Tegelikult ei päästa maailma mitte armeed ega relvad, vaid pedereerimine
Mis tähendab, ei meeldi? Peab meeldima!
Viimased paradigmaatilised dekonstruktsioonid indikeerivad, et kord on endiselt nii-öelda käest ära. Kord on lausa permanentselt käest ära, sest et bigoodid, ignoreerides intersektsionaalsust, tahavad ajalooratast tagasi pöörata.
Lagedale tuuakse petlikud väited. Näiteks öeldakse, et me ei tohi oma relvi nii-öelda käest anda, sest kuidas me siis muidu Putinil näo üles peksame, kui ta pärast Ukraina maatasa tegemist meile kallale tuleb.
Loogiliselt ja progressiivselt mõtlev inimene võib sellega kogemata nõustudagi, unustades, et tegelikult ei päästa nii-öelda maailma mitte armeed ega relvad, vaid pedereerimine. Minu üks kõige andekamaid õpilasi Gregor Kulla on Müürilehes andnud äärmiselt täpse indikatsiooni: “Olen enam kui kindel, et kui söödaks rohkem meeste perset, langeks inflatsioon, vohaksid metsad ja lõppeksid sõjad.” Lõppeksid sõjad, kas taipate! Putin tuleb lihtsalt nii-öelda lavalt alla pedereerida. Kõik. Vene armeed veereksid tagasi Uuralitesse ja Eesti riigieelarve vabaneks survest kulutada ulmelisi summasid mingi nii-öelda vanaraua ostmiseks, mida nimetatakse relvadeks.
Ja pange tähele, see on kohus, millest ei saa mööda hiilida viitega oma heteroseksuaalsusele. Et vaat mulle nagu ei meeldi, bla-bla-bla. Mis tähendab, ei meeldi? Peab meeldima! Maailma rahu vajab tagamist. Pealegi, nagu Gregor Kulla õigesti märgib: “Elame 21. Sajandil, kus see, kellega sa voodis, nurga taga või klubis ameled, ei mõjuta su seksuaalset sättumust.” Nii et pedereeri julgesti, ega sa sellepärast veel pederast ole. (Võimalik ekstrapolatsioon: varasta julgesti, ega sa sellepärast veel varas ei ole. Sigatse julgesti, ega sa sellepärast veel siga ole.) Iga sent maksumaksja raha, mis kulus selle läbinägeliku teksti nii-öelda honoreerimiseks, on kulutatud täiesti sihipäraselt. Selliste artiklite ilmumise nimel on õige ja õilis nõustuda mistahes maksudega. Ning selliste põhimõtete saatel üles kasvanud noorsoo laia selja taga ei karda me ei Putinit, Trumpi ega Helmet.
Kusjuures kõik see on tegelikult tühi-tähi, amor vincet omnes, diskursused dekonstrueeruvad iseenesest ja Vene mürsud lendavad tagurpidi kahuritorudesse tagasi. Meil siin tsiviliseeritud Euroopas on ka nii-öelda tähtsamaid asju, millega tegeleda. Näiteks uute regulatsioonide kehtestamine lukuaukude suurusele, et sealtkaudu liiga palju soojust atmosfääri ei hajuks. Sest mõelgem neile metsamassiividele, mis neist tobedatest lukuaukudest laia ilmaruumi hajuvad, selle asemel et süsinikku akumuleerides nii-öelda tasa ja targu huumuseks saada. Iga lukuaugu juurde tuleb muidugi panna lukuauguinspektor, kes võiks kontrollida ka kompostihunniku kõrgust, laiust ja pikkust. Kuid keskkonnaeesmärkide täitmise isiklik deklaratsioon 500 leheküljel tuleb esitada siiski igaühel ise. Loomulikult digitaalselt, meil on ju e-riik, aga kõigepealt tuleb paberkandjal tuua maksuametisse perearsti tõend, et inimene on nii-öelda võimeline iseseisvalt digiallkirja andma. Ning muidugi tuleb jälgida keelekasutust. Kui on ikka Zelenskõi, siis olgu ka Paldiskõi ja Kuusakoskõi. Vaid nii me võidame, keda vaja.
Mis viib meid paratamatult abieluvõrdsuse juurde. Millega ma seekord ka nii-öelda lõpetan.
Ilmunud Postimehes 14. jaanuaril 2024
