Kõva sõna Nalja kah
Lauri Vahtre

Professor Lepaotsast: Graviteerimine indikeerib n-ö konvulsiooni

08/10/2023
Jaga

Põletame pool linna maha ja siililegi on selge, et armastus võidab.

Kes ütleb automaks, see peab ütlema ka autokops.

Peamine, austatud eni-džender-piipl, on see, et ma pole üksi. Geeniused muidugi tavaliselt seda on ja kaua aega olin mina ka. See on nende saatus, kes on teistest nii vaimselt kui moraalselt massiivselt üle, nagu näiteks mina.

Aga kõik väsivad, isegi geeniused, ja seetõttu oli väga kosutav lugeda mõttekoja JULK vaimse juhi J. Taristu nii-öelda sedastust, et Eestis on kümneid tuhandeid inimesi, kellel ei ole vaimse tervisega kõik hästi. Mida mina siis räägin kõik need aastad! Vähe sellest. Taristu märkab ka nende inimeste tervisehäda põhilist nii-öelda sümptomit: need inimesed graviteerivad. Ükskõik, mida see peaks tähendama, igal juhul selline asi indikeerib ikka juba väga palju. Täna graviteerib, homme pillub homosid kividega ja ülehomme ongi konvulsioon käes. Kui meil Eestis on kümneid tuhandeid nii-öelda inimesi, kes graviteerivad, siis on valitsusel viimane aeg sekkuda. 21. sajandil pole lihtsalt võimalik, et kümme tuhat inimest päise päeva ajal segamatult graviteerivad ja mitte keegi ei sekku printsipiaalselt.

Õnneks valitsus sekkubki. Komandeerisin valitsusse oma õpilase dotsent Afanassi Pirni, muidugi varjunime all, mida ma siinkohal ei avalda, kes nii-öelda korraldab vihakõneseaduse vastuvõtmise. Täpselt nõnda, nagu me JULGA turvatoas kokku leppisime. Pirn lükkab ja Õie-Helbe Lumelill tõmbab. Lumelill on ka minu õpilane ja töötab samuti valitsuses nii-öelda varjunime all. Ma tema varjunime tegelikult ei teagi, Taristu teab.

Saab siis näha, kaua te graviteerite, va rassistid, natalistid ja tagurlased. Me seome teid elektrituuliku labade külge. Me teeme teid nii-öelda süsinikuneutraalseks.

Mis viib meid otse obstruktsioonikeerisesse. Ma olen alati öelnud, et mina pooldan rahu. Jätke verised mõttevahetused, pöörduge tagasi rahumeelse, kaasava ja avatud tulevahetuse juurde. Nagu tegi BLM Ameerikas. Põletati pool linna maha ja siililegi oli selge, et armastus võidab. Kui ei olnud selge, põletati teine pool ka. Meil tuleb sellest õppida. Lesson to be learned, natsipask to be burned, kaasike ja diskursus. Ka rahumeelne pommitamine on väga tõhus, see teeb tõediskursuse ja võimusüsteemi immanentselt pinnakulaarse koherentsuse väga kiirelt nii-öelda selgeks ning endised natsid tulevad veel tänamagi. Olen ammu öelnud, et tõde on see, mis mina ütlen, nimelt et tõde ei ole. See on konstruktsioon, Balti Laevaremonditehases kokku keevitatud. Dotsent Pirn käis kohapeal ja nägi nii-öelda oma silmaga.

Eelnevaga korreleerub truism, et ilma või ja leivata ikka head nii-öelda võileiba ei tee. Kes ütleb automaks, see peab nii-öelda ütlema ka autokops. Napsumehed võivad enne rooliistumist teha ka väikese autogrammi. Riigikogu võib ennast siniseks vaielda, kuidas öelda vene keeles „davai“, vihakõneseadust see meile lauale ei too. Aga sallivus ja armastus on ometi obligatoorsed, nad tuleb kehtestada, nii et kivi ei jää kivi peale! Selleks on vaja hüootiliselt forsseeritud arhüksost, võib-olla teatava kaldega pinnakulaarsusse, ja selles osas loodan ma meie palavalt armastatud nii-öelda peaministrile. Evidentli ei hakka ma teile ütlema, mis ta õige nimi on. Eks nii-öelda arenege ja mõelge välja.

Ilmunud Postimehe internetiväljaandes 8. oktoobril 2023

Sarnased postitused

Afanassi Pirn: on viimane aeg sekkuda

24/03/2021

 

Ennast bioloogiks pidaval Raivo Männil ilmus läinud laupäevases Postimehe AK-s pikk ja targurlik jutt peakirjaga „Inimene ahvimajas“ (20.03.21). Seal märgib autor, raevukas tagurlane, aasta meesšovinisti nominent 2016, muude poliitiliste ebakorrektsuste ja rämedate biologismide seas, et inimene ei ole püüdnud või suutnud niivõrd ise kohaneda keskkonnaga kui on ennast keskkonnast isoleerinud. Näiteks kui keskkond on muutunud väidetavalt ebatervislikuks. (No mis jutt see on? Ebatervislikuks?) Äraseletatult – kui kliima külmenes, siis hakkas inimene keha katma. Millega? Muidugi kehakatetega, lingvistid on selle ammu selgeks teinud. Jalgu hakkas tema varjama jalavarjudega ning pead katma peakatetega. Vähe sellest, peakene ei tahtnud üksi katmist vaid koguni varjamist ja sel ettekäändel ehitas ta peavarju ehk onni.

Tänapäevaste progressiivsete ja ainuõigete põhimõtete taustal, millele allumine on õnneks nagu Saksa sõjaväkke minek II maailmasõja ajal – vabatahtlik, aga seejuures sunniviisiline –  tuleb sellist käitumist mõistagi igati taunida. Inimene peab olema avatud ja kaasav. Inimene peab olema salliv, põrgu värk! Ei tohi ennast isoleerida. Ei tohi olla välistav. Põhjus on ilmne. Nagu armastas öelda minu kadunud mentor, professor Alfred L. Latsatas: täna ei talu teistsugust ilma, homme ei salli teistsugust inimest. Sest, vaadake, ta ehitab omale onni, aga varsti juba onnile ukse ja siis, va nurjatu, paneb ukse pulka! Ei lase kedagi sisse, ei ole avatud. Niimoodi sünnivadki natsionalistid ja mitmesugused -foobid.

Ja nii nad tõepoolest sündisidki, kogu maailma on neid nüüd täis. Harrastavad süsteemset rassismi ja on veel uhked takkapihta. Kui aga mõelda sellele, et onne ja urge ehitavad juba loomadki, läheb pilt veel palju pahaendelisemaks. Kusjuures seda ei tee mitte üksnes kõrgesti arenenud organismid nagu näiteks imetajad (palun väga – koprad, rebased jt), vaid ka pisikesed ja algelised sipelgad ning mesilased. Oleme sunnitud tegema ebameeldiva järelduse, et inimõigusi ja humanismi printsiipe ei rikuta mitte üksnes inimühiskonnas, vaid väga laialdaselt ka loomariigis. Väga paljud loomaliigid on oma evolutsioonilises arengus asunud hukatuslikule teele, nii et kui nad ükskord intelligentseteks, mõtlemisvõimelisteks ja ennast peegeldavateks olenditeks arenevad, on nad lootusetult läbi imbunud konservatiiv-natsionalistlikest hoiakutest, mis viib neid suletuse ja ksenofoobia perspektiivitutesse mülgastesse. Tulevane EKRE siblib otse meie nina all ja selle asemel et selle sündi takistada, vaatame me heldinult pealt ja räägime mingitest sipelgate kaitsealadest. Me paigaldame lindudele pesakaste, me õpetame seda koguni lastele! Milline juhm lühinägelikkus.

Mida teha? Praegu vastutame planeedi tuleviku eest meie. Mina, sina, tema, nemad, Greta Thunberg, Feministeerium ja Eesti LGBT Ühing. Meie kohus on sekkuda, et meie imeilus helesinine planeet ei aretaks oma pinnal üht suletud ja ksenofoobset liiki teise järel. Kui kunagi vene narodnikud mõistsid, et tuleb minna rahva sekka, siis tänased aktivistid peavad minema loodusesse. Rebasekutsikad ja koprapojad tuleb õigele teele juhatada, sipelgatele ja mesilastele tuleb kujundada uut tüüpi, avatud ja salliv eluviis.

See töö on kolossaalne ja nõuab paar-kolm miljonit aastat. Maakera vanuse kõrval on see siiski tühine ja mis peaasi – see tasub ennast ära, nagu ütles Raja talu vanaperemees, Teele isa. Nii et – julgesti, vennad, nüüd tööle! Kuna tööd on palju, alustagem juba täna.

Maha kolonialism!

11/05/2022

Peaasi, seltsimehed, on ikkagi võitlus. Nõuka-ajal võitlesime tuliselt rahu eest, nii et kivi ei jäänud kivi peale, nagu öeldi. Ja mõistagi veel saja muu asjaga, nagu Ameerika imperialism, Lõuna-Aafrika apartheidirežiim, mustad kolonelid ja mitmesugused kodanlikud igandid.

Täpselt samuti tuleb võidelda tänagi – heteronormatiivsete valgete meeste ülemvõimu, soostereotüüpide, vihakõnede ja muidugimõista kolonialismi pärandiga. Just sellele viimasele on pühendatud Eesti parimate loomeinimeste Kristina Normani ja Bita Razavi südantsoojendav ponnistus Veneetsia biennaalil. Kujutan ette, kui raske oli leida eesti soost kolonisaatorit, aga lõpuks ta leiti – selleks osutus Andres Saali abikaasa Emilie Rosalie Saal. Taevale tänu, et leiti, muidu oleks jamaks läinud. Iga tsiviliseeritud rahvas peab kolonialismi pärast põletavat häbi tundma, ja oleks väga küüniline pugeda tõsiasja taha, et me pole kedagi koloniseerinud ja meil kolonisaatoreid lihtsalt pole. Igas külas peab olema külakurnaja, igas perekonnas vägivallatsev mees. Järelikult ka kolonisaator. Tema puudmine lihtsalt ei ole vabandus ja järgneda võivad sanktsioonid. Nüüd oleme neist vähemalt pääsenud.

Niisiis, proua Saal. Proua Saal julges aastail 1898 – 1902 elada Hollandile kuulunud Indoneesias. Vähe sellest, ta julges seal kanda isegi kolonisaatori seisust rõhutavat pikka valget kleiti, nagu teemaga süvitsi tegelenud loomeinimesed etteheitvalt on märkinud, selle asemel et kanda tuukriülikonda või niudevööd. Jaa, seltsimehed, siin on kuhjaga ainest esitada „olulisi küsimusi poliitika, ühiskonna, kultuuri, soo, rahvusidentiteedi ja globaalsete protsesside teemadel“.

Kusjuures see kõik on eluliselt vajalik. Pole küll selge kellele – kui autorid, töömehed ja tundetaipliku säilenõtkuse edendajad välja arvata – , aga vajalik, see asjaolu ei kuulu vaidlustamisele. Olulised küsimused sellepärast olulised ongi, et nad on olulised.

Mitte nagu mõned pseudoprobleemid, nagu näiteks päris kolonialismi päris pärand siinsamas Eestis. Kunagi vallutas ja anastas üks „koloniseeriv rahvas“ (V. Kljutševski väljend) Eesti ning asus seda koloniseerima. See ei juhtunudki väga ammu, vanemad inimesed mäletavad seda lausa ise. Need vanainimesed nägid omal ajal pealt, kuidas Eestisse tungis võõras vägi ja võttis kõik, mis tahtis, ning kuidas seejärel asustati siia sadu tuhandeid koloniste, kes asusid ammutama Eesti maa- ja loodusvarasid, kasutama oma impeeriumi huvides meie teid, sadamaid, muud infrastruktuuri jpm ning kes kehtestasid Eestis oma korra ja keele. Nende järeltulijad elavad Eestis praegugi ja ehkki suur osa neist on ennast ka vaimselt sidunud Eestiga, peab teine osa, mis on samuti suur, Eestit üksnes hõivatud territooriumiks, asumaaks, ja elab ühes rütmis emamaaga, mis laiub siinsamas piiri taga. Eesti oma suuremeelsuses on ka neile andnud võimaluse kaasa rääkida valimistel, mille tagajärjel otsustavad kolonistid paljude tähtsate küsimuste üle, kaasa arvatud Eesti pealinna valitsemine.

Aga kõik see on tühi-tähi, seltsimehed. Tähtis on muu. Tähtis on nutta särk ja sombreero märjaks vaeste indoneeslaste pärast, keda eestlased ja hollandlased üle-eelmisel sajandil julmalt rõhusid. Tähtis on võidelda – ennastunustavalt, kõige välja pannes, kartmata võitlusega kaasnevat tunnustust, kiidusõnu, moosimist, nunnutamist, üleskiitmist, honorare ja muid ohvreid ning kannatusi. Võitlus kolonialismi pärandiga, see on meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Karjugem koos kõigi heaolust lolliks läinud rahvastega, kes ei tea enam, millist veidrust veel välja mõelda: Maha kolonialism!

Ilmunud ERR arvamusportaalis 11. mail 2022