Ilmar Raag avaldas FB-s huvitava arutluse pealkirjaga „Kas Puškin on süüdi Butša veretöös?“[1] Tema vastus on eitav, ja seda kahel põhjusel. Esiteks, ütleb Raag, tuleb eristada kunstilist loomingut ja antropoloogilist kultuuri. Ta osutab, et esimest tunneb vaid murdosa rahvast, ja seda mitte ainult Venemaal. Kui paljud meist tunnevad ära Arvo Pärdi mõne kuulsama teose? Vene sõdurid aga teavad rohkem dedovštšinast kui Anna […]
Maailm on alati teelahkmel. Kuid täna siiski rohkem kui mõni teine kord. Öelda, et maailmal on valida sõja ja rahu vahel oleks suur lihtsustus. Juba see, et selline küsimus 21. sajandi alguse Euroopas meie ette kerkib, näitab, et keegi on juba ammu teinud mõne väga halva valiku. Ja kui sõda seekord ka ära peaks jääma, kummitab see valik meid edasi ning toob […]
Mul on teile kaks uudist. Kummast alustan, kas halvast? Olgu, alustan siis halvast. Nimelt on asjad nõnda, et meil pole võimalik sallimatust oma kultuurist absoluutselt ega täielikult, viimase kulmukortsutuseni välja juurida. Seda üritades me hävitaks kultuuri kui terviku, kui elava organismi. Sallimatust on vaja nagu soola supi sisse. Mitte liiga palju, aga natuke siiski. Teine uudis on paraku veel halvem. Nimelt kehtib […]
Kultuuril on struktuur ja selle struktuuri lammutamine tähendab kultuuri hävitamist. Ja siinkohal ei käi jutt rahvuskultuurist ega kujutavast kunstist, jutt käib inimkultuurist kui sellisest – kõigest sellest, mille poolest me loomadest erineme. Võiks väita, et Ferdinand de Saussure ja Claude Lévi-Strauss leiutasid strukturalismi näol kõigest jalgratta. See, et mõtlemine, keel, kultuur ja koguni maailm kui selline püsivad vastanditel, on inimkonnale ilmselt alati […]
Pretensioonikas väide muidugi, ent mulle näib tõesti, et seekord ei lammutata mitte üksnes käesolevat kultuuri, vaid kultuuri kui sellist. Paraku, ilma kultuuri kui selliseta pole inimene enam inimene. Rooma linna ei ehitatud ühe päevaga. Kuid ühe päevaga ta hävitati, kui pisut liialdada. Tegelikult võttis Rooma hävitamine üksjagu aega ja vaeva, mõnest sambast ei saadudki jagu ja need seisavad tänini. Kuid põhiosas […]
Globaalse võrdsuse nimel tuleb ajalugu hävitada. Sellega tegeldakse intensiivselt. Tuld koolidele, tuld muuseumidele, minevik oli üksainus suur viga. Eesti haridussüsteemi edu viimases PISA testis oli väga rõõmustav. Kuid see ei tähenda, et kooli ei kimbutaks ohud. Selle kaudseid märke võib leida sellesama testi tulemustestki. Need, keda oleme harjunud endale eeskujuks seadma, on meist nõrgemad. Kas püüame neile „järele jõuda“? Alatasa võib kuulda […]
Sotsiaalkonstruktivism peab ennast ilmselgelt metateooriaks—tõeseks teooriaks tõe puudumise kohta; teooriaks, mille kohaselt kõik on konstruktsioon, ainult mitte seesinane teooria ise, mis on Tõde — ja selle edendajad end metamõtlejateks, kes oskavad analüüsida kultuuri kandjate ja loojate tegevust, mida viimased ise ei suuda. SOTSIAALKONSTRUKTIVISMI ÜRGVIGA Sotsiaalkonstruktivismi ümber on viimasel ajal elavalt mõtteid vahetatud. Teooria ja lausa maailmavaade, mis paljude jaoks on olnud […]
Mille üle vaieldakse? Tundub, et Eesti väljaannete veergudel ja internetiavarustes kobrutab juba mõnda aega parasjagu äge Kulturkampf. Küll mitte võitlusena kultuuripoliitikate vahel, vaid vaidlusena selle üle, mis kultuur õieti on, millest koosneb ja mismoodi toimib. Vaidluse keskmeks on kujunenud küsimus, kas või kui palju on kultuur inimese enda teha – või teistpidi, kas või kui palju on kultuuris sellist, mille inimene saab […]
Eestlaseks ei sünnita, vaid eestlaseks kasvatakse – inimese rahvuse määrab kasvukeskkond. Tarasjuk /…/ põrutas otsekoheselt: ega tundmatu mees, andku jumala pärast andeks, ta ei taha solvata, aga täiesti ilmselt juut, tea, kuidas oleks võimalik juudiks saada. Polnud midagi lihtsamat. Tuli sõita Riiga, maksta 5000 rubla ja saada selle eest ema sünnitunnistus, mis tõendas, et ema on religioossete juudi vanemate laps. Lõpuks veel […]
Ja jälle nad tulevad, vääramatult nagu kõik, mis on seotud maksude ja astronoomiaga. Pühapäeval on esimene advent, mis teadupärast just tulemist tähendabki. Olen kalendrit ja ajaarvamist uurinud. Hiljem muud, kuid aja müsteerium paelub mind endiselt ja (eesti) kalender täidab sügava imetlusega. Kindlasti on teiste rahvaste kalendrid sama imetlusväärsed, vastates kasutajate eluviisile, laiuskraadile ja meelelaadile. Mida saab öelda ka eestipäraseks loksunud […]
End of content
No more pages to load
