Mõtlemise ja kultuuri nurgakividest

Jaga

Kultuuril on struktuur ja selle struktuuri lammutamine tähendab kultuuri hävitamist. Ja siinkohal ei käi jutt rahvuskultuurist ega kujutavast kunstist, jutt käib inimkultuurist kui sellisest – kõigest sellest, mille poolest me loomadest erineme.

Võiks väita, et Ferdinand de Saussure ja Claude Lévi-Strauss leiutasid strukturalismi näol kõigest jalgratta. See, et mõtlemine, keel, kultuur ja koguni maailm kui selline püsivad vastanditel, on inimkonnale ilmselt alati teada olnud. Raske on kujutleda, et ka kõige algelisem mõtlemine ei paneks tähele ega arvestaks näiteks olemise-mitteolemise või valguse-pimeduse vastandlikkust, aga ühtlasi lahutamatust. Oleme sellegipoolest Saussure’i ja Lévi-Straussi tänuvõlglased, sest sel viisil keelt ning kultuuri analüüsides lahkub meie arusaam traditsioonide ja müütide pinnalt ning me astume sammu lähemale iseenese ratsionaalsele mõistmisele. Kas see tingimata hea on, jäägu iseküsimuseks. Meie tsivilisatsioon on süütuse ammu kaotanud, uurib iseennast juba mitusada aastat pingsalt suure peegli ees, ja sellises olukorras on kõige arukam tahta, et vähemalt peegel oleks nii korralik kui võimalik.

Lévi-Strauss sai maailmakuulsaks, kuid ühtlasi tekitasid tema visioonid ja analüüsid vastuseisu, mille põhjuseks oli II maailmasõja järellainetes kujunenud vastumeelsus mistahes teravate vastanduste ja polariseerumise suhtes. Teadlikult või alateadlikult püüti leida „kolmandaid teid“, et vältida fataalseid konflikte isegi teoorias. Ka meie kultuuriväljal on olnud kuulda pahameelepurskeid „õhtumaise dualismi“ vastu, millele seati vastukaaluks väidetav hommikumaine harmooniataotlus, mahedad üleminekud, pooltoonid, nüansseeritus jne. Tõsi, viimased aastakümned tõendavad, et võitlus teravate vastanduste vastu viib kärmelt veelgi teravamate vastandusteni. Tundub, et inimkond näeb maailma ka 21. sajandil üldiselt sama moodi kui hämaratel barbaarsusaegadel, tapa või saa tapetud-võtmes. Vaevalt on mõtet selles süüdistada vastandipaaridena formuleeritud binaarseid opositsioone, mis seda kurba tõika pigem kajastavad kui põhjustavad.

Tegelikult ei keela fundamentaalsete vastandipaaride olemasolu (olgu nad siis inimese konstrueeritud või iseseisvalt eksisteerivad) maailmal värviline ega pooltooniline olemast. Pole vaja eriti teravat mõistust, taipamaks kasvõi seda, et kuigi noor ja vana teineteist välistavad, võib nende üleminek olla väga sujuv; vähe sellest, nimetatud omadused võivad korraga iseloomustada ka üht ja sama entiteeti. Kõik sõltub taustast. Ja nagu korduvalt osutatud, põhineb kogu digitehnoloogia kahel elemendil, kuid annab sellest hoolimata välja kogu värvigamma, milles võite veenduda kasvõi oma arvutiekraanile vaadates. Teiseks on kultuurides küllalt neidki konstante, mille puhul selge vastand puudub – näiteks omand. On minu oma, on võõras, on meie oma, on eikellegi oma. Kolmandaks ei ole kõik vastandipaarid sugugi teineteist välistavad, on ka neid, mis teineteist täiendavad (nt ema – isa, naine – mees).

Seega pole vaja opositsioone karta ega püüdlikult eitada, pooltoonid ja sujuvad üleminekud on olemas nagunii, kultuur ei ole malelaud. Kuid seda mööndes ärgem siiski unustagem, kui fundamentaalsed mõned sellised paarid ikkagi on.

Võtkem näiteks opositsioon all – üleval. Selle vastanduse tekitab mõistagi gravitatsioonijõud ja järelikult on kõik maapealsed kultuurid tekkinud ning arenenud selle dihhotoomia tingimustes. Absoluutselt kõikjal on täheldatud, et kõrgemal asuva keha potentsiaalne energia on suurem, mis inimkeeli öeldult tähendab, et need, kes asuvad madalamal, nende meelevallas, kes asuvad kõrgemal. Olla üleval on seega ihaldusväärne. Nendest asjaoludest on võrsunud terve leegion mõisteid ja arusaamu: on ülemad ja on alamad, on alluvussuhted, on hingeülendus, on ülendamine ja ülistamine, on alandamine ja alistamine, on üleolek ja on alaväärsus. On taevane paradiis ja allmaailm ehk põrgu.

Me võime ükskõik kui hästi teada, et on olemas ka kaalutus või et kui maakera eemalt vaadata, siis pole mingit ülemist ega alumist, kuid meie igapäev möödub endiselt raskusjõu mõjuväljas ja sellega pole kohanenud mitte üksnes meie vaim, vaid ka keha. Enamgi – nii me vaim kui keha lausa vajavad raskusjõudu. Nii on asjad paigas, nii on maailm hoomatav. Pole mingit lootust pagendada mõisteid üleval ja all meie mõtlemisest. Isegi kaua kaalutuses hulpinud astronaut arvab endiselt, et tema pea on kõrgemal kui kõht. Rääkimata neist, kes on kahe jalaga maa peal.

Kuid üleval ja all on üksnes üks sellistest paaridest, mis on meie mõtlemisse – võiks öelda, meie olemisse – nii sügavalt sisse juurdunud, et ilma iseennast hävitamata neid sealt välja rebida on sama hästi kui võimatu. On ka soe ja külm, valge ja pime, mees ja naine või ema ja isa. Nad kõik puudutavad meid otseselt ja tuhande niidiga, kirjeldades keskkonda (kaks esimest paari) ja inimest (kaks viimast). Esmapilgul võiks tunduda, et inimest kirjeldavatest opositsioonidest on baasilisem ja üldisem mees ja naine, sest traditsioonilise arusaama kohaselt oleme me kõik vältimatult kas mehed või naised, aga mitte tingimata kas emad või isad. Hiinlaste kaksainus yin ja yang sümboliseerib paljude muude paaride kõrval samuti just meheliku ja naiseliku alge lahutamatust.

Kui aga võrrelda vastandipaaride siirdeid meie maailmatajusse tervikuna, osutub, et sügavamalt ja tugevamalt on juurdunud hoopis ema ja isa. Teiste sõnadega – olemise mõistmisel ja mõtestamisel kasutame me vähemalt eesti keeles ja eesti meeles emaduse/isaduse kujundit sagedamini kui mehelikkuse/naiselikkuse oma. See ei puuduta üksnes tava-, vaid ka teaduskeelt. Näiteks jagunevad elusolendid mitte „mehesteks“ ja „naisesteks“, vaid isasteks ja emasteks ning elektrikud eristavad samade sõnade abil pistikuid. Sellises sõnakasutuses kajastub ürgne enesestmõistetavus, et naise asi on saada emaks, mehe asi isaks. Isadusele ja iseäranis emadusele viitavaid mõisteid ning metafoore on otsatult: isalikkus ja emalikkus, isand ja emand, isamaa ja emakeel, emamaa, emapuu, emalaev, helde ema (alma mater) jne. Tähendusrikas paar on taevaisa ja maaema. Isa pole taevane ja ema maine mitte seetõttu, et isad on emadest tavaliselt pikemad, vaid seetõttu, et taevas sigitab ja maa sünnitab. Kuid isad sõdivad selle maa pärast, siit isade maa ja isamaa. Emad õpetavad rääkima, siit emakeel. Ning ilmataadist rääkides räägime tegelikult taeva(sest)isast. Lühidalt, kogu meie mõistete süsteem on emadust ja isadust täis. Nagu alatihti dotseerivalt meelde tuletatakse – me kõik pole küll isad või emad, kuid meil kõigil on isa ja ema; isegi neil, kellele on antud sündida mitte mehe ega naise, vaid kellegi kolmandana. Akadeemilistes ühesoolistes organisatsioonides moodustatud akadeemilised perekonnad koosnevad sama sugupoole esindajaist, kuid üht vanemat nimetatakse sellegipoolest (akadeemiliseks) isaks ja teist emaks. Sest mis perekond see muidu oleks. Universaalsusküsimus laheneb seega oodatule vastupidiselt: ilmneb, et isa ja ema on universaalsemad kui mees ja naine.

See toob meid kuidagi ootamatult tänasesse Eesti poliitikasse. Üleval on küsimus, kas sätestada põhiseadusse, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel, millel on paratamatu jätkuküsimus: kui rahvas peaks arvama teisiti ja nõustuma „sooneutraalse“ abieluga (muutes siis juba perekonnaseadust), mis saab sel juhul „emast“ ja „isast“ juriidilises mõttes? On ju ilmne, et kui abielu sõlmitakse lihtsalt kahe täiskasvanud inimese vahel, siis tähendab see ka lapsendamisõigust, mis omakorda tähendab, et mõnel lapsel saab olema kaks samast soost vanemat. Kuidas neid seaduse järgi nimetada, mida kirjutada ankeetidesse, kuidas pidada emadepäeva? Või hakkab see kedagi solvama ja tuleb rangelt keelata?

Küsimus on juba üleval neis riikides, kus samasooliste abielu on seadustatud. Naiivne oleks arvata, et probleem ja tüli meist mööda läheb, ükskõik kuidas Eestis lõpuks defineeritakse abielu või mis saab samasooliste paaride lapsendamisõigusest.

Eelneva põhjal võiks ju öelda, et kui ema ja isa on nii baasilised ning hävimatud mõisted, siis on üsna ükskõik, kuidas nad kajastuvad seadustes või kas üldse kajastuvad. Ja nii ongi väidetud – ärge muretsege, uus aeg tekitab uued perekonnavormid, emadus ja isadus sellest ei kao. Kahtlemata ei kao, vähemalt mitte ettenähtavas tulevikus. Kuid probleem siiski jääb, sest ükskõik, kuidas edasi liikuda, ikka tuleks kultuuripärandit ja mõistetesüsteemi nii põhjalikult rookida, et pole teada, kas midagi sidusat üldse alles jääks. Ilmselt mitte. Ema ja isa kallale minek on kokkuvõttes midagi sama kohutavat kui ema ja isa kallale minek ning sõna „perekonnalõhkuja“ on omandamas hoopis uut ja senisest kurjakuulutavamat tähendust. Silmakirjalik on väita, et tegemist on pseudoprobleemiga. Ei ole. Hoolt ei vaja üksnes lapsed või koolid või maanteed, vaid hoolitseda tuleb ka meie inimeseks-olemise nurgakivide eest.

 

Ilmunud Maalehes 16. oktoobril 2020 pealkirja all “Hoolitseda tuleb meie inimeseks-olemise nurgakivide eest”.

 

 

 

Sarnased postitused