Maailm on alati teelahkmel. Kuid täna siiski rohkem kui mõni teine kord. Öelda, et maailmal on valida sõja ja rahu vahel oleks suur lihtsustus. Juba see, et selline küsimus 21. sajandi alguse Euroopas meie ette kerkib, näitab, et keegi on juba ammu teinud mõne väga halva valiku. Ja kui sõda seekord ka ära peaks jääma, kummitab see valik meid edasi ning toob peagi kaasa järgmise sõjaolukorra. Kui me seda ette neutraliseerida ei suuda.
Valgevene piirikriis tõi kaasa mitmesuguseid targutusi müüride vajalikkusest või kasutusest. Terve mõistusega inimene teab, et müüre ja piire on vaja, kuid mõistab ühtlasi, et need üksinda ei aita. Tallinna linnamüür poleks tallinlasi Ivan Julma tapatalgutest päästnud, kui tallinlased ise poleks mehe eest väljas olnud. Nii on ka Euroopaga. Kuni Euroopa oli tugev ja dirigeeris maailmale oma tahet, ei tulnud kellelegi pähe hakata Euroopa piiridele tarasid püstitama. Et seda nüüd vaja on ja et silmapiiril terendab lausa täismahus rünnak, tõendab üksnes üht: Euroopa on nõrgaks jäänud.
Hetkel pole aega filosofeerida, püssile tuleb vastu seada püss. Aga selle kõrvalt on vaja järele mõelda, kuidas kõrvaldada nõrkuse juured, nii et järgmine sõjaolukord ehk hoopiski ära jääks. Vaadata halastamatult peeglisse, aga mitte selleks, et masendusse jäädagi, vaid tegutsema hakata.
Euroopa nõrgenemine pole mingi uudis neile, kes maailmas toimuvat lahtiste silmadega jälgivad. Euroopa osakaal (koos brittidega) maailmamajanduses on üks kuuendik, elanikkonnast koguni vaid üks kuueteistkümnendik. Mõlemad näitajad langevad pidevalt. Need faktid ei ole salastatud, kuid Brüsseli ja Strasbourgi valitsuspaleedesse barrikadeerunud bürokraatide armee eelistab neid mitte näha ja kujutleb endiselt, et kogu maailm vaatab Euroopat imetlusega, soovides kõike järele teha. Et Euroopa (ja Ameerika) käes on nn euroopalike väärtuste tuletungal, mille viljastav valgus peagi kõigisse maailma nurkadesse jõuab.
Selline kujutlus ei ole enamat ega vähemat kui vana hea kolonialism uues kuues. Ennevanasti sõideti üle mere, kaasas adrad, labidad ja kirved, paraku ka kahurid ja viin, nüüd on selline kolonialism kuulutatud kirjeldamatuks kuriteoks (milline arvamus on suuresti ekslik), kuid soov maailmale midagi peale suruda, enda pilli järgi tantsima panna, püsib visalt. Siit muuseas ka naiivne lootus, et kui Euroopa ennast potjomkinliku rohepöördega ära kägistab, teevad Hiina, Brasiilia jt samuti. Ei nad tee. Eurooplaste ähvardus, et „siis me ei osta Hiina kaupa“ on tragikoomika, mis hiinlasi päris kindlasti ei huvita. Üks kuuendik maailmamajandusest, mis pidevalt väheneb, ei hirmuta kedagi.
Kuna muu maailma peale hammas enam ei hakka, elab läänemaailmas võimule pääsenud ideoloogia ennast välja oma rahva peal. Tühistamine-kustutamine käib tõusujoones, silmapiiril terendavad Orwelli „1984“ ja Kafka „Protsess“ ning ärklejaid ja pealekaebajaid lahutab täielikust võimust vaid mõni samm. Ühiskond polariseerub ja üheülbastub. Kui vanasti olid valged, neegrid ja mulatid, siis nüüd mulatte enam ei ole, on üksnes valged ja mustad. Seda kõike saadab loba pooltoonidest, multiperspektiivsusest, sallivusest ja hoolivusest. Järk-järgult pannakse põlu alla kogu senine kultuuripärand ja lõhutakse kõike, eeskätt aga neid nähtusi, mis kannavad edasi traditsioone: perekonda, kooli, muuseume. Euroopa oleks ennast justkui ammendanud ja käitub nagu nälga jäänud organism – hakkab iseennast sööma, täpsemalt öeldes: seedima. See on lausa doktriiniks ülendatud: Euroopa traditsioon olevat eneseeitus, traditsioonide purustamine. Üsna pea ei ole võimalik vaadata ühtki vanemat filmi ega välja anda ühtki vanemat raamatut ilma kärbete või kommentaarideta; kindlam on nad üldse hävitada. Sest kujutage ette kordustrükki romaanist, kus lihtsakoeline, kuid ikkagi läbini positiivne tegelane ütleks: „Jaa, naine on majapidamises väga tarviline riist.“ Iga korralik feminist langeb sellise raamatu läheduses minestanult maha.
Kõigist neist asjust on sadu korda räägitud, kuid mitte sadu korda kuulda võetud. Olukord on hakanud muutuma alles viimastel aastatel. Järelikult on hoiatused tõeks saamas ja vesi ahjus. Head on siin üksnes niipalju, et kui häda on teadvustatud, on võimalik temaga tegeleda. Hakatuseks esitada küsimus, mida teha, et nn ülejäänud maailm Euroopaga lihtsalt n-ö Krimmi ei teeks, sellal kui meie tuliselt vaidleme, kuidas vabastada inimkond sooidentiteedi orjusest.
Kui kultuur ennast õgib, siis oleks loogiline talle süüa pakkuda. Ainult et keegi meist ei ole inimkonna isand, kelle võimuses oleks toidukaussi täita. Oleme ise selle kultuuri osa ja ainus, mida me teha saame, on otsida – või taasleida – mõistlikke eesmärke, mille poole püüelda. Selleks on võimalused täiesti olemas. Pole isegi tarvis midagi välja mõelda, piisab vaid, kui tuletada meelde, et üks kõige kallimaid asju Euroopa kultuuriruumis on vähemalt viissada aastat olnud vabadus. Mille nimel me laulvat revolutsiooni tegime?
Samuti võrdsus, ehkki mitte tänapäevases, moonutatud mõttes. Inimesed ei ole võrdsed ega saagi olema, kuid euroopalik põhimõte, mida küll palju on rikutud, ütleb, et iga inimest tuleb kohelda inimesena. „Inimese õigusi“ nõudis eestlastele juba C. R. Jakobson, kui moodsate inimõiguste väljamõtlemiseni jäi peaaegu sajand.
Nagu näha, pole siin olukord sugugi kiita. Euroopa muutub aina normeeritumaks, aga iga norm tähendab vabaduse piiramist. Kultuur muidugi ongi peamiselt piirangute süsteem, kuid nad peavad jätma inimesele ruumi ka eneseteostuseks. Lühidalt – tarvis on püüelda elukorralduse poole, mis vastaks kõige paremini inimloomusele. Täpsemalt öeldes inimloomuse tujudele, sest mõnel ajal nõuab loomus ühiskonnas organiseeruvate jõudude kaudu taga ühesugust, teisel ajal teistsugust elukorraldust. Pärast soolast magusat, pärast magusat ehk hoopis haput ja nii edasi. Eri kultuurid pealegi eri rütmis. Maailma arengu üldvalemit ei ole leitud, esitatud teooriad (nt Marxi oma) on väljakannatamatult primitiivsed. Nende autoreil pole aimu, kes või mis on inimene ning kuidas ta töötab. Inimloomus toob võimule türanni, kuid inimloomus ka kukutab ta. Inimloomus süütab tuleriidad, kuid inimloomus ka kustutab need. Inimloomus on iseenese kõige suurem vaenlane, aga ka päästja. Inimloomus koosneb nii tunnetest kui mõistusest. Eks öelge, kas turvalisust otsiv inimene teeb seda emotsioonide või mõistuse sunnil. Inimene on… inimene.
Praegune Euroopa on segaduses ja sinnani on ta jõudnud ise, süüdistada pole kedagi. Vabaduse laiendamine on üle kasvanud vabaduse hävitamiseks, võrdsuse taganõudmine repressioonideks. Kas enne anarhiasse langemist või „ülejäänud maailma“ massiivset sissetungi tekib jõule vastujõud, voolule vastuvool? Muule pole loota nagunii. Et ennast kaitsta järjekordse piirikriisi eest, on vaja taasleida oma jõud ja väärikus, uuesti endaks hakata. Lõpetada enese halvustamine, oma pärandi lõhkumine ja üle saada süüdlasekompleksist. Lõpuks on Euroopa andnud maailmale Bachi ja Mozarti, Shakespeare’i, Magna Charta, da Vinci ja Michelangelo. Kaudselt ka Uue Testamendi ja mäejutluse.
Pisut nõutult ringi vaadates ja endalt küsides, kust võiks tulla see vastuvool, jääb iseendagi üllatuseks pilk peatuma ajakirjandusel. Ehkki ajakirjandus on praegu Läänes toimuva kultuurimõrva kaheldamatu kaassüüdlane, on tegemist ikkagi kõige muutumisvõimelisema jõuga. Pole ju alust oodata, et Lääne ülikoolid äkitselt suunda muudaksid ja ärklusideoloogia asemel äkki tervet mõistust jutlustama hakkaksid. Ajakirjanduse puhul see aga nii utoopiline ei tundugi.
Ilmunud Postimehes 3. veebruaril 2022