Maksud mitte ei tõuse, vaid langevad.
Majandus mitte ei lange, vaid tõuseb.
Gaza sektor tuleb võtta Euroopa Liitu.
Iga uus päev näitab, kui raske on juhtida ühiskonda inimestele, kes ei valda postmodernistlikke põhiprintsiipe ega ole kursis sellealase värskema kirjandusega. Kahjuks peame sellise otsuse langetama ka meie nii-öelda valitsuse kohta, samas nentides, et olukord ei ole lootusetu. Valitsus tervikuna veel mitte, kuid selle üksikutele liikmetele pole jätkusuutlik seiresõgedus põrmugi võõras.
Mittelineaarse loogika valdajatele ei valmista mingit raskust mõista, et Eesti majandus mitte ei lange, vaid tõuseb. Eesti valitsus tervikuna kahjuks mittelineaarset loogikat ei valda, välja arvatud rahandusminister Mart Võrklaev, kes täiesti õigustatult rõhutab, et kui makse tõsta, siis maksud langevad. Tegemist on südantsoojendava rakenduspostmodernismiga, mida ei maksa nii-öelda segi ajada tühja paradokslemisega. Tühi paradoksleja ütleb, et lohk on tagurpidi muhk ja muhk on tagurpidi lohk, suutmata end lahti rebida kinnisideest, et lohk on lõpuks ikkagi lohk ja muhk ikkagi muhk. Minister Võrklaev seevastu suudab kinnisidee ületada ja näha alasti tõde, mis seisneb selles, et viimases instantsis on lohk ikkagi lihtsalt muhk. Lohk on muhk on muhk. Elementaarne.
Välisminister Margus Tsahknat võiks nimetada Võrklaeva tubliks õpipoisiks. Kui Eesti ikka ei ei allu Venemaa diktaadile ega loobu kandideerimast OSCE eesistujamaaks, siis ta ei loobugi – isegi juhul, kui loobub, ja eesistujamaaks valitakse nii-öelda Malta. Sest kes või mis on Malta? Mispoolest Malta ei ole Eesti? Heteronormatiivsed ja natalistlikud tagurlased võivad oma nurjatu tõediskursuse otsas demagoogitseda palju tahes, see ei tee olematuks mittelineaarset fakti, et Malta on vähemalt samapalju Eesti kui Eesti on Malta. See tähendab – üüratult. Ja et kõige mehisem viis Venemaa diktaadile vastu hakata on Venemaa diktaadile alluda. Vastuolu on näiline, näilisus aga olematu. Selle lihtsa asjaolu mittemõistmine näitab üksnes, et inimene ei ole kursis teemakohase teaduskirjandusega, nagu täie õigusega märgib nii-öelda professor Rein Raud. Üks mu parimaid õpilasi, muide. Tema haaras lennult, mida faktuaalselt tähendab süsteemne toksiline maskuliinsus ja kuidas seda konverteerida tundetaiplikuks säilenõtkuseks.
Päris lootusetu ei ole ka sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, kes suurendab lastetoetusi neid vähendades. See tähendab, et toetuste vähendamine tähendab nii-öelda nende tõstmist. Mida väiksemaks laste- ja peretoetused jäävad, seda rohkem kõlab laste rõõmsat kilkamist ning sünnitusmajade ette tekivad järjekorrad. Jällegi rõhutame, et selle mõistmiseks tuleb kõigepealt olla kursis uuema teaduskirjandusega ja teiseks süvitsi aduda, et Iisraeli riik on fašistlik. Seda mõistavad Eesti eesrindlikumad ühiskonnategelased.
Tegelikult on meie valitsuses postmodernismi mõistjaid veelgi, mistõttu võib kriitilise rassiteooria vaimus nentida, et ehkki valitsus mittelineaarset loogikat ei mõista, mõistab valitsus mittelineaarset loogikat päris hästi. Võiks lausa öeldagi, et meil on nii-öelda mittelineaarne valitsus. Vähemalt pinnakulaarsel tasandil, mis tabab oblikatoorse hüoosise.
See toob meid järjekordselt Gazasse, kust me kõik pärit oleme ja kuhu me kõik tagasi pöördume nagu Indrek Vargamäele. Seda igavest naasmist nimetatakse gaazamiseks ja selles peitub meie tuleviku pant. Kaasamine on eilne päev, gaazamine aga homne. Me vajame gaazavat haridust, gaazavat elu-olu, gaazavat väärtussüsteemi, gaazavat õhku. Eesti ühiskonnategelased nõudsid Hamasi toetajate sissevedu Gazast. See väärib tunnustust, kuid on lahendusena pehmelt öeldes poolik. Mingem lõpuni: Gaza sektor tuleb võtta Euroopa Liitu! Paugupealt kaob inetu silt “immigrant”, jäävad ära igasugused formaalsused piiril, tööelus, kinnisvarade omandamisel ja osavõtul poliitilisest elust. Imelik, et isegi meie mittelineaarne valitsus pole taibanud teha nii enesestmõistetavat ettepanekut.
Ilmunud Postimehes 3. detsembril 2023
