16 aastat tagasi ilmus raamat pealkirjaga „Hirvepark 1987. 20 aastat kodanikualgatusest, mis muutis Eesti lähiajalugu“. Mingi eksituse või ime läbi jäi see raamat mul tookord märkamata. Märkasin teda nüüd, mõne päeva eest, ja olen seetõttu sunnitud ära õiendama ühe kapitaalse rumaluse, mille raamatut avades leidsin ja mis puudutab paraku mind ennast.
Nimelt sisaldab raamat (tollal) noorte ajaloolaste Kaarel Piirimäe ja Peeter Kaasiku pikemat artiklit „Hirvepargi kõnekoosolek ja Eesti vabanemine“, mis alustuseks võtab ette küsimuse, kes või mis olid dissidendid. Mingil põhjusel tsiteeritakse hakatuseks Tiit Made õelaid insinuatsioone, kompartei ladviku ja halvustavaid kommentaare ning jõutakse enesestmõistetava tõdemuseni, et paljuski oli vaen dissidentide vastu põhjustatud allasurutud süütundega ausaks jäänud inimeste ees. Muidugi oli see nii. Kuid siis on autoreil mingil põhjusel tarvis teha viide minule: „Lauri Vahtre kirjutab, et „kahtlemata oli dissidentide näol tegemist marginaalse grupiga“ ning enamik suhtus neisse halvakspanuga või kui veidrikesse.“ Ning paari lause pärast saab lugeja teada, et tegemist on „autoriga, kes kordab nõukogulikke klišeesid“.
See on õpikunäide, kuidas pooliku tsitaadi abil võltsitakse öeldu mõtet. Minu vastav lause ei olnud mitte vähimalgi määral halvustav, vaid kõlas hoopis nii: „Halvemal juhul suhtuti neisse pahakspanuga, paremal juhul kui veidrikesse, kelle tegevus on küll austusväärne ja õilis, ent ometi tühja tuule tallamine.“ (raamatus „Vabanemine“, Tln 1996, lk. 13) Austusväärne ja õilis – see on vist midagi muud kui nõukogulik klišee, või kuidas? Hoopis kummaline on, et Piirimäe ja Kaasik ei mõistnud, et ma ei kirjelda mitte enda seisukohta, vaid valitsevaid hoiakuid, mida ma ju – põrgu päralt! – tundsin.
Sest ma olin Vene aja lõpuaastail juba täiesti vastutusvõimeline inimene, suhtlesin dissidentidega, pidasin neist väga lugu, seisin väikese seltskonna liikmena Tartu vangla ees, et tervitada sealt väljuvat Mart Niklust. Ma lasin ennast ühe dissidendi kaitsmise nimel koguni ülikoolist välja visata – kuid ma kuulsin ja nägin ka inimeste arvamusi. Kui mind 1982. aastal eksmatrikuleeriti, siis sain väga paljude ausate Eesti patriootide käest noomida, et olen ennast (kaudselt) sidunud selle õilsa, kuid ikkagi perspektiivitu tegevusega. Tõsi, palju oli ka õlalepatsutajaid. Mõistan mõlemaid.
Kuid K. Piirimäe ja P. Kaasik kirjutavad edasi: „Sellest tulenevalt ei ole osatud seletada, kuidas väidetavalt täiesti marginaalsest dissidentide liikumisest kasvas välja Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) ning Hirvepargi miiting. (…) Ent ei Jaan Isotamm ega ka näiteks Lauri Vahtre ei suuda lahendada vastuolu, kuidas nii vähetähtis grupp suutis ühtäkki organiseerida Eesti esimese avaliku protestimiitingu.“
Otse hämmastav, et nii lihtsat asja peab seletama hakkama. See väidetavalt marginaalne grupp oli marginaalne üksnes oma konkreetsete tegevusmeetodite poolest, mis tõid enam-vähem kindlalt kaasa repressioonid kuni vangistamiseni. Sellega massiliselt kaasa ei mindud ega saadudki minna. Kuid mitte marginaalne oma lootuste, igatsuste, unistuste ja ka vihade ning vaenude poolest. N-ö vastalisi, kes dissidentide mõtteid jagasid, oli terve Eesti täis. Üksnes nende praktilist teguviisi ei peetud N Liidu näilise kõikvõimsuse tingimustes viljakaks. Niipea, kui olud muutusid, kuulasid dissidentide üleskutset juba sajad, siis tuhanded. Olude muutumisel on jällegi pikk eellugu – N Liidu majanduslik pankrot, Gorbatšovi võimuletulek, fosforiidisõda (mis tõi muuseas kaasa esimesed protestiaktsioonid) ja veel palju muud. Hirvepark ei tulnud nagu välk selgest taevast tühja koha peale – vastasel korral võiks küsida, miks seda siis ei juhtunud näiteks 1982. või 1977. aastal. Ei juhtunud sellepärast, et siis poleks keegi tulnud. 1987. aastal aga tuldi.
Kogu see jutt sai kirja pandud selleks, et keegi ometi ei arvaks, nagu oleksin ma kuskil või kunagi tegelenud “nõukogulike klišeede” levitamisega Eesti vabadusvõitlejate suhtes.