Keegi haistab vere lõhna

Jaga

Asi pole alati rahas või võimus. Vähemalt mitte ainult. Näiteks leidub inimesi, kellele meeldib nõidu jahtida ja neid tuleriidale saata. See pakub rõõmu ja rahuldust. Kusjuures ma ei mõtle isegi seda vanamutikest, kes Jan Husi tuleriita oma rao tõi ja kelle kohta Hus ütles: „O sancta simplicitas!“ Ei, mõtlen neid, kes esimesena karjuvad: „Ta on nõid! Visake ta tulle!“ Kui õnnestub tabada õige hetk, hakatakse kaasa karjuma ja lõpuks on turuplatsil asjalikult askeldavatest inimestest saanud vägivaldne, uluv mass.

Selline on inimloomus. Doktrinäär Ahto Lobjakas võib siunata, et minu arusaam inimesest on kolkalikult piiratud või lausa kurjusest kantud, kuid loomulikult ei saa ta millestki aru. Kõnelen inimesest sellisena, nagu ta ehitatud on, Lobjakas seevastu sellisena, nagu ta tema kinnisideede järgi olema peaks. Ainult et ei ole. Sama viga hukutas muide kommunismi – kommunistide inimesepilt oli vale, kõlas kadunud Peeter Tulviste lühidiagnoos.

Nõiakütte on alati olnud, kuid ajastud erinevad. Mõnel ajajärgul on nad vähemalt osaliselt alla surutud, teisel igati soodustatud, tegutsevad aktiivselt ja nakatavad uusi. Nagu 17. sajandil, kui äkki olid kõik kohad nõidu täis. Mida rohkem sigis nõiakütte, seda rohkem leiti nõidu. Kuni hullus lõpuks kuidagi iseenesest vaibus. Mõneks ajaks.

Juba paarkümmend aastat näitavad märgid üha selgemalt, et lähenemas või õieti juba alanud on järjekordne nõiajahiajastu. Nagu varasemadki, puudutab ka see tervet Läänt, mitte üksi meid. Nimelt nähtus, mida nimetatakse tühistamiseks või tühistamiskultuuriks. Ise eelistan öelda „kustutamine“, aga see selleks. Varem nimetati sama asja põlu alla panekuks.

Tegemist on igivana institutsiooniga, võib-olla kõige ürgsema karistusviisiga üldse, mis ulatub otsapidi loomariiki. Ka primaadid tunnevad karjast väljaheitmist, mis tavaliselt lõpeb väljaaetu surmaga. Tsivilisatsioonini jõudnud ühiskondades oli selle vasteks kuni lähiminevikuni lindpriiks kuulutamine, paremal juhul pagendus.

Põlu alla panek ehk tänapäeval siis kustutamine on pagenduse eriliik. Inimest ei sunnita kogukonna territooriumilt lahkuma, kuid muus mõttes on ta otsekui pagendatud: temaga ei tohi suhelda, tal ei lasta endale leiba teenida, teda pole avalikkuse jaoks enam olemaski. Ta on määratud unustusse ja virelemisele.

Kahtlemata on põlu alla panek paljudel juhtudel kogu oma karmuses õigustatud. Näiteks reeturite puhul. Palju sõltub muidugi ka sellest, kas inimene on saanud ametlikult karistada ja/või kas ta on oma eksimusi kahetsenud, nende eest vabandust palunud. Varieeruvaks jääb seegi, kas inimene peab saama kustutatud igas mõttes ja sajaprotsendiliselt, või piirneb pagendus valdkonnaga, milles ta patustas. On igati mõistetav, kui tuntud-teatud riigivarga moraliseerimine aususe teemadel välja vilistatakse, aga kas tema helilooming, juhul kui see on väärtuslik, võiks tunnustust leida? Minu sisetunde järgi võiks. Siin on piirid muidugi ähmased. Mida hakata peale ahistajast Kevin Spacey rolliga „Tabamata ilus“, millel tema pahategudega seost pole? Kustutada, hävitada, ära keelata? Paljud seda nõuavadki. Samas pedofiilia apologeedi Michel Foucault’ kuulsus kestab ja tema tööde mahavaikimist ega ammugi hävitamist ei nõuta. Milles asi?

Öelduga haakub viimane suurem kustutamiskatse Eestis, nimelt õiguskantsler Ülle Madise põlu alla paneku kampaania, mida suuri sõnu tehes juhtisid Mikk Pärnits, Martin Laine, Meelis Mandel jt. Põhjuseks Madise viibimine alaealise seksuaalses ahvatlemises süüdi mõistetud ja Kirjanike Liidust välja heidetud Peeter Helme raamatuesitlusel. Helme romaanid alaealiste ahvatlemisest ei räägi, erinevalt näiteks Nabokovi „Lolitast“, mille ajaleht Le Monde arvas 20. sajandi 100 väljapaistvaima romaani hulka, ilma et Eesti Kirjanike Liidul vastuväiteid oleks olnud. Paraku igaüks, kes püüab teemat kasvõi erapooletult käsitleda, riskib pedofiilia õigustaja sildiga, hoolimata sellest, kui sügavalt ta pedofiiliat tegelikult jälestab (nagu ka siinkirjutaja).

Siin ongi ähmane piir, kus normaalne hukkamõist kasvab üle nõiajahiks. Nõiajahti ei küta enam tagant kõlblustunne, vaid fanatism ja eneseimetlus. Tüüpiline nõiakütt peab ennast vooruse verstapostiks ja üllaks võitlejaks, ehkki on tegelikult vägivallahimuline variser, tüüpiliselt ka keskpäraste või alla selle võimetega. Selline nõiakütt igatseb avalikult või salaja taga kindla käega türanni, kes nõidade põletamise rutiinseks lõbustuseks muudaks. See avardab oluliselt võimalusi alandada ja taga kiusata inimesi, kes on neist teenekamad, võimekamad, paremad ning targemad.

Meie ajaloolise kogemuse taustal meenutab see kahtlemata NSV Liidu ja iseäranis Jossif Stalini aegset elukorraldust, mille antipoodiks oli vaba maailm – demokraatlik Lääs. Ent… seekordne nõiajaht meile just sealt, st demokraatlikust Läänest tulebki. Just Läänes on hautud välja vihakõne mõiste, multikultuursus kui hüve, raevukas võitlus kolonialismi pärandiga, õigus deklareerida ennast kelleks tahes, lõputu poliitkorrektsus, padufeminism ja palju muud, mis kõik ähvardavad dissidenti kustutamisega. See geograafiline tõsiasi on jäänud märkamata või ajanud segadusse õige paljud heasoovlikud inimesed, kelle analüüsivõime on takerdunud külma sõja aegadesse. Need inimesed on klammerdunud veendumuse külge, et kõik mis tuleb läänest, on hea. Vähemalt ideoloogia ja filosoofia vallas. Paraku ei ole see nii, sest vahel tuleb läänest ida, kui minna geograafilistelt terminitelt üle metafoorsetele, markeerimaks vabadust ja türanniat. Läänest tuli marksism ja praegu tulevad läänest ka tema metastaasid. Või kui soovite – ida on teinud tiibhaarangu ja tuleb seekord lääne kaudu ja läänelikult klantsima löödud pakendis.

See külma sõja aegne mõttekramp on uskumatult tugev. Kõiki, kes läheneva hulluse eest hoiatavad, sildistatakse Putini pooldajaiks, märkamata, kuidas Lääs ise oma vabadusi hävitab. Kummitab hirmuäratav olukord, kus läänemaailma juhid kutsuvad ühel päeval rahvaid üles oma väärtuste ja vabaduste kaitsele, rahvad aga vaatavad neile mõistmatuses otsa: „Mis väärtuste? Mis vabaduste?“

Tõsi, sinnani on veel pikk maa ja ehk saab hullus enne läbi, kui me pärale jõuame. Ent hullused ei saa läbi päris niisama, see nõuab pingutust, iseäranis neilt, kel selge mõistus veel alles. Pingutada on vaja esiteks kohusetundest, teiseks aga sel proosalisel põhjusel, et kui nõiajaht ikka päris tuleriitade etappi jõuab, siis on selge mõistusega inimesed esimesed, kes posti külge seotakse. Ükskõik, kui palju nad ei kavaldaks. Suur Vend on neid ammu märganud ja tema juba ei unusta.

Ilmunud Postimehes 26. jaanuaril 2022

Sarnased postitused