel. Ma ei tea, kas Marcuse oma arulagedas üleskutses ikka seda silmas pidas. Või mida ta üldse silmas pidas, sest tema maailmakuulsa essee põhisõnum on intellektuaalselt tasemelt võrdväärne jalgu trampiva mudilase jonniga.
Tõsi, nagu lugeja märkas, ei nõudnudki Marcuse normide hävitamist, vaid patoloogiate normiks kuulutamist. See on just seesama, mida õpetamisega seoses äsja täheldasime: „Lapsi ei tohi õpetada, neile tuleb hoopis õpetada, et…“ Ehk siis mingi haige, väärastunud normikogumik, mille all on tore elada vaid neil, kes valvavad normide täitmise järele ja kellele on selleks tarbeks antud suured okkalised nuiad.
Meie aga võiksime hetkeks kinni pidada, kuskile põlluserva kivi peale istuda ja järele mõelda. Sajandeid võitlesid Euroopa rahvad selle nimel, et rahva arvamust kuulda võetaks. Prantslased nägid vaeva, kukutasid monarhia; inglased nägid vaeva, laiendasid valimisõigust. Sajandeid nägid eesti talupojad vaeva, et oma lastele haridust anda. Forselius nägi vaeva, õpetaja Laur nägi vaeva, Ferdinand Eisen nägi vaeva. Ignatsi Jaak õppis, pärast õpetas. Nüüd on rahva arvamuse küsimine äkki paha – tuleb hoopis vaguralt mingite nähtamatute valitsejate sõna kuulata – ja laste õpetamine veel pahem – sest kõik, mille inimkond tuhandete ja miljonite aastatega on loonud, olevat rämps ja kuulub lammutamisele.
Kuidas me niikaugele jõudsime?
[1] https://www.marcuse.org/herbert/publications/1960s/1965-repressive-tolerance-fulltext.html
[2] Vt Akadeemia, 2009, nr. 12.
17. november 2020
Tsensuurivabalt 29.01.21
Tallinna Ülikooli soouuringute dotsent kirjutas seoses Eestis valitseva palgalõhega, et…
Kas pole suurepärane algus? Meenub õnnis nõuka-aeg, mil räägiti anekdooti: „Brežnev ujus Moskva jões ja nuga oli rinnus.“ Kui kuulaja küsis, et kena küll, aga mis siis edasi sai, vastati: kust mina tean, aga vaata kui hea algus. Soouuringute dotsendiga sama lugu. Polegi eriti oluline, mis ta kirjutas, aga juba algus toob hinge magusvalusa, mõnusa ängistuse. Tallinna Ülikool, soouringud, palgalõhe… Selge see, et ühiskonnas on midagi kapitaalselt valesti ja selge on ka see, et keegi on kohutavalt süüdi. (Vihje: mehed.) Kas loed või ei loe, vahet pole. Ainult ettevaatlik tuleb olla. Kurjad keeled räägivad, et kus ühes otsas soouuringud, seal teises otsas rabandus, sest soo ja raba käivad kokku nagu kaka ja kevad.
Nii et räägime parem muust. Näiteks ühest visast fenomenist, mis kummitab Eesti riiki nüüd juba kolmkümmend aastat. Kolmekümne aasta eest oli ta nimi põhiseaduspatriotism, nüüd nimetatakse teda riigiidentiteediks. Viimati kirjutas temast Marek Tamm Postimehes.
Kirjutas tegelikult päris mõistlikult. Näiteks: „Kultuuriline mitmekesisus on ühiskonda rikastav tegur ainult juhul, kui eri kultuurikogukondadel on oluline kultuuriliste väärtuste ühisosa, mis tekib lõimumise tulemusel.“ Vaat just ja justnimelt. Lapsik rõõmutants loosungi ümber „(Iga) erinevus rikastab!“ on tõesti rumal ja ekslik, olen sellest mitukümmend aastat kõnelnud, ja mitte üksnes mina. Ega ikka ei rikasta küll. Eri kultuure kokku kuhjates nende ühisosa üksnes väheneb ja ühiskonna sidusus koos sellega. Hiljaaegu on taanlased sellest aru saanud, ülejäänud Euroopa paraku ootab alles korralikku keretäit, mis mõistuse tagumikust pähe lööks. Koos Euroopaga ootavad meie kodukootud multikuldid, kelle ettekujutus unistuste Eestist käib umbes nii, et „tõusen hommikul üles, lähen võtan nurga peal Pierre’i juures ühe kohvi, siis põikan koos Ivaniga läbi Ahmedi juurest ja panen hinge alla ühe kebabi, kuulates samal ajal Migueli, kes kõnnitee ääres paanivilet mängib“. Selle peale ei mõista muud kosta, kui et kes on loll, see on surmani.
Nojah, aga riigiidentiteet. Täiesti loomulik asi ja tõepoolest miski, mille pinnalt kasvatada seda „meiet“, mis ühendaks kõiki kodanikke, mitte üksnes (tõelisi) eestlasi, kes kannavad salamahti pastlaid ja söövad kolm korda päevas kama. Aga selles pole midagi uut. Iga kodanik peab olema lojaalne oma riigile ja jutul lõpp, nii on see ikka olnud. Seetõttu on ka topeltkodakondsus mõnevõrra skisofreeniline nähtus, mille võib mõnel erandjuhul ära kannatada, aga mida ei saa kuidagi pidada normaalseks ega ammugi kiiduväärseks.
Ja sellist laadi lojaalsus on ka ammuilma tuntud. Keskajal olid riigid paljurahvuselised, sest inimesed liikusid vähe. Lojaalne oldi valitsejale, kes oma isikus ühendas paljud rahvad. Nii oli see ka Vene keisririigis, Austria-Ungaris jm ka uusajal. Ainult et neiski oli olemas valitsev rahvus, mille tahe ja jõud riiki koos hoidis. Kuni rahvaste iseolemise igatsus koormavaks muutunud ülemvalitsuse ja koos sellega ka riigiidentiteedi minema pühkis.
Tänapäeval kipuvad riigid muutuma paljurahvuseliseks vastupidisel põhjusel – inimesed liiguvad palju. Taas on riikidel olemas üks põhirahvus, kelle rahvuslik kokkuhoidmine ja ühistunne moodustavad riigi selgroo, ning sellele lisaks hulk muid. Kui põhirahvus taandada vaid üheks paljudest, kaob riiki koos hoidev tsement ja riik laguneb. Irooniline on seejuures see, et lagunedes ei teki mingit ühetasast imedemokraatlikku multikultit, vaid ülemvõimu kehtestaks mõni teine rahvas. Lühidalt, kui mingi rahvas ei ole oma kodus peremees, siis peremehetseb seal keegi teine. Mispoolest see hea on, küsige mõne kebabimaia multikuldi käest.
Eelöeldust järeldub, et riigiidentiteet ei ole asi, mis võiks meie kultuurilist (ehk rahvuslikku) identiteeti kuidagi asendada. Paraku sinnapoole Tamm oma jutuga tüürib: „Riigi vaates peab igaühel, kes oskab eesti keelt, osaleb eesti kultuuris ja soovib end eestlasena määratleda, olema võimalus saada eestlasena tunnustatud.“
Kuidas, palun? Mis mõttes peab? Eestlased peavad tunnistama oma rahvuskaaslaseks igaühe, kes ütleb, et tunneb ennast eestlasena?
Mitte tuhkagi me ei pea. Eks minge Kihnu või Muhku, elage seal kümme aastat, õppige ära vastavalt kihnu või muhu keel – ja siis minge saarerahvalt nõudma, et nad peavad teid kihnlaseks/muhulaseks tunnistama. Ma ei prognoosiks, mida teile selle peale vastatakse, aga võin üsna hästi ette kujutada, mida mõeldakse. Nii lihtsalt need asjad ei käi, neid protsesse ei mõõdeta aastatega, vaid põlvkondadega.
Sama moodi ei saa ka „eestlase“ mõistet näpunipsuga ümber sisustada, nii et see hakkaks tähendama kõiki, kes ise arvavad, et nad seda on. Sellised inimesed on kahtlemata kullatükid, neisse tasub suhtuda kõige sõbralikumalt, sest nad on seda väärt. Kuid päris eestlane on paraku see, kes on üles kasvanud eesti peres. Millega oleks lennult ja möödaminnes lahendatud ka see koleraske küsimus, kes õieti on eestlane.
Mis tähendab, et mõne inimpõlve jooksul on kõik võimalik. Seniks saab aga tunda rõõmu ühtekuuluvusest, mida pakub riigiidentiteet. Seda pole üldsegi vähe. Juba võimalus elada päikesetõusuvalitsuse all… nendes soojalt embavates valguskiirtes, mis Stenbocki maja ja Kadrioru vahel veiklevad… see peaks iga aruka inimese rõõmust kepslema panema.