Tunnuspildil maanteelõik Pajaka ja Nissi vahel, kunagise Revala ja Harjumaa piirimail
Tharapita sünnipaik: kas Ebavere või Emumägi?by Lauri Vahtre / detsember 20, 2021Sarnased postitused
Intelligentne rahvuslus on võimalik
Intelligentne rahvuslus annab inimesele identiteedi ja kodukultuuri, ohustamata ja alavääristamata kedagi teist. Sellisele rahvuslasele on kõik teed valla, et õppida tundma teisi kultuure, olla avatud, tunda huvi, võtta midagi meelepärast üle.
Sallimatuse paradoks – sallimatust ei tohi sallida. Nii kinnitas Jaan Kaplinski Karl Popperi tuules juba ammu ja sama oleme kuulnud viimastel aastatel paljude suust, kes nõuavad sooneutraalsust, homoabielusid ja multikultuursust. Märkus tehakse nende aadressil, kes nimetatud eesmärke sel või teisel moel, sel või teisel määral vastustavad.
Kuid juba ammu on immigratsiooni ja kultuurikonflikte jälgivad inimesed juhtinud tähelepanu sellele, et kui nõnda, siis tuleks nimetatud printsiipi rakendada esiteks ka sisserändajate ja teiseks agressiivsete tolerantsusnõudlejate endi suhtes. Viimati kirjutas sellest lihtsalt, kuid elegantselt Mihkel Mutt («Sallimatust ei tohi sallida», PM 27.09.2017). Kusjuures Muti sõnastuses aimus tubli annus irooniat. Sallimatus sallimatuse vastu on ju tegelikult paradoks, mis annab justkui võrdse malaka mõlemale poolele, ja tulemuseks on tüli stiilis «ise oled loll».
Tõepoolest, me võimegi jääda lõputult vaidlema, kelle sallimatus sallimatuse vastu on õige ja kelle oma vale. Nõiaringist pääsemiseks on vaid üks täiesti tervemõistuslik ja laialt praktiseeritud (ning tolerantsusideoloogide poolt põlatud) võimalus: tunnistada, et sallimatus kui selline on loomulik tunne. Nagu ka kadedus, viha või solvumine. Ükskõik, kas see kellelegi meeldib, kuid neid tundeid ei saa «välja juurida», vähemalt mitte ühiskonnast tervikuna. Küsimus saab olla vaid nende talitsemises ja vaoshoidmises, mida suudab (mingil määral) tagada vaid seesama ühiskond oma kõlblusreeglitega.
Kui mööname, et sallimatus on inimlik, kuid vaoshoidmist vajav tunne, asetub kõik paika. Me võime rahumeeli olla sallimatud näiteks pedofiilide, huligaanide ja terroristide suhtes ega pea selle väljavabandamiseks mingit pseudofilosoofilist udu ajama. Me võime olla sallimatud nende vastu, kes nõuavad õigust elada meie õuel, kuid oma koodeksi järgi ja varsti hakkavad selle koodeksi järgimist nõudma ka meilt. Sellises olukorras on praegu Euroopa ja sellest kirjutab ka Mutt. Sallimatus tulijate vastu ei pea olema fanaatiline, vägivaldne – kuid ta peab olemas olema, kui me soovime säilitada oma paljukiidetud (kristlikke) väärtusi. Ilma milleta me tegelikult elada ei oska.
Miks uhke ja hää?
Samamoodi asetub paika selline sütitav teema nagu rahvustunded. Sallimatust, eriti «paha» sallimatust seostatakse sageli natsionalismiga. Sel sõnal on lausa kuri kõla, ehkki ta ei tähenda muud kui rahvuslust. Et sedagi sõna vältida, kasutatakse mõnikord terminit «patriotism» («isamaalisus»). Tegelikult on siin heal lapsel lihtsalt mitu nime. Rahvustunne on üks meie paljudest loomulikest meie-tunnetest ehk identiteetidest. See tunne ei ole iseenesest hea ega halb, kiidu- ega laiduväärt, kõik sõltub tema läbielamise viisist. Rahvuslust võiks seega määratleda teadvustatud rahvustundena.
Paraku eksisteerib mõttekramp, et rahvuslus on peaaegu haigus ja tähendab oma rahva jumaldamist, tema vigade mittenägemist ning ühtlasi vaenu teiste rahvaste vastu.
Tõtt on siin niipalju, et rahvuslane võib tõesti olla natsi kombel, pidades oma rahvast ülimaks ja põlates-hävitades teisi. Aga miks arvata, et see on ainus viis oma rahvast armastada? Lugege näiteks Tšehhovit. Tšehhov näitab halastamatult kogu vene elu viletsust – ja ometi ta armastab venelast. Armastab venelast – aga ei vihka sellepärast veel sakslast ega prantslast.
Või näide Eestist. Tean veendunult rahvuslikku eesti perekonda, kelle juures võib juhtuda, et jõuluõhtul loetakse jõuluvanale Puškinit, kusjuures vene keeles. Neid inimesi ei häiriks, kui üldlaulupeol kõlaks mõni ilus vene laul, näiteks «Tasa heliseb kelluke väljal». Loomulikult originaalkeeles. Küll aga häirib, kui keegi sellise laulu kavva võtmise oma ideoloogilispoliitilisse agendasse raiub ja selle seljas ratsutama hakkab. Sel juhul – ei. Kas oma abikaasa armastamine tähendab automaatselt viha teiste naiste/meeste vastu? Kas oma laste armastamine tähendab vaenu teiste laste vastu? Ei. Armastada saab ka vihkamata.
Juurdleval vaimul võib sellegipoolest tekkida küsimus, miks üldse armastada. Miks on eestlane olla väidetavalt «uhke ja hää», parem kui näiteks lätlane või venelane? Vastus: polegi. Täpsemalt – kõik sõltub vaatepunktist. Kõrgemalt vaadates ei olegi üks teisest parem ega halvem. Kuid hoolimata mõne ajaloolase ponnistustest ei vaata me maailma kotkana pilvepiirilt, vaid tegutseme maises sfääris. Ja iga lihtsureliku jaoks on see rahvas parem, kelle seas ta on üles kasvanud. See on kultuur, mille kaudu me oleme maailma tundma ning mõtestama õppinud. Võib ka öelda, et see on kultuur, mille kaudu me oleme inimeseks saanud. See kultuur on «oma», selle kaudu mõistame ka iseennast.
Loomulik võõristus
Nagu näeme, leidub mõisteid, nagu armastus, mis ei tingi automaatselt vastandit. Kuid on ka mõisteid, mis käivad paaris. «Oma» kuulub nende hulka. Kui miski on oma, siis peab miski olema võõras. Väga paljudes keeltes tähendab «võõras» ühtlasi veidrat, vastuvõtmatut.
Kas «omade» eestlaste kõrval kõiki teisi (erineval määral) «võõraks» pidada on õigustatud? Kas saaks ka ilma? Kas see on tunne, mida peaks igal juhul häbenema ja millega võitlema? Tegelikult mitte. Iga võõristus ei tähenda esiteks veel vaenu, teiseks on tegu täiesti loomuliku tundega, millega iga «meie», kaasa arvatud rahvus, ennast kaitseb. Sellest on ammu kirjutanud Claude Lévi-Strauss, sellele on korduvalt tähelepanu juhtinud Tiit Kärner. Kui eestlane ei taha elada nagu itaallane, siis ei tähenda see, et ta itaallase eluviisi vihkaks. Täpselt nii nagu inimene, kes ei armasta kapsarulle, ei pea neid tingimata vihkama – välja arvatud siis, kui neid talle vägisi suhu topitakse.
Samas ei saa öelda, et võõraste suhtes jäädaks täiesti neutraalseks ka siis, kui keegi kellelegi midagi suhu ega mujale – näiteks ajusse – ei topi. Kõigis kultuurides võõraid väikestviisi tögatakse. Räägitakse vastastikku anekdoote. Ärge arvake, et eestlased siin millegi eriti inetuga silma paistaksid. Palun väga, hollandi anekdoot: «Mis juhtub, kui kaks Amsterdami kõige lollimat meest emigreeruvad Belgiasse? Vastus: mõlema maa keskmine IQ tõuseb.»
Tögatakse üldse teistsuguseid. Näiteks räägitakse düstroofiku-anekdoote. Kuid sellele on ka (kristlik) vastukaal: «narri meest, aga mitte mehe mütsi». Nende kahe vahel balansseerides ühiskond toimibki. Ühiskond, kus puudega inimest avalikult mõnitatakse, oleks kohutav. Kuid ühiskond, kus iga düstroofiku-anekdoodi rääkija töölt vallandataks ja põlu alla pandaks, oleks samuti kohutav. Katse keelata inimestel ennast teistega võrdlemast oleks absurdne. Nii nagu sallimatust, nii ei saa ka võõristust ära keelata ega vande alla panna, kuid mõlemaga tuleb osata mõõdukas olla.
Nii lihtne see ongi
Rahvuslust, mis küll armastab oma ja võõristab võõrast, kuid oskab mõlema suhtes säilitada kriitikameele, nimetan ma intelligentseks rahvusluseks. Kriitikameel ja mõõdukus on jõukohane eeskätt intelligentsetele inimestele, sellal kui vähem intelligentsed kalduvad äärmustesse. Intelligentne rahvuslus annab inimesele identiteedi ja kodukultuuri, ohustamata ja alavääristamata kedagi teist. Intelligentne rahvuslus defineerib rahvust eeskätt lapseeas omandatud kogemuste, kommete, hoiakute – laias mõttes kultuuri kaudu, mitte geenide põhjal. Sellisele rahvuslasele on kõik teed valla, et õppida teisi keeli, teisi kultuure, toite, rõivaid. Olla avatud, tunda huvi. Võtta midagi meelepärast üle. Mõtiskleda teistsuguste normide ja reeglite üle.
Kuid intelligentsus on imelik fenomen. Ühest küljest on ammu teada, et see jaguneb karjuvalt ebaõiglaselt, kuid samas leidub küsimusi, milles intelligentsust ilmutab enamus, mitte vähemus. Võimalik, et rahvuslus on just selline, vähemalt eestlaste puhul, kes pole kunagi pogromme korraldanud. Kui võõraid massiliselt sisse ei veeta, kui rahvast ei provotseerida, rassistideks ega vassistideks ei näägutata, siis me olemegi enamikus täiesti intelligentsed rahvuslased. Kui.
Ilmunud Postimehes 6. oktoobril 2017
Viimati olemegi unikaalsed?
Eestlaste unikaalsus paistab just kotka-, mitte konnaperspektiivist vaadatuna ja ajaloolist tõde taotledes ei peaks me tegelema ka enesepisendamisega
„Eesti Vabadussõja ajaloo“ kallal töötades süvenes järk-järgult mu hämmeldus Vabadussõja tähtsuse üle. Selgus, et mida avaramasse rahvusvahelisse konteksti see sõda asetada ja mida pikemalt ajaliselt distantsilt vaadelda, seda suuremaks ta muutub. Tegemist oli tuttava küsimusega konna- ja kotkaperspektiivi erinevusest, kuid äraspidisel moel. Kui laiataustalist kotkaperspektiivi on sageli kasutatud eestlaste tähtsusetuse või koguni olematuse tõendamiseks, siis nüüd oli tulemus vastupidine. Tõdeda, et Vabadussõjal on maailmaajalooline mõõde – see ei ole konnaperspektiiv ega kolkapatriotism, vaid justnimelt kotkaperspektiiv.
Rahvusromantikaga pole sellel tõdemusel midagi ühist. „Eesti Vabadussõja ajalugu“ ei varja, et eestlased ei olnud sugugi täiesti üksmeelsed, et vaenlane oli nõrgestatud, et saadi abi naaberrahvastelt ja kaugemaltki, et omajagu oli ka õnne – saavutus on sellegipoolest tähelepanuväärne ja kujundab oma tagajärgede kaudu Ida-Euroopa tegelikkust tänini. Millest järeldub, rahvustunnete häbenemise tuhinas ei maksa ennast mõelda veelgi väiksemaks kui me tõepoolest oleme ning oma ajalugu tühisemaks ja kõrvalisemaks kui see on.
See ei puuduta üksnes Vabadussõda. Samal viisil, sine ira et studio, tasub laiemas perspektiivis vaadelda tervet Eesti ajalugu alates muinasajast. Mitte selleks, et baltisakslaste positsiooni üle võttes eestlased ajaloolava mööbliks mõelda, vaid selleks, et märgata eestlaste ajalookäigu eripära või lausa erakordsust teiste maailma rahvaste taustal.
Selline lähtekoht võib pelutada neid, kes juba rahvaste (rahvuse tähenduses) olemasolu tunnistamises, nende eritlemises ja uurimises natsionalismi-, kui mitte natsismitonti näevad. Kuid ajalooteadus ei peaks alluma ideoloogide diktaadile. Eesti rahvas oli siiski olemas nii Vabadussõja kui muistse vabadusvõitluse ajal. (Tegemist on kokkuleppelise terminiga, mis pole täpsem ega ebatäpsem kui näiteks Saja-aastane sõda, nii et selle põlustamiseks pole põhjust.)
Mille poolest võiks eesti rahva käekäiku viimase kaheksasaja aasta jooksul eriliseks pidada? Võimalikult kokkusurutud vastus oleks: sest eestlased on Euroopas ainsad (võib-olla lätlaste kõrval), kes langesid omal maal küll võõra ülemvõimu alla ja kaotasid ülemkihi, kuid ei kärbunud sellegipoolest pelgalt seisuseks, ei võtnud ka üle vallutajate keelt ega sulanud nendega kokku, vaid säilitasid isegi faktiliselt talupoegkonnaks degradeerituna mõne vabale rahvale omase joone. On triviaalsus, et Eesti ühiskond koosnes kesk- ja uusajal põhiliselt kahest erikeelsest seisusest või kihist („saksad“ ja talupojad), ent võib ka väita, et Eesti ühiskond koosnes tegelikult kahest ühiskonnast, millest üks oli rahvas (eestlased) ja teine rahvusrühm (baltisakslased), kumbki oma infovälja ja kultuuriloomega. See kõlab ketserlusena, kuid me võiksime sellistki lähenemist vähemalt sallida.
Seisust ja rahvast eristab hierarhilisuse määr. Seisus on ühiskonna üks enam-vähem horisontaalne kihistus, rahvas aga tervikstruktuur, mis sirutub alamkihtidest ülemkihtideni välja. Tõsi, rahvad ei ole aastatuhandete jooksul oma asuala, keele ja identiteediga paigal püsinud, vaid kujunenud, kadunud, muutunud, liitunud ja jagunenud, keeltki vahetanud, kuid erinevus ühiskondlikust kihist on ikka olnud seesama. Antud juhul kõneleme viimasest kaheksast sajandist ning eestlastest ja sakslastest, „saksadest“ ja talupoegadest.
Muidugi võib ka seisuste siseselt rääkida ülematest ja alamatest või siis nentida, et eriti tugevate seisuslike erinevustega ühiskonnas jääb rahvuslik ühtsustunne tagaplaanile, seisuslik solidaarsus aga tugevneb („kõigi maade aadlikud on vennad“). See kõik on nõnda, kuid päris ära ei kadunud rahvuslikud ühtekuuluvustunded ei mujal Euroopas ega ka Eestis kunagi ja seda ei vääranud isegi pärisorjus. Ka Taanis olid talupojad pärisorjad, kuid sellegipoolest sama palju taanlased kui nende isandad. Eestis, nagu öeldud, oli teisiti, eestlastel oli oma ühtsus ja isandatel oma, kusjuures viimaste ühtekuuluvustunne oli ühtaegu nii baltisaksalik kui üldsaksalik. Viimane kõlab pealtnäha anakronistlikult (ikkagi mitusada aastat enne Herderit), aga löögem lahti Batlhasar Russowi 1584. aastal ilmunud kroonika ja lugegem, kuidas olid lood keskaja lõpul. Ühiskond oli rangelt seisuslik ja mingitest rahvustunnetest ei tohtinuks juttugi olla, kuid ometi: „Ning sakslasele, olgu ta kuitahes tähtsusetu ja vaene, pandi üpris pahaks, kui ta mõne härra või aadlimehe mõisast mööda läks: seal oli iga sakslane oma saksa keele tõttu ikka armas ja teretulnud külaline ja sai kõik muidu. Kui aga sakslane midagi karistusväärset oli teinud või nuhtlust ära teeninud, siis käidi temaga tema saksa soo pärast õrnemalt ümber kui mittesakslasega.“ (rõhutused minult) Tasub märgata, et Russowi kirjelduses pole jälgegi väidetavatest suurtest erinevustest nt baierlaste ja preislaste vahel, mida armastavad esile tuua rahvuste hilise kujunemise, õieti sihiliku konstrueerimise teooria pooldajad. Siin on nii baierlased kui preislased ühed sakslased puha ja kui selle juures ongi tegu sama fenomeniga, et võõrsil on ka hiidlane ja võrulane peaaegu sugulased, siis kinnitab seegi kaudselt eesti rahva olemasolu: sakslaste ühtsustunne sündis võõrsil olemise tundest, kuid võõra maa teeb võõraks võõras rahvas, mitte võõras maastik või kliima. Viimastega kohanetakse kiirelt, inimpõlve jooksul.
Seisuse tähtsus langeb võõrsil seevastu järsult nagu saunas. Eriti siis, kui võõrsil olek tähendab ühtlasi ohtu. Tsiteeritud lõik näitab, et sakslased tundsid just rahvuslikku, mitte seisuslikku solidaarsust. Antipoodiks pidi olema samuti rahvas, mitte seisus, ehkki Russow „eestlase“ sõna väldib ja ütleb selle asemel „talupoeg“ või „mittesakslane“. Russowi kirjeldus tõendab, et sakslased tundsid ennast ka veel 16. sajandil Eestis ebakindlalt, nende elupaigad (kindlused, linnad, mõisad) olid saared eestlaste meres. Vakupidudel võisid aadlikud talumeeste keskel prassidagi, kuid nad viibisid seal tõenäoliselt relvastatud kaaskonna saatel ning muud andmed osutavad ülekaalukalt vastastikusele umbusule ning võõrdumisele. Mis sakslaste puhul oli segatud hirmu ja eestlaste puhul vihaga.
Mõisnikud polnud ainsad, kes maarahvale (st selle maa rahvale) võõraks jäid. Eesti rahvamälu ei ole säilitanud pärimust ka joviaalsest, kõiki tundvast külaküreest, nagu neid tuli (ja tuleb) ette Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal või mujalgi. Katolikuaegseis allikais kurdetakse „tummade karjaste“, st eesti keelt mittevaldavate vaimulike üle, kes võisid eestlastele ju isegi imponeerida, kuid ei võinud saada lähedaseks ega omaseks. Viimast suutsid kerjusmungad, nt frantsiskaanid, kuid need tulid ja läksid. Edu saavutasid ka jesuiidid, kuid nende saavutused pühkis minema Rootsi võimuaeg.
Nõnda elasid eestlased, rusikas taskus, sajandist sajandisse oma elu (vt nt Adam Oleariuse märkus mäletamise ja vimmakandmise kohta). Omaette küsimuseks jääb, kas või kui palju oli sellise olukorra põhjuseks Jüriöö ülestõus, sakslaste keeli „Harju mõrv“, mille käigus vähemalt kolme maakonna eestlased täiesti ilmselgelt üritasid ennast teostada rahvana – „tahtsid oma kuningaid saada“, nagu kroonik ütleb. Võimalik, et ülestõusu mastaapsus ja mõlemapoolne julmus jättis eestlaste-sakslaste suhetesse püsivama haava, kui arvanud oleme. Sakslasi jäi kummitama „reetliku“ ja verejanulise eestlase viirastus, leppimist ei tulnud, eestlasi sakslaste ühiskonnapüramiidi kõrgematele korrustele ei lubatud – nende vastuvõtt oli sõnaselgelt keelatud kõigisse tähtsamatesse korporatsioonidesse nagu ordu, linnade Suurgildid ja kõik peenemad tsunftid. Maarahvas pidi piirduma omaenda poolreaalse, poolvirtuaalse ühiskonnaga.
Reaalne oli eestlaste ühiskond selles mõttes, et kuni keskaja lõpuni olid ka eestlased selgelt kihistunud, olid olemas uhked vabatalupojad, kohaliku tasandi ametimehed, kohtumehed jpt.; kõige selle riismed pidasid vastu 19. sajandini (Schmuulid Muhus, hirsnikud, külakupjad, mõned väidetavasti vanematesoost suguvõsad). Virtuaalne aga selle poolest, mis jäi mällu, luulesse ja kombestikku. Eriti tuleb esile tõsta pulmakombeid. Pulmade käigus „muistne priiusepõli“ otsekui taastus: mitmeks päevaks kehtestus täiemahuline hierarhia isamehega tipus; viimast aitas ning tema võimu tsementeeris mõõkadega varustatud ratsasalk (peiupoisid), pulmarong nägi välja nagu väiksemat sorti malev. Oli kõrgem seisus (pruutpaar, lähisugulased, ametimehed), oli lihtrahvas ja ilmselt ka alamrahvas. Kõigest sellest ei teadnud baltisakslased suurt midagi, nad sattusid talupoja pulma harva, ja ka siis algas õige pulm alles pärast sakste lahkumist.
Kõigest sellest aimubki meie eripära. Eestlaste käekäik oli erandlik. Näiteks šotlased jäid kaotustest hoolimata omaette rahvaks, nende ülemkihti ei hävitatud täielikult, vaid integreeriti nii, et šoti aadlimees jäi ka Inglise kuninga truu teenrina ikkagi šotlaseks. Oma kõrgkiht jäi aadlike osalisest või täielikust keelevahetusest hoolimata alles nii soomlastel kui tšehhidel, iirlastel kui leedulastelgi. Rääkimata anglosaksidest, kes normanni ülemkihi lõpuks kultuuriliselt ära seedisid. Alles jäi ka nende riiklus, kasvõi fiktiivselt. Eestlaste saatus oli teine ja kõigi eelduste kohaselt pidanuks me kaduma: üle võtma saksa keele ning sulama sakslasteks, nagu see juhtus muinaspreislastega. Kuid seda ei toimunud.
Üks väheseist katseist eestlaste ja baltisaksa ülemkihi vahel reaalset silda luua tehti Rootsi valitsusaja lõpul Põhjasõja käigus, kui talupoegadest moodustati maamiilitsa pataljonid, mille ohvitserideks tõusis ka eestlasi, lisaks said kõik teenistusse võetud mehed perekonnanime. See tekitab küsimuse, kas meie oletatav erakordsus ei olnud kõigest baltisakslaste tõrjuva hoiaku vili – niipea, kui rootslased teisiti käitusid, nähti ka integreerumise algeid. Ent tülides on kaks poolt. Ilmselt oli eestlastes omakorda midagi, mis oli selle tõrjuvuse põhjuseks ja mis võib-olla purskus välja Jüriöö ülestõusus, aga ka lugematutes pisikonfliktides hiljem. Mingi rahvuslik vimm.
Nii või teisiti – oma ajalugu uurides ja kirjeldades ei peaks me olema kinni teiste rahvaste puhul ilmnenud seaduspäradest. Pole kuidagi välistatud, et teist rahvast, kes sel viisil täies koosseisus oma surma on üle elanud, maailmas polegi. Miks mitte. Kõik rahvad on millegi poolest unikaalsed.
Vt ka L. Vahtre, Kalevipoja säng ja Jakobsoni äng. Akadeemia nr 12, 2013.
Ilmunud Postimehes 9. mail 2020