Ühiskond Vastasseisud
Lauri Vahtre

Läbi raskuste normaalsuse poole

09/09/2020
Jaga

 

Rein Raud on avaldanud segasevõitu loo, millest suure osa võtab enda alla loogika algkursus, kust mingil põhjusel liigutakse normaalsuse mõiste juurde. Raua arvates tähendab üleskutse „Ole normaalne!“ üleskutset alluda ebaõiglastele üldnormidele (à la Lukašenko režiim), mille vastu aus inimene hoopis võitlema peaks, et kehtestada õige, nn ideaaljuhuline normaalsus.

Kirjutise resolutiivosa kõlab järgmiselt: „Kui te olete sündinud USA kodanikuna, olete meessoost ja teie nahavärv on must, siis on kaks ja pool korda tõenäolisem, et politseinik teid põhjuseta tapab, võrreldes sellega, kui et oleksite valge. Kui te olete sündinud Eestis, aga naissoost või vene emakeelega, siis ei ole teie šansid elus edasi jõuda samasugused nagu eesti meestel, isegi kui teie muud oskused on võrreldavad. On see normaalne? Arvan, et mitte.“

Ehk siis äraseletatult: BLM meeleavaldajad on samasugused vabadusvõitlejad kui Lukašenko režiimi vastu meelt avaldavad valgevenelased; mõlemad nõuavad paha normaalsuse asendamist hea normaalsusega. Paha normaalsuse ehk siis ebanormaalsuse näited leiame tsiteeritud lõigus.

Kõik see võib tunduda selge ja arusaadav, kuid ometi on tegemist hämaga. Kõigepealt on väljendi „Ole normaalne!“ seletus täiesti suvaline. Raua jaoks võib olla tegemist üleskutsega alluda Lukašenkole, minu jaoks aga seostub see pigem olukorraga, kus keegi käitub lapsikult, egoistlikult või ebaviisakalt. Või kinnitab, et maa on lame. Niisiis näen selles väljendis pigem antisotsiaalselt käituvate inimeste korralekutsumist. Mis on kahtlemata vajalik, sest me kõik, ka kõige suuremad ärplejad ja elukunstnikud, vajame toimivat ühiskonda. Võib-olla Frankfurdi koolkonna kasvandikel on seda võimatu mõista, kuid kõik vähemused ei olegi nii head, et neid haletseda ja poputada. Leidub ka selliseid, näiteks maniakid, keda tuleb represseerida.

Teiseks juhin tähelepanu sõnadele „siis ei ole teie šansid elus edasi jõuda“. Mida rohkem neid lugeda, seda sisutumaks nad jäävad. Elus edasi jõudmine on nii laialivalguv mõiste, et inimene, kes mõtleb välja, kuidas seda täppisteaduslikult mõõta, peaks väga suure preemia saama.

Kõige demagoogilisem on jutt võimalusest saada politseiniku poolt „põhjuseta“ tapetud. Igal tapmisel on põhjus. Mõnikord tapetakse eksikombel, kuid siis on sellelgi põhjus. Musta nahavärviga meessoost USA kodaniku võimalus eksikombel hukkuda on suurem tõenäoliselt sellepärast, et kuritegevuse näitaja mustanahaliste hulgas on kõrgem kui valgete hulgas (taas tuleb küsida põhjust), mistõttu on neil suurem tõenäosus jääda ette mõnele politseioperatsioonile. Miks Ameerikas relvad nii kergesti käiku lähevad – sellel on jällegi põhjus.

Põhjuste tuvastamine ei välista muidugi, et peame olukorra ikkagi ebanormaalseks tunnistama. Rein Raualt võiks vastu küsida: kas see on normaalne, et USAs on mustanahalisel inimesel risk saada tapetud oma rassikaaslase poolt üle viie korra kõrgem kui valgenahalisel?[1] Kas see on normaalne? Mina tõesti ei tea, aga sellel on põhjus.

Kuid nüüd tähelepanu. Mingi nähtuse või olukorra ebanormaalseks tunnistamisest ei järeldu põrmugi, et asja saaks parandada meeleavalduste, protestide või jõuga. On ebanormaalsusi, mille vastu saab üksnes väga pikaajalise vaevanägemisega, kusjuures vaeva peavad nägema ka need, keda võib pidada kannatavaks pooleks. Lukašenko režiimi võib kukutada tormijooksuga, kuid mustanahaliste väidetavat tõrjutust tormijooksuga lõpetada ei saa, küll aga saab olukorda halvendada. Kuid enamasti on ka halvas olukorras omad võimalused ja väljapääsuteed. Ebanormaalsuse üle kaeblemise kõrval võiks vähemalt siit, kaugest Eestist, näha, et USAs on kodanikuna sündinud mustal meessoost isikul võimalus „elus edasi jõuda“ suuremad kui kuskil mujal maailmas. Kas see on normaalne? Vastaku, kes oskab.

[1] https://ucr.fbi.gov/crime-in-the-u.s/2018/crime-in-the-u.s.-2018/topic-pages/tables/expanded-homicide-data-table-6.xls, vrd: https://et.wikipedia.org/wiki/Ameerika_%C3%9Chendriigid#Rahvastik

Ilmunud ERR arvamusportaalis 9. septembril 2020

Sarnased postitused

Vabadus, see vabadus

21/07/2020

Pole kallimat ja ilusamat asja kui vabadus. Selle mõistmiseks ei pea olema ilmtingimata Sandor Petöfi austaja, seda mõistab iga südamega inimene, eriti hästi veel see, kes on kogenud, mida tähendab olla vabaduseta. Ning kes on tundnud vangist vabanemise joovastust. Balti ketis seistes me skandeerisime: „Vabadust! Vabadust! Vabadust!“ Ja vabaduse me justnagu saime. Nüüd aga teevad ennast rahvuse eliidiks kuulutanud valeprohvetid kõik, et me skandeeriksime: „Vabandust! Vabandust! Vabandust!“ Nad näitavad aktiivselt eeskuju ja nõuavad, et nendega ühinetaks. Me olevat kõik väga süüdi.

Kuidas me kõigest kolmekümne aastaga niikaugele oleme jõudnud? Balti ketis nõudsime vabadust, aga me nõudsime sellega taga eeskätt oma rahvust, iseolemise õigust. Need kaks langesid kokku, üks polnud mõeldav teiseta. Balti ketis ei seistud soovahetusoperatsioonide riikliku rahastamise nimel, vaid selle nimel, et eesti lapsed eesti keeles rääkimise eest enam peksa ei saaks. Kui veidi lihtsustada. Aga umbes nii see oli, eesti rahva lükkas käima ikkagi reaalne oht Eestis vähemusse jääda, ja kui me tollal julgesime oma rahva eest välja astuda, siis peab meil olema julgust seda mäletada ja toimunud asju õigete nimedega nimetada, ka tagantjärele. Poliitkorrektsust põrgusse saates.

Kui olime oma rahvusliku vabaduse kõigi üllatuseks taastanud ja laia maailma läksime, selgus paraku, et oleme oma paleuste ja põhimõtetega pisut vanamoodsad. Et mitte öelda vuih. Meid taluti, aga seljataga kirtsutati nina. Natsionalistid. Kindlasti kibelevad nõrgemaid rõhuma. Sestap saatis Lääne poliitiline establishment, keda ei olnud meie rahvuse tapmine pool sajandit põrmugi häirinud, viivitamatult siia oma missioonid ja emissarid, kes pidid tagama, et me oma natsionalismis kellelegi liiga ei teeks.

Kiirelt kasvas ka Eestis peale põlvkond, kes teadis, mis Läänele meeldib ja kähku ära õppis, kuidas rahvustundeid üleoleva muige saatel või ka ilma selleta põlastada. Põlastuse vundamendi moodustab peen ja mitmeharuline teooria, mille tüveks on marksistlik tees, et rahvused on kellegi huvides 19. sajandil sihipäraselt konstrueeritud nähtused. Nende aeg olevat ümber ja nii nagu progressiivne inimkond peab vabanema kapitalismi ahelatest, nii peab ta vabanema ka rahvuse ahelatest. Selle tüve ümber püüdleb päikest nüüd juba tuhat õit, üks ilusam kui teine, pakkudes tööd ja kuulsust tuhandetele akadeemilistele petistele.

Kõik see on kestnud juba aastaid ja asi, mille eest vabandada tuleks, on ikka olnud rahvus. Marksismi ja antirahvuslusega koketeeriv meedia on rahvustundeid kord varjatumalt, kord avalikumalt, kuid järjekindlalt halvustanud, eesmärgiga ausameelseid patrioote iga hinna eest solvata, pilgata, alavääristada ja natsismisildiga õnnistada. Mis sünnib? Miks on see epideemilised mõõtmed võtnud? Miks toob Eesti Rahvusringhääling oma arvamusküljele Mikk Pärnitsa taoliste fantaasiaid? Viimatise juhtumi järel väideti, et tegu oli tööõnnetusega ja artikli pani üles praktikant, aga siis tekib küsimus, kust tulevad sellised praktikandid. Abikoolist? Või siiski mõnest ülikoolist? Kes on need õppejõud, kes selliseid praktikante koolitavad?

Ent kuna rahvustunnete halvustamine käis kõik see aeg justkui vabaduse nimel, tekkis ohtlik illusioon, et vabaduse endaga on meil asjad siiski hästi ja aina paremaks lähevad. Et on vaid tekkinud ootamatu vastuolu vabaduse ja rahvuse vahel. Pisut ajalugu tundev pseudoliberaal võis siinkohal isegi ironiseerida: mis siin ootamatut on? – juba Kingissepp teadis, et mis ühele iseseisvus, see teisele ike. Ja et Vabadussõda, mis pidi justkui tooma vabaduse, tõi hoopis ahelad. Selline ironiseerimine laulaks aga nii ilmselt üht nooti stalinismi, küüditamiste, hävituspataljonide ja Rein Ristlaane kahe emakeele poliitikaga, et sedasorti leksika jäetakse kõrvale. Selle asemel heidetakse teravmeelset nalja rahvusliku rividrilli, kohustusliku kamasöömise ja emaduse kaelamäärimise üle, mida kurjuse jõud kuskil organiseerivat. Ja kui ei organiseeri, siis kindlasti tahavad organiseerida. Mille eest neid peab tabama progressiivsete inimeste (st antirahvuslaste) õiglane viha.

 

MITTE AINULT RAHVUS

Paraku ei piirdu progressiivsete inimeste viha rahvusega. Rahvuse juurest jõuti nii Läänes üldiselt kui ka Eestis kiiresti muude nähtusteni, mis pidavat inimest ahistama ja tema vaba eneseteostust takistama. Näiteks sugu. Jutt ei käi enam sellest, et miks ei võiks naine olla kooliõpetaja (mille üle vaieldi 19. sajandil) või kirikuõpetaja (mille üle vaieldi 20. sajandil), vaid sellest, et miks peab naine üldse olema naine. Karjuv ahistamine! Selle küsimuse kiiluvees on välja arenenud terve omaette tööstusharu, mis oskab ühekorraga väita, et sugusid pole olemas ja et sugu saab muuta. Nn gender studies sildi all on kokku kirjutatud terve ookean lollusi.

Sama piirav kui sugu, on loomulikult ka rass. Jälle loogiline hookuspookus: rasse pole olemas, aga black lives matter. Tegelikult on piirav ja ahistav üldse kõik, mida on seni peetud looduse (bioloogia) poolt determineerituks. Miks peab inimene sündima naisest? Miks peab inimene sündima üldse teisest inimesest? Miks peab inimene surema? Karjuv ebaõiglus. Miks sõltub inimese eksistents hapnikust, süsinikust ja vesinikust? Miks me ei võiks töötada näiteks räni baasil? Või veel parem – üldse mitte millegi baasil?

Bioloogia seljataga ootab oma järge füüsika. Füüsikaseadused on kahtlemata ahistavad. Gravitatsioonijõud hoiab meid Maa küljes kinni ja selle vastu on inimkond kaua võidelnud, kusjuures kohati isegi edukalt (kui mõelda lennumasinaile). Nüüd oleks aeg see iganenud piirang aga lõplikult kaotada. Mis meetodil, eks seda näeb. Aga hakatuseks tuleks hakata häbistama, seejärel vangistama ja lõpuks hukkama neid, kes väidavad, et gravitatsioonijõud on alati olnud, on praegu ja on ka tulevikus ning selle vastu ei saa midagi parata.

 

IKKAGI VABADUS

Viin jälle asjad absurdi? Nii on minu kohta korduvalt väidetud. Aga, vabandust, sel viisil juba koheldakse neid, kes väidavad, et oma eripäraste omadustega on olemas rassid ja sood. Prognoosida selle mõistusevastase türannia süvenemist ei ole põrmugi kohatu. Sest sinnapoole ju asi kisub. Kui kõigi maade proletaarlasi tuli ühinema kutsuda, siis kõigi maade idioodid ühinevad kutsumatagi. Võib-olla meil tuleb ühel hetkel mõistus pähe, võib-olla antakse hullusele ühel ilusal päeval tagasikäik nagu anti 18. sajandil nõidade põletamisele, kuid … kunas? Kui palju mõtlevaid päid on selleks ajaks maha võetud?

Või öelgem veelgi otsesemalt: kui palju vabadust on selleks ajaks hävitatud. Sest

see, mis algas vabaduse kaitsmisena rahvusluse eest, on asunud hävitama vabadust ennast.

Meil on varsti aeg asuda uude Balti ketti ja taas karjuda: „Vabadust! Vabadust! Vabadust!“ Vabadust nimetada hunti hundiks, lonti londiks ja kanakarja kambakat kanakarja kambakaks. Vabadust otsustada, keda me oma koju lubame ja keda ei luba. Vabadust rääkida anekdooti eestlasest, venelasest ja juudist või mehest ja naisest. Õigust välja visata tädike, kes tuleb koolieelikutele nokulaule õpetama, ja noori hingi püüdev „transspetsialist“. Vabadust välja öelda, et mulle ei meeldi see, teine ja kolmas asi, näiteks rõveduste kunsti pähe kaelamäärimine avalikus ruumis. Või see, et minu linnaossa ehitataks mošee. Kas ma võin öelda, et see mulle ei meeldi? Kas ma võin nõuda ja tahta, et kui see ei meeldi minu linnaosa elanike valdavale enamusele, siis teda ei ehitatagi?

Kas olete tähele pannud, et neid vabadusi meil enam pole? Need on meilt vaikselt varastatud ja meie oleme sellel vaikides sündida lasknud. Hea küll, mitte päris vaikides, aga vastuporisemine on kostnud ikka kuskilt kõrvalkoridoridest, mitte avaratest hästisisustatud kabinettidest, kus lumehelbekesed üksteisele aukirju, medaleid ja meie ühist raha jagavad.

Vabaduse kiirenev kadumine on ära ehmatanud isegi teatud osa vanema põlve liberaalidest. Aga kes tegi? Ise tegi. Nii et pühkigu oma krokodillipisarad ära ja tundku lämbumisest rõõmu. Ees terendab hirmuühiskond. Me anname oma vabadust käest iga päev ja iga tund, nii lihtne see ongi. Pettes ennast naiivse lootusega, et see järeleandmine oli viimane. Ärge mitte lootkegi, ei ole. Te ei suuda ettegi kujutada, mida meilt kõike nõutakse, enne kui see hullus läbi saab. Parem siis juba kohe maoli maha visata ja kõige ning kõigi eest vabandust paluda. Kuigi tegelikult pole sellelgi mõtet, sest süüdi oleme ikka. Milline karistus meid tabab, seda otsustab mõni järjekordne hüsteeriline krõhva, kes teab, mis meile hea on. Ups. Vabandust.

 

Ilmunud teise pealkirja all Postimehes 21. juulil 2020

Rumalust seadusega keelata ei saa

08/11/2014

On hästi teada, et ametnikud armastavad pabereid. Nad on silmapaistvalt andekad välja mõtlema põhjusi, miks tuleb esitada veel üks aruanne või tõend – näiteks selle kohta, et kõik tõendid ja aruanded on esitatud. Kusjuures viimati nimetatud tõend peab olema notariaalselt kinnitatud ja selle kohta omakorda riigilõivu maksekviitung esitatud. Mida aga arvata olukorrast, kus kõrgem ametnik – riigikontrolli peakontrolör – ütleb, et aruanded on liiga pikad ja põhjalikud? Et nende valmistamiseks kulunud aega ning vaimset ja materiaalset ressurssi võinuks kasutada millegi muu, vajalikuma heaks?

Selline juhtum leidis hiljaaegu aset ja uppus sealsamas kollaste uudiste sogastesse voogudesse. Kuid tegemist oli millegi märksa olulisemaga kui kellegi järjekordne kokku- või lahkukolimine, sest tegemist oli ilmeka tõendiga, et Eesti riik on lämbumas iseenda kätte. Kui juba ametnikud ütlevad, et pabereid on liiga palju, siis on maailma lõpp lähedal. Hüüdja hääl kõrbes on teid hoiatanud, kodanikud! Ärgake!

Kuid enne hukkamõistmist tuleb kõigepealt mõista. Olles tulnud ebamääraste seaduste või lausa seadusetuse ajastust, oleme nüüd juba üle kahekümne aasta väsimatult vaeva näinud, et riik toimiks seaduse, mitte selle või teise ülemuse suva alusel. Riigi taastamistki alustati põhiseadusest. See kõik on olnud õige, see on olnud tark, see on toonud meile edu. Loomulikult pole seaduslikkusega meilgi kõik päris roosiline, nagu ta pole seda kuskil, aga vähemalt rukkilillsinine küll. Erinevus idas laiuvast maariigist on selge ja vaieldamatu.

Kuid me oleme jõudnud teise äärmusse. Piltlikult öeldes niikaugele, et küsime enne vanni või sängi minekut selleks iseenda käest kirjaliku loa või ootame riigikogult, et võetaks vastu seadus, mis täpselt sätestaks, milliste sõnadega ja kui valju häälega tohib – või ei tohi – noomida ulakat last. Ootame, et seadus reguleeriks soolasisaldust supis, saiasisaldust kotletis, peegli kaugust taburetist, pitsi kaugust taldrikust, ööpäeva pikkust, talve algust ja lõppu, keskmist kehakaalu ja munakivi ümbermõõtu.

Kusjuures meid ei sunni selleks ükski võõrvõim ega kuritegelik grupeering. Seda me teeme ise – ühiskond tervikuna, nii raskesti kirjeldatav, kui see on. Võib-olla mitte aktiivselt, võib-olla mitte teadlikult, kuid teeme. Et oleks täpselt kirjas, kes peab lahkudes kustutama tule, kes tulles kohvivee keema panema, kes akna avama ja kes sulgema, ning milline peaks kummalgi juhul olema hapniku protsent õhus. Vaatan peeglisse: olen ise samasugune.
Nähes, kuidas Tallinna linnavalitsus idiootliku visadusega korraldab asfaldiaukude lappimist tipptunnil ja just nimelt sellel sõidusuunal, mis on koormatud (nii et hommikul lapitakse linna sisenevaid suundi ja tööpäeva lõpus väljuvaid, tulemuseks üüratud ummikud), tekib tahtmine nõuda seadust, mis sellise totruse – või tahtliku nöögi – ära keelaks. Ja unustan ka ise, et rumalust ei saa seadusega keelata, selle vohamise vastu tuleb võidelda teiste meetoditega. Kõike reglementeerides rumalust ära ei kaota, küll aga kaotame me niiviisi vabaduse. See probleem põrnitseb nii Eesti kui eesti rahvale aina tungivamalt silma.

Paradoksaalsel kombel võib vabaduse hävitada nii seaduste puudumine kui nende liigrohkus. Ja teisalt: seaduste kehtestamine võib tähendada nii vabaduse loomist kui selle lämmatamist. Kuid enne vabadust käib vastutus. Ja soovil kõike reglementeerida ongi peale loomuliku ja inimliku rumalusepelguse ka teine allikas, nimelt vastutuspelgus. Ühest küljest näib, et täpsed seadused ja määrused tekitavad kohustusi ning seeläbi suurendavad vastutust (mäletate – «Tuleohutuse eest vastutab sm Kuusik»?), kuid see on silmapete. Reeglid hoopis vähendavad vastutust – vaba inimese, kodaniku, mõtleva ja kõlbluspõhimõtteid omava inimese vastutust. Kui seadus näeb ette,
et tuleohutuse eest vastutab seltsimees Kuusik, siis esiteks mina ei vastuta ja teiseks ma ei pea ka sm Kuusikule meenutama, et ta asjal silma peal hoiaks, vaid seda nõuab minu eest seadus. Isegi kohtuid pole vaja: seadused on nii täpsed, et pärast uurimist sisestatakse tõendid, tunnistused, dokumendid jms masinasse, masin krigiseb natuke aega ja laseb pilust välja kohtuotsuse. Kohtunikud ja advokaadid kaotavad mõtte ning suunatakse rahvamajanduse teistesse harudesse tootvale tööle. Elu nagu lill – täpselt ja üheselt mõistetavalt sõnastatud seaduste, määruste ning direktiivide embuses. Pole tarvis juurelda, kas sõna «neeger» kedagi solvab või ei solva – seda teab teie eest seadus.

Elu nagu lill? Kuid küsigem: kas Põhja-Koreas on elu nagu lill? Kim Yong-uni oma küll, aga ülejäänud 25 miljonil vististi mitte. Kusjuures, et nöök oleks täielik – põhjakorealased on küll vabastatud väga suurest osast vastutusest, näiteks kohustusest otsustada, mis on õige ja mis on vale, aga ega see neid päriselt vastutusevabaks ei tee. Kõndida tuleb mööda nööri: samm vasakule, samm paremale – tulistatakse ilma hoiatamata. Nii et vastutatakse ikkagi, ja sealjuures eluga. Saamata selle eest tasuks piiskagi vabadust.

Öelduga ei taha ma väita ega isegi mitte vihjata, nagu oleks Eesti ja Põhja-Korea olukord kuidagi võrreldav. Ei, me elame kahes erinevas galaktikas. Kuid neis galaktikais toimivad ühed ja samad füüsikaseadused ning paraku ka sotsiaalpsühholoogilised seaduspärad, vähemalt kõige põhilisemad neist. Ja üks neist seaduspäradest ütleb: kui tahad vabaneda vastutusest, kaotad vabaduse, aga vastutusest ikka ei vabane.

See on üldreegel, mis ei tähenda sugugi seda, et seadusi poleks üldse vaja. Seadused on loomadelgi, ja inimühiskond ilma seadusteta on täiesti mõeldamatu. Ainult et seadust peab olema täpselt niipalju kui vaja ja mitte rohkem. Ülejäänu peab täitma inimene ise oma mõistuse ja südamega ning kasvatuse käigus kaasa saadud väärtushinnangutega, mille üht osa nimetatakse ka kirjutamata seadusteks.

Õieti ei olegi kogu eelnev jutt mõeldud hoiatusena mitte seaduste kui selliste, vaid just kirjutatud seaduste rohkuse eest. Olukorra eest, kus me ei loo endale seadusi enam sellepärast, et kaitsta vabadust ja inimlikkust, vaid selleks, et pääseda kõlbeliste otsustuste kohustusest. Ühesõnaga, selleks, et põgeneda inimeseks olemisega kaasneva vastutuse eest.

Vahe on muidugi imeõrn. Keegi ei möönaks, et see või teine seadus sai tehtud lihtsalt mugavusest ja vastutuse enda pealt ära veeretamiseks. Kuid see vahe on siiski olemas ja me peaksime taasleidma julguse omada põhimõtteid ja väärtusi, et nende alusel ise – ilma näpuga seadusest järge ajamata või Brüsselist direktiivi ootamata – otsuseid langetada. Kõik ei saa muidugi kunagi vastutusvõimelisteks ja seetõttu on ka kirjutatud seadusi alati vaja. Kuid ma kõnelen ülejäänuist – neist, kelle hulka me ennast liigitame, ehk siis teisisõnu kõigist, kes seda teksti loevad.

Taasleida julgus vastutada… Kõlab õõnsalt, aga sellest sõltub meie vabadus, ja vabadus ei ole siiski vaid sõnakõlks. Tahaksin väga loota, et me selle mõistmiseks ei pea teda taas kaotama.

Ilmunud Postimehes 8. novembril 2014