Tänapäeval võivad kõik avatuse, kaasatuse ja mitmekesisuse „spetsialistid“ ennast ühiskonnategelaseks tituleerida.
„Meile tehakse liiga!“ lehvib loosung läänemaailma progressiusuliste võitlussalkade kohal.
Paraku allume me endiselt maapealsetele loodusseadustele.
Kujutage ette, et teie laev on hukkunud ja te olete päästepaadis, mille pardad on peaaegu veetasa ja igaüks mõistab, et veel kümme kilo, ning paat vajub põhja. Kuid paadi poole ujub inimene. Ta karjub appi. Mida teha?
Saja kolmekümne nelja nõndanimetatud ühiskonnategelase ühiskiri Gaza asjus on kahtlemata sügavalt tragikoomiline nähtus. Traagiline on see, et kuskil peab keegi tapma ja keegi surema, koomiline aga see, et tänapäeval võivad kõik avatuse, kaasatuse ja mitmekesisuse „spetsialistid“ ennast ühiskonnategelaseks tituleerida. Vanemal põlvel meenub kahtlemata entsüklopeediline tutvustusvormel: „nõukogude partei- ja ühiskonnategelane see-ja-see“. Nii et kui paar-kolmkümmend aastat tagasi oskasid ambitsioonikamad õhumüüjad end järjepannu analüütikuteks tituleerida, siis nüüd on moes olla ühiskonnategelane. Tegelikult oleks nüüdki täpsem öelda „partei- ja ühiskonnategelane“. See partei on küll ilma keskkomitee, peakorteri ja põhikirjata, kuid sellegipoolest täiesti olemas ja sammub võidukal sammul hukatuse poole. Millesse ta arvab saatvat tagurlasi ja mingeid müstilisi natse, taipamata, et Maelstrom neelab ka teda ennast, nagu see otsapidi juba toimubki.
(Loomulikult tuleb siinkohal teha kohustuslik vahemärkus. Kui ühiskiri on tragikoomika, siis kõik allakirjutanud pole sellepärast veel tragikoomikud. Mõni neist on täiesti tõsiseltvõetavad inimene. Kuid küsigu endalt ise, kuidas nad Sveta Grigorjeva ja Mikk Pärnitsaga ühte paati sattusid. PS Vastus „Aga ma olen lihtsalt rahu poolt“ oleks enesepettus.)
Paljud selge mõistusega inimesed on küsinud ja küsivad tänagi, mis imevägi see on, mis paneb teada-tuntud sotsiaalse õigluse sõdalasi, identiteedipoliitikuid, antirassiste, antikolonialiste, äärmusfeministe, veritseva südamega luulegeeniusi jpt ühte heitma islamimaailmaga, kus naist mehevääriliseks ei loeta ja homoseksuaale ähvardavad rasked karistused kuni surmanuhtluseni. Vastuseid on palju, alates „progressiivsest“ (ja väga mugavast) Ameerika-vihast kuni sama progressiivse Euroopa-vihani, ja kõik need on ilmselt õiged. Lisan siinkohal ühe seletuse, mis torkas pähe, kui võrdlesin Rootsi telesarja „Kalifaat“ tegelase ja Eesti poetessi mõtteavaldusi. Rootsis elav araabia taustaga tüdruk leidis, et ta elab „maailma kõige rassistlikumas riigis“, Eesti poetess aga andis teada, et elab riigis, kus valitsus tegeleb päevast päeva mitmesuguste vähemuste, sealhulgas isiklikult tema alandamisega.
Mõttekaaslus oli täiesti ilmne ja sellel on olemas nii lihtne eestikeelne kui ka natuke peenem laensõnadest tuletatud nimetus. Esimene on „virisemine“ ja teine on „märtripoos“. See joon ühendab ka maailma kõige vaevatumat, õnnetumat ja rõhutumat rahvast, keda (ekslikult) nimetatakse palestiina rahvaks, ning intersektsionaalseid feministe, BLM-i, Antifat jt sõsse. „Meile tehakse liiga!“ lehvib loosung läänemaailma progressiusuliste võitlussalkade kohal ja kuna liigategijad on palestiinlastega laias laastus samad – Ameerika Ühendriigid, valged keskealised mehed, iseäranis valged eesti heteromehed, füüsikaseadused ja bioloogilised tõsiasjad – siis on solidaarsustunne loogiline. Pikantne muidugi, et see solidaarsustunne on ühesuunaline. Islamimaailmast Lääne rõhutud ja vaevatud transmeeste ning transnaiste kaitseks ühiskonnategelaste ühiskirju ei tule. Tuleb hoopis sisserändajaid, kes ei taha muud, kui elada „maailma kõige rassistlikumates riikides“. Kus neid meie kallimeelsete ühiskonnategelaste arvates muidugi hirmsasti taga kiusatakse.
Märtripoos n-ö müüb. Lääne ajakirjandus ahmib innukalt sisse kaadreid Gazas kaeblevatest isadest, laps süles. Need ongi traagilised kaadrid, aga näitavad vaid väikest osa tõest. Kes soovib pilti avardada, lugegu kasvõi Riad Sattoufi „Tuleviku araablast“, Ayaan Hirsi Ali „Saaki“ või Gad Saadi „Mõistuse parasiite“. Lausa naerma ajas, kui lugupeetud meediaguru raadios kinnitas, et meie rahvusringhääling püüdleb Lähis-Ida konflikti kajastamisel tasakaalustatuse poole. Olen pidev Aktuaalse Kaamera vaataja ja mingit tasakaalustatust Lähis-Ida kajastamisel pole ma täheldanud juba aastaid. (Pilt on ehk veidi muutunud päris viimasel ajal.) Ikka ja jälle tuleb uudis Iisraeli vastulöögist millelegi, mida ei kajastatud, ja selle juurde käivad kohustuslikud kaadrid pommirünnaku süütutest kõrvalohvritest (keda Hamas kasutab sisuliselt inimkilbina ja kelle elu on väärt vaid niipalju, kui maksab Lääne pressi pääsemine). Tahes-tahtmata meenub Putini meediaversioon Donbassis 2014. aasta järel toimunud „genotsiidist“ rahumeelsete venelaste kallal, mida paljud nii Venemaal kui isegi Euroopas eesotsas Slovakkia vastse peaministriga uskuma on jäänud.
Kõige selle peale võiks resigneerunult ohata stiilis „rumalus ei kao kunagi“, kui sõda ei kajastuks jõuliselt ka Euroopas ning otsapidi, nagu nägime, isegi Eestis. Lääne-Euroopas on piirkondi, kus juutide elu ja/või tervis on juba ohus. Ja Eestis? Eestis on suureks puhutud mõni tühine episood ja tehtud süüdlaseks konservatiivid/populistid, et mitte öelda EKRE. Kuid tegelik oht tuleb hoopis vastastiivalt – sealt, kus juba aastakümneid pasundatakse sallivusest, kaasamisest, avatusest ja mitmekesisusest; nende hüvede eest võitlemine on lausa mõne allakirjutanud „ühiskonnategelase“ igapäevane leib. Valitsuselt nõutakse palestiina pagulaste vastuvõttu. Mis te arvate, kuidas need pagulased suhtuvad Eestis elavatesse juutidesse? Kas nad hakkavad üheskoos eesti keelt õppima ja põhiseaduspatriotismi harrastama?
Ent Euroopa linnaväljakuil toimuvate araabia- ja juudimeelsete meeleavalduste ilmne kokkusobimatus annab märku millestki veel suuremast ning raskemast. Nimelt et 1960ndate lillelaste „Make peace, not war!“ vagajuttude aeg hakkab päriselt läbi saama ja tegelema tuleb hakata probleemidega, millel on vaid väga halvad ja väga-väga halvad lahendused. Sellised, mis sõidavad jõhkralt üle kõigist meie pühadest põhimõtetest, inimõigustest ja mõnikord isegi inimlikkusest.
Lääs on kaua selliste probleemide võimalikkust, isegi teoreetilist, eitanud. Kes sellest juttu julgeb teha, selle peale lihtsalt vihastatakse. Eks proovige poliitkorrektses seltskonnas modelleerida järgmist olukorda: Teie laev on hukkunud ja te olete päästepaadis, mille pardad on peaaegu veetasa ja igaüks mõistab, et veel kümme kilo, ning paat vajub põhja. Kuid paadi poole ujub inimene; kaks, kolm, kümme inimest. Nad karjuvad appi. Mida teha?
Mida teha, on iga paadipere otsustada. Või paadivanema. Ent head lahendust vist ei ole, või kuidas? Hoolimata sallijate-kaasajate vihakoorist, mis skandeerib: „Sellist olukorda ei saa tekkida!“ Saab küll ja tekibki.
Selline olukord on Euroopas lausa käes, ainult et kahjuks paljud, kui mitte enamik seda ei taipa. Tõsi, kes on kõige ees ja läinud kõige kaugemale, näivad midagi mõistma hakkavat. Mõtlen eeskätt rootslasi ja nende sarju „Peenike sinine joon“ ja „Kalifaat“. Vaadake. Võimalik, et ka Iisrael on jõudnud olukorda, kus on vaid väga halvad ja väga-väga halvad lahendused, ehkki mitte päris analoogilised Euroopa omadega. Kui Euroopa on nagu punapõskne õun, mille südames ussitavad „ühiskonnategelased“, siis Iisrael pigem sissepiiratud kindlus, kuhu sajab rutiinselt pomme. Mida teha? Elada pommirahe all? Vastu rünnata? Jätta kindlus maha ja olla taas kodumaata ning tagakiusatud rahvas? – Taas tundub, et pole kõrvalseisja asi õpetama hakata. Mida meie tublid ühiskonnategelased paraku üritavad. Kui nad nii targad on, miks neil ei jagu siis ainsatki head nõuannet ega noomivat sõna palestiinlastele?
Nagu öeldud, on see kõik ka Euroopasse jõudnud ja eurooplaste probleemiks saanud. Probleeme tuleb lahendada, ka seda. Kuid mitte niivõrd selles mõttes, et peaksime tõttama Gazasse korda ja tsivilisatsiooni viima, vaid pigem selles mõttes, et peaksime tõsiselt järele mõtlema, mis on valesti meie pühade tõdedega, et me üldse niikaugele oleme jõudnud – et Euroopas ja ka Eestis ei nõua lärmakalt oma õigusi enam üksnes sisserändajad, kes on kaasa toonud ka oma kodumaa vaenud, vaid paljud meie endigi hulgast? Ükskord tuleb ära otsustada, kas võõrasse riiki sisenemine on inimõigus. Mis õigupoolest keelab piiririkkujaid (loe: ründajaid) otse piiril tagasi saatmast, peale mõne eluvõõra loosungi? Kas „väärikas“ äraelamine on inimõigus? Kas … elu on inimõigus?
Vastused otse turritavad meie ees, oodates, et keegi need välja ütleks. Ainult et need vastused kõlavad hirmuäratavalt. Karta on, et kõrvale tuleks heita põhimõtteid ja õigusi, mida oleme hakanud pidama peaaegu et taeva antuteks. Paraku allume me endiselt maapealsetele loodusseadustele ja need kehitavad meie fantaseerimise peale vaid õlgu.
Algne variant ilmus Postimehe e-väljaandes 29. oktoobril 2023 pealkirjaga “Mis paneb äärmusfeministe ühte heitma islamiga? Eks märtripoos müüb”
