Häälteenamusega ei saa lahendada küsimust, kas sealiha on söödav, kas kliima soojeneb või kas mehed saavad sünnitada.
Kes soovib, et riigikogu töötaks, peab värdseadustega leppima. Kes neid ei soovi, peab leppima sellega, et riigikogu töö seisab.
Sügis on käes ja loodus hakkab surema. Sellega pole katki midagi, ta sünnib kevadel uuesti. Aga kui surema hakkab Eesti demokraatia, siis on küll midagi katki. Kui demokraatia tõesti surema peaks, ei pruugi ta enam uuesti sündida. Nii me siis küsimegi endalt ja üksteiselt, kas Eesti parlamentarismi õnnestub päästa ja anname selle erinevaid vastuseid.
Asi pole üksnes Eestis. Poliitiline vastasseis on muutumas aina lepitamatuks paljudes teisteski riikides, kõige silmatorkavamalt muidugi Ameerika Ühendriikides. Trump ja Biden on vastamisi nagu Octavianus ja Antonius. Meenutame – need mehed võitlesid keisrivõimu nimel, demokraatiat poleks tagasi toonud kumbki. Demokraatia oli lihtsalt selleks korraks – ligi paariks aastatuhandeks – läbi. Kas ameeriklased on küpsed loobuma oma pühadest põhimõtetest, vabadusest, demokraatiast? Tundub võimatu. Kuid sama võimatu tundus see sadu aastaid ka roomlaste puhul ja ometigi nii läks.
Ehkki leidub küllalt maid, kus demokraatlik protsess toimib nagu mullu ja muistegi, võib siiski öelda, et tegemist on mingi tõvega, mis vaevab erineval määral kogu läänemaailma ja mis ähvardab parlamendid töövõimetuks muuta. Tõve üheks sümptomiks paljudest on ka meie riigikogu ummiksesis.
Parlamentarism pole teab mis vana, kuid ka mitte verinoor ja mingeid üldistusi võib ilmselt teha. Pole raske näha, et parlamentarism saab toimuda vaid juhul, kui kõik osapooled tunnevad ja tunnistavad esindusdemokraatia üldreegleid. Näiteks seda, et kui muud enam üle ei jää, siis otsustab parlament küsimusi hääletamisega. Või seda, et eriarvamused ja vastuhääled tuleb ära kuulata. Samuti seda, et ausalt ja seaduslikult parlamenti valitud rahvaesindajad on oma volitustelt võrdsed, sõltumata sellest, mitme meetri kaugusel keegi asub Donald Trumpist või Viktor Orbánist.
Paraku jäetakse sageli märkamata, et kõik need – suhteliselt üldteada – ühised reeglid peavad omakorda toetuma ühistele arusaamadele kõige olulisemates moraalinormidest. Lihtsamalt öeldes jagatud arvamusele, mis on hea ja mis kuri; mis on õiglane ja mis ebaõiglane. Kunagi oli läänemaailmas selliseks ühiseks aluspinnaks kristlus. Kristlust võib muidugi tõlgendada väga erinevalt, kuid ühine alus oli see ometi, kõigis vaidlustes võis viidata Jumala sõnale. Nüüd on see alus murenenud, piiblile viitamist peetakse lausa nürimeelseks, sest kõik on ju suhteline ja üks väga vana raamat ei saa meid juhtida 21. sajandil. Kuid uut piiblit pole tulnud, on tulnud mitu nirumat. Mistõttu on meile tekkinud justkui mitu erinevat maailma, mis kõik näevad head ja kurja erinevalt. Näiteks sotsiaalse õigluse sõdalased ehk sõssid (kelle ideed on küll Uue Testamendi kauged-kauged järeltulijad) ja traditsioonilised liberaalid (keda sageli eksikombel konservatiivideks tituleeritakse), kelle puhul on ühe hea teise kuri ja vastupidi. Või rohusööjad ja lihasööjad, samuti kliimapaanitsejad ja kliimafatalistid. Ka suur osa Euroopa islamiusulistest elab omaette maailmas, mille moraalinormid (nt suhtumises naistesse) on Euroopas praegu valdavate hoiakutega teravas vastuolus.
Eri maailmade vahel on diskussioon raske, vahel lausa võimatu. On lihtne näha, et siin parlamentarism ei aita. Häälteenamusega ei saa lahendada küsimust, kas sealiha on söödav, kas kliima soojeneb või kas mehed saavad sünnitada. Need on küsimused, millele eri maailmades antakse erinevad vastused. Ent need eri maailmad peavad jagama sama maalappi, hingama sama õhku, kasutama sama veevärki ja tarbima sama elektrit. Kuidas?
Üks võimalus kõrvuti ära elada on jäädagi võimalikult eri maailmadesse, kus kehtivad eri kõlblusnormid, eri õigussüsteemid ja eri viisakusreeglid. Loogilised oleksid ka eraldi asumid, mis vähendaksid naabritevaheliste olmekonfliktide ohtu.
Osalt see läänemaailmas juba nii ongi. Euroopas leidub kohtuid, kes islamiusuliste üle kohut mõistes arvestavad šariaadikohtunike arvamusega; linnavõimud soovitavad naisterahvastel teatud linnaosadesse üksinda mitte jalutama minna. Sõssid võivad küll kiita, et see kõik vastab inimõiguste pühadele printsiipidele ja on 21. sajandi vääriline, kuid tegelikult on tegemist tagasipöördumisega – ütleme – 15. sajandi Andaluusiasse, kus muhameedlastele, juutidele ja kristlastele kehtisid eri seadused. See olukord polnud muuseas üldsegi roosiline ega stabiilne. Iga tõde peab end ikkagi ainsaks ja soovib teised tõed alla neelata. Praegu täpselt samuti. Rohepöörajad ei lepi roheskeptikutega, taimetoitlased lihasööjatega, sajasoolised kahesoolistega. Nii et ka eri maailmadesse kapseldumine tähendaks elu püssirohutünnide keskel.
Kuid tagasi Eestisse. Obstruktsioon on riigikogu töö seisma pannud ja seda oskavad pahaks panna paljud. Öeldakse: „Mis nad veiderdavad, tehku tööd.“ Teised jällegi leiavad, et pigem las riigikogu töö seista kui et vorbitakse värdseadusi nagu näiteks vihakõneseadus. Olukord on lahendatav üksnes nii või naa. Kes soovib, et riigikogu töötaks, peab värdseadustega leppima. Kes neid ei soovi, peab leppima sellega, et riigikogu töö seisab. Patt ja mott. Sellises olukorras ei paku lahendust ka rahvaalgatus ega otsedemokraatia. Võib lausa küsida, kas rahvast enam üldse ongi või on juba eri rahvad, ning ma ei räägi siinkohal eestlastest ja eestivenelastest. Jah, võib häälteenamusega kehtestada ühe „rahva“ diktatuuri teise üle, aga ega too teine rahvas nagunii uskuma ei hakka, et mehed võiksid sünnitada.
Lahendust ei paista enne, kui oleme kokku leppinud, mis üldse on hea ja mis halb. Siis võib vaielda, millist teed mööda on kõige otstarbekam hea poole liikuda. Aga kui me hea ja halva osas kokku leppida ei suuda, siis pole enam millegi üle vaielda. Lahendust ei olegi. Maa ei saa olla korraga lame ja kerakujuline, inimene ei saa korraga olla sajasooline ja kahesooline.
Ja samal ajal voogab Itaaliasse tuhandete kaupa teistsuguse kultuuritausta ja elukogemusega süsimusti immigrante. Sõssid arvavad, et nad põgenevad Aafrikast ja võib-olla enda arvates põgenevadki, ainult et toovad Aafrika ikkagi Euroopasse kaasa. Euroopa laev lekib korralikult, aga pardal käib mingi idiootlik arutelu, kes kui palju ja mille üle solvuma peaks.
Ilmunud Postimehes 3. oktoobril 2023 pealkirja all “Läänes levib üks tõbi, mis teeb parlamendid töövõimetuks”
