Tunnuspildil maanteelõik Pajaka ja Nissi vahel, kunagise Revala ja Harjumaa piirimail
Tharapita sünnipaik: kas Ebavere või Emumägi?by Lauri Vahtre / detsember 20, 2021Sarnased postitused
Intelligentne rahvuslus on võimalik
Intelligentne rahvuslus annab inimesele identiteedi ja kodukultuuri, ohustamata ja alavääristamata kedagi teist. Sellisele rahvuslasele on kõik teed valla, et õppida tundma teisi kultuure, olla avatud, tunda huvi, võtta midagi meelepärast üle.
Sallimatuse paradoks – sallimatust ei tohi sallida. Nii kinnitas Jaan Kaplinski Karl Popperi tuules juba ammu ja sama oleme kuulnud viimastel aastatel paljude suust, kes nõuavad sooneutraalsust, homoabielusid ja multikultuursust. Märkus tehakse nende aadressil, kes nimetatud eesmärke sel või teisel moel, sel või teisel määral vastustavad.
Kuid juba ammu on immigratsiooni ja kultuurikonflikte jälgivad inimesed juhtinud tähelepanu sellele, et kui nõnda, siis tuleks nimetatud printsiipi rakendada esiteks ka sisserändajate ja teiseks agressiivsete tolerantsusnõudlejate endi suhtes. Viimati kirjutas sellest lihtsalt, kuid elegantselt Mihkel Mutt («Sallimatust ei tohi sallida», PM 27.09.2017). Kusjuures Muti sõnastuses aimus tubli annus irooniat. Sallimatus sallimatuse vastu on ju tegelikult paradoks, mis annab justkui võrdse malaka mõlemale poolele, ja tulemuseks on tüli stiilis «ise oled loll».
Tõepoolest, me võimegi jääda lõputult vaidlema, kelle sallimatus sallimatuse vastu on õige ja kelle oma vale. Nõiaringist pääsemiseks on vaid üks täiesti tervemõistuslik ja laialt praktiseeritud (ning tolerantsusideoloogide poolt põlatud) võimalus: tunnistada, et sallimatus kui selline on loomulik tunne. Nagu ka kadedus, viha või solvumine. Ükskõik, kas see kellelegi meeldib, kuid neid tundeid ei saa «välja juurida», vähemalt mitte ühiskonnast tervikuna. Küsimus saab olla vaid nende talitsemises ja vaoshoidmises, mida suudab (mingil määral) tagada vaid seesama ühiskond oma kõlblusreeglitega.
Kui mööname, et sallimatus on inimlik, kuid vaoshoidmist vajav tunne, asetub kõik paika. Me võime rahumeeli olla sallimatud näiteks pedofiilide, huligaanide ja terroristide suhtes ega pea selle väljavabandamiseks mingit pseudofilosoofilist udu ajama. Me võime olla sallimatud nende vastu, kes nõuavad õigust elada meie õuel, kuid oma koodeksi järgi ja varsti hakkavad selle koodeksi järgimist nõudma ka meilt. Sellises olukorras on praegu Euroopa ja sellest kirjutab ka Mutt. Sallimatus tulijate vastu ei pea olema fanaatiline, vägivaldne – kuid ta peab olemas olema, kui me soovime säilitada oma paljukiidetud (kristlikke) väärtusi. Ilma milleta me tegelikult elada ei oska.
Miks uhke ja hää?
Samamoodi asetub paika selline sütitav teema nagu rahvustunded. Sallimatust, eriti «paha» sallimatust seostatakse sageli natsionalismiga. Sel sõnal on lausa kuri kõla, ehkki ta ei tähenda muud kui rahvuslust. Et sedagi sõna vältida, kasutatakse mõnikord terminit «patriotism» («isamaalisus»). Tegelikult on siin heal lapsel lihtsalt mitu nime. Rahvustunne on üks meie paljudest loomulikest meie-tunnetest ehk identiteetidest. See tunne ei ole iseenesest hea ega halb, kiidu- ega laiduväärt, kõik sõltub tema läbielamise viisist. Rahvuslust võiks seega määratleda teadvustatud rahvustundena.
Paraku eksisteerib mõttekramp, et rahvuslus on peaaegu haigus ja tähendab oma rahva jumaldamist, tema vigade mittenägemist ning ühtlasi vaenu teiste rahvaste vastu.
Tõtt on siin niipalju, et rahvuslane võib tõesti olla natsi kombel, pidades oma rahvast ülimaks ja põlates-hävitades teisi. Aga miks arvata, et see on ainus viis oma rahvast armastada? Lugege näiteks Tšehhovit. Tšehhov näitab halastamatult kogu vene elu viletsust – ja ometi ta armastab venelast. Armastab venelast – aga ei vihka sellepärast veel sakslast ega prantslast.
Või näide Eestist. Tean veendunult rahvuslikku eesti perekonda, kelle juures võib juhtuda, et jõuluõhtul loetakse jõuluvanale Puškinit, kusjuures vene keeles. Neid inimesi ei häiriks, kui üldlaulupeol kõlaks mõni ilus vene laul, näiteks «Tasa heliseb kelluke väljal». Loomulikult originaalkeeles. Küll aga häirib, kui keegi sellise laulu kavva võtmise oma ideoloogilispoliitilisse agendasse raiub ja selle seljas ratsutama hakkab. Sel juhul – ei. Kas oma abikaasa armastamine tähendab automaatselt viha teiste naiste/meeste vastu? Kas oma laste armastamine tähendab vaenu teiste laste vastu? Ei. Armastada saab ka vihkamata.
Juurdleval vaimul võib sellegipoolest tekkida küsimus, miks üldse armastada. Miks on eestlane olla väidetavalt «uhke ja hää», parem kui näiteks lätlane või venelane? Vastus: polegi. Täpsemalt – kõik sõltub vaatepunktist. Kõrgemalt vaadates ei olegi üks teisest parem ega halvem. Kuid hoolimata mõne ajaloolase ponnistustest ei vaata me maailma kotkana pilvepiirilt, vaid tegutseme maises sfääris. Ja iga lihtsureliku jaoks on see rahvas parem, kelle seas ta on üles kasvanud. See on kultuur, mille kaudu me oleme maailma tundma ning mõtestama õppinud. Võib ka öelda, et see on kultuur, mille kaudu me oleme inimeseks saanud. See kultuur on «oma», selle kaudu mõistame ka iseennast.
Loomulik võõristus
Nagu näeme, leidub mõisteid, nagu armastus, mis ei tingi automaatselt vastandit. Kuid on ka mõisteid, mis käivad paaris. «Oma» kuulub nende hulka. Kui miski on oma, siis peab miski olema võõras. Väga paljudes keeltes tähendab «võõras» ühtlasi veidrat, vastuvõtmatut.
Kas «omade» eestlaste kõrval kõiki teisi (erineval määral) «võõraks» pidada on õigustatud? Kas saaks ka ilma? Kas see on tunne, mida peaks igal juhul häbenema ja millega võitlema? Tegelikult mitte. Iga võõristus ei tähenda esiteks veel vaenu, teiseks on tegu täiesti loomuliku tundega, millega iga «meie», kaasa arvatud rahvus, ennast kaitseb. Sellest on ammu kirjutanud Claude Lévi-Strauss, sellele on korduvalt tähelepanu juhtinud Tiit Kärner. Kui eestlane ei taha elada nagu itaallane, siis ei tähenda see, et ta itaallase eluviisi vihkaks. Täpselt nii nagu inimene, kes ei armasta kapsarulle, ei pea neid tingimata vihkama – välja arvatud siis, kui neid talle vägisi suhu topitakse.
Samas ei saa öelda, et võõraste suhtes jäädaks täiesti neutraalseks ka siis, kui keegi kellelegi midagi suhu ega mujale – näiteks ajusse – ei topi. Kõigis kultuurides võõraid väikestviisi tögatakse. Räägitakse vastastikku anekdoote. Ärge arvake, et eestlased siin millegi eriti inetuga silma paistaksid. Palun väga, hollandi anekdoot: «Mis juhtub, kui kaks Amsterdami kõige lollimat meest emigreeruvad Belgiasse? Vastus: mõlema maa keskmine IQ tõuseb.»
Tögatakse üldse teistsuguseid. Näiteks räägitakse düstroofiku-anekdoote. Kuid sellele on ka (kristlik) vastukaal: «narri meest, aga mitte mehe mütsi». Nende kahe vahel balansseerides ühiskond toimibki. Ühiskond, kus puudega inimest avalikult mõnitatakse, oleks kohutav. Kuid ühiskond, kus iga düstroofiku-anekdoodi rääkija töölt vallandataks ja põlu alla pandaks, oleks samuti kohutav. Katse keelata inimestel ennast teistega võrdlemast oleks absurdne. Nii nagu sallimatust, nii ei saa ka võõristust ära keelata ega vande alla panna, kuid mõlemaga tuleb osata mõõdukas olla.
Nii lihtne see ongi
Rahvuslust, mis küll armastab oma ja võõristab võõrast, kuid oskab mõlema suhtes säilitada kriitikameele, nimetan ma intelligentseks rahvusluseks. Kriitikameel ja mõõdukus on jõukohane eeskätt intelligentsetele inimestele, sellal kui vähem intelligentsed kalduvad äärmustesse. Intelligentne rahvuslus annab inimesele identiteedi ja kodukultuuri, ohustamata ja alavääristamata kedagi teist. Intelligentne rahvuslus defineerib rahvust eeskätt lapseeas omandatud kogemuste, kommete, hoiakute – laias mõttes kultuuri kaudu, mitte geenide põhjal. Sellisele rahvuslasele on kõik teed valla, et õppida teisi keeli, teisi kultuure, toite, rõivaid. Olla avatud, tunda huvi. Võtta midagi meelepärast üle. Mõtiskleda teistsuguste normide ja reeglite üle.
Kuid intelligentsus on imelik fenomen. Ühest küljest on ammu teada, et see jaguneb karjuvalt ebaõiglaselt, kuid samas leidub küsimusi, milles intelligentsust ilmutab enamus, mitte vähemus. Võimalik, et rahvuslus on just selline, vähemalt eestlaste puhul, kes pole kunagi pogromme korraldanud. Kui võõraid massiliselt sisse ei veeta, kui rahvast ei provotseerida, rassistideks ega vassistideks ei näägutata, siis me olemegi enamikus täiesti intelligentsed rahvuslased. Kui.
Ilmunud Postimehes 6. oktoobril 2017
Isamaa ei kao kusagile
Kirevus on ikka tore ja selles mõttes võib Parempoolsete ühendust üksnes tervitada. Võib ka kinnitada, et sellise ühenduse teke ei tähenda põrmugi, nagu ülejäänud Isamaa erakond ei oleks parempoolne. Sest pretsedent on olemas – meie erakonnas on kaua eksisteerinud ja eksisteerib praegugi Rahvuslaste ühendus ning see ei tähenda, nagu poleks ülejäänud erakond rahvuslik.
Kuid hall on teooria ja haljas elu kuldne puu, nagu ütleb Goethe. Tegelikult on Parempoolsete ühenduse sünni taga siiski midagi enamat kui lihtsalt soov erakonna elu värvikirevamaks muuta. Uue ühenduse manifest ütleb kõike ja mitte midagi. Isamaalisust sealt eriti ei leia ja see pole mitte üksnes minu, vaid paljude teistegi arvamus. Väga lihtsustatult öeldes jääb mulje, et manifesti autorite arvates on Isamaa erakond muutunud liiga isamaaliseks (kitsarinnaliseks, suletuks, tagurlikuks vms) ja unustanud oma teise suure idee – üksikisiku vabaduse, st parempoolsed väärtused. Nii et jätkem patriootlikud loosungid ja koondugem taas paremat palka, paremat elu ning aina suuremaid õigusi nõudma.
Õige, nende kahe – isamaalisuse ja liberaalsuse – ühendamine ongi omamoodi mustkunst ja seda tuleb maailmas suhteliselt harva ette. Patrioodid kipuvad ikka kalduma – ei, mitte tingimata natslusse või rassismi, kuid teatavasse patriarhaalsusse, mis tüüpilise liberaalse demokraatiaga kokku ei klapi. Kui nad ei kaldu, siis väidetakse ikkagi, et kalduvad, ja varustatakse neid vastavate siltidega. Mindki on eeskätt küberruumis ja eravestlustes korduvalt niimoodi „paika pandud“, mis ei jäta paikapanijate analüüsivõimest paraku head muljet. Sest asi on natslusest või rassismist väga kaugel. Loogiliselt mõtlev isamaalane ei ole nats ega rassist, vaid konservatiiv. Ja see on liberaalse demokraatiaga juba ühildatav. Vähe sellest, liberaalne demokraatia lausa vajab konservatiivsust, muidu ta läheb ula peale nagu vallatu vasikas. Võtame näiteks vaidluse ukraina põllutööliste üle. Mõnesaja või -tuhande inimese riikilubamiseküsimuse juurest jõuti väga kiiresti kategooriliste obadusteni: ah teie tahate Eesti lukku panna ja lapsed käsukorras põllule saata – see on kolhoosikorra taastamine! Ah teie tahate vallandada kontrollimatu sisserände ja teha ära selle, mida nõukogude võim ei jõudnud – eestlaste muutmise vähemusrahvaks omal maal!
Millega jäeti mulje, et valik ainult nende äärmuste vahel ongi. See pole nii, kuid miskipärast ei astunud esile ei ühtki arvamusliidrit ega erakonda, kes öelnuks: küsimus pole mõnesajas ega isegi mõnes tuhandes inimeses. Natuke võõraid on alati vaja, see on ikka nii olnud ja jääb nii kõikjal, kus ei valitse Kim Jong-un. See tähendab, et isegi suhteliselt suletud ja tagurlike patriootide võimu korral. Ka Saudi-Araabias ja Iraanis on võõraid. Kuid küsimus on selles, kas meie siin Eestis tahame rajada terve oma ühiskonna ja majanduse odavale võõrtööjõule? Kas me tahame sellest sõltuvaks muutuda nagu haige inimene hapnikuvoolikust? Kas me tahame luua olukorra, kus niisuguse odava ressursi järsk kokkukuivamine – näiteks uue ja hirmsama pandeemia korral või kellegi poliitilise pahatahtlikkuse tõttu – tõmbaks meie majandusel vaiba alt, nii et me kukume tagasi vaesuse ja kaitsetuse auku, millest väljaronimine on meilt nii palju vaeva võtnud? Just neid küsimusi tuleks esitada, mitte loopida süüdistusi, et ühed on ära sotsiks läinud või et teised tahavad eestlasi välja suretada. Tööjõu vaba liikumine on ilus printsiip, aga mitte püha lehm. Täiesti vaba liikumise ja täieliku suletuse vahel on terve skaalatäis vahevariante, mis kõik on mõistlikumad kui need kaks äärmust. Tuleb neist vaid üles otsida meie jaoks kõige mõistlikum. Ette hoiatades: see kõige mõistlikum ei pruugi olla lühiperspektiivis kõige meeldivam. Iga vahepealne lahendus sisaldab mingeid piiranguid, ent sellepärast ei pea kohe parempoolsuse lippu lehvitama.
Kui erakonna nimi on Isamaa, siis ei saa parempoolsus kui selline olla millegi juurde „tagasipöördumine“. Parempoolsuse vastand on vasakpoolsus, kuid juba ammu ei seisa Lääne peamine poliitiline veelahe teljel parempoolsus – vasakpoolsus, vaid konservatiivsus – liberalism. Õieti pseudoliberalism, sest nagu igaüks igapäevaelus näha võib, ei juhi tänased liberalismi eestvõitlejad ühiskondi mitte vabaduse, vaid uue türannia poole, kus inimesi pannakse vangi „Tuulest viidud“ vaatamise eest, nii nagu neid kommunistide võimu ajal pandi vangi koguteose „Eesti Vabadussõja“ lugemise eest. Või vallandatakse neid töölt, kuna keegi julges kasutada vulgaarseid termineid „naine“ ja „mees“. Kui taas veidi vinti peale keerata. Kuid selline on asjade loogiline käik, kui nad lähevad edasi nii, nagu on seni läinud. Liberalism on kaaperdatud, seda tuleb osata näha. Imalad naeratused ja sallivuskuulutused ei pruugi olla need, millena nad ennast esitlevad.
Selles seisus on Isamaa erakonnal ees suur ülesanne: olla see tuletorn ja orientiir, mis aitaks leida teed peagi saabuvas suures segaduses, kui mitte kaoses. Olla Eesti kõige mõistlikum erakond. Olla see mõttekoda, kus suudetakse otsida ja leida lahendusi, mis tagavad eesti rahva ja eesti kultuurivälja püsimise, kuid mitte lühiajalise laastutule (nagu odav võõrtööjõud) abil, vaid kriisikindlamate vahenditega. Mis peavad silmas põhiseaduse preambulit (eesti rahva, keele ja kultuuri kestmine), kuid ei tähenda suletust. Mis on suunatud eestlaste iibe tõstmisele, kuid ei suhtu naistesse kui sünnitusmasinatesse. Kõik see olekski elav, ettepanekutele avatud ja arenemisvõimeline konservatiivsus.
Nagu öeldud, isamaalisust saab ühendada liberaalse demokraatiaga – teatud määral ja teatud mõttes. Just seda sulamit vajab Eestil lähimatel aastakümnetel nagu õhku. Kuid isamaalisust ei saa ühendada antirahvuslusega. Siin on paraku see koht, kus öelda – andke andeks, aga kui teie tee läheb sinna, siis meie oma tänna. Isamaa erakond ei kao.
Ilmunud portaalis Eesti Uudised 29. juulil 2020