On vana küsimus, kumb on hullem – kas üks suur häda või palju väikseid. Mõlemal on omad hea ja vead. Kuid unustagem hetkeks igapäevane probleemikakofoonia ja küsigem, mis on meie rahva ja riigi tuleviku jaoks mitte lihtsalt oluline, vaid kõige olulisem.
Mäletan hästi nõukogude aega, kui meil oli laias laastus üks suur häda. Häda nimi oli Vene võim ja sellega kaasnev ümberrahvastamine. Muud hädad tundusid selle kõrval tühised. Jah, neidki oli ja nad võisid olla väga elulised – defitsiidi- ja tutvusemajandus, püssimehed piiril ja korteripuudus –, aga needki taandusid lõpuks sellele ühele ja suurele.
Isegi õela naise ja joodikust mehe võis kõikvõimsa nõukogude võimu arvele kirjutada. Millest järeldus loogiliselt, et kui see üks ja suur ära võita, siis ongi hädad ülepea läbi, sest koos esimesega kaovad ka teised. Me muigasime välismaalaste üle, keda vaevasid sellised küsimused nagu mis värvi peab olema tualettpaber või kuidas jaotub järgmise aasta riigieelarve. Mis oleks elul viga, kui meil oleks teie mured, mõtles nõukogude inimene taarapunkti järjekorras Priimat pahvides.
Uskumatu, aga me saime sellest ühest ja suurest jagu. Mitte küll omapäi, aga sellegipoolest oma ahtaid ainelisi ja lõputuid hingelisi ressursse maksimaalselt mängu pannes, mistõttu võisime ja võime tänagi end ausalt võitjaiks pidada.
Võit oli joovastav ja lühikeseks ajaks kadusid – justkui – ka väikesed hädad. Kes teab, võib-olla nad natuke aega lihtsalt ei häirinud meid. Nii või teisiti, mingil arusaamatul põhjusel tulid nad õige kiiresti tagasi. Nii kiiresti, et kui Vene vägi 1994. aastal lõplikult lahkus – sündmus, mida oli pikisilmi oodatud 1944. aastast saadik –, ei tekitanudki see enam väga suuri tundeid. Juba valdas inimeste meeli tuhat väikest muret eesotsas klassikalise küsimusega, miks tema sai nii palju ja mina nii vähe. Sugenes kahtlus, kas tuhat väikest ongi üldse paremad kui üks ja suur. Üks ja suur oli hoomatavam, maailm oli selgem ja omad-vaenlased kenasti eraldatud. Ela nagu surmamõistetu kaelapidi giljotiini all – ta kas kukub või ei kuku, muud muret nagu polegi.
Ei saa öelda, et järgnenud veerandsajandiga oleks lootusetult unustatud, mis on suur häda ja mis väike või mis siin elus üleüldse peamine on. Kuid aeg teeb oma töö. Me harjusime vabaduse ja suhtelise heaoluga. Avatud piiride ja korralike teedega. Õigusega oma keelt, mälu ja rahvast edasi kanda.
Tuhat toksilist muret
Ja just nüüd muutusid meie väikesed mured eriti valusaks. Näiteks: mida teha, kui ehitusmees tellingutelt siresäärsele neiule järele vilistab? Kuidas jagada lauluvõistluse auhindu nii, et väheneksid enesetapud paksude hulgas? Keda panna vangi, kui linnupoeg pesast välja kukub ja mööduv kass ta ära sööb? Kuidas mürgisemalt pilgata mehi, kes sandaalide juurde sokke kannavad? Kuidas kulgeb Kara-Kusti ja Valgesuka-Velda voodielu? Millisesse kohtusse kaevata arst, kui inimene ära sureb? Kumb on parem, kas Colgate või Blend-a-med? Miks on eestlased rassistid?
Need tuhat väikest annavad kokku ühe suure. Ja selle ühe suure nimi on rumalus. Meie endi rumalus. Ei ole vaja ainult riigikogu, valitsuse ega Brüsseli poole näidata – rumalus liigub ka alt üles, mitte vaid ülalt alla. Valitsus ei propageeri MMSi ega kristallidega ravimist, riigikogu ei väida, et maakera on lapik. Sellega saavad hakkama inimesed meie keskelt, kes koos teistega kujundavad avalikku arvamust, tegutsevad sotsiaalmeedias, valivad omavalitsusi ja riigikogu.
Kuid asi pole vaid kahemõõtmelises laustotruses. On ka salakavalamat rumalust, mis oskab ette manada filosoofilise ja humanistliku näo. Kuulutatakse, et «Karistus ei kasvata», «Vägivallale ei tohi vastata vägivallaga», «Laste saamine on igaühe isiklik asi», «Sugu on otsast lõpuni sotsiaalne konstrukt» ja «Mida rohkem mitmekesisust, seda parem».
Seda tüüpi rumalus võib ära petta. See imbub pähe ja südamesse ning hakkab neid uuristama nagu hape. Igaühel on õigus elada ainult iseendale, end lastega tülitamata, ja saada vanast peast prisket pensioni. Igasugune ühiskondlik hierarhia on repressiivne ja tuleb hävitada.Tõde pole olemas. Mehe ja mehe abielu on sama loomulik kui mehe ja naise abielu. Rahvusmeelsus ja palju lapsi – see on teema, mida joriseda õlleputka taga. Ja nii edasi.
Ajab vihale, eks ole
Rumalust on alati olnud, on praegu ja saab edaspidi olema. Isegi selles, et meie tänapäevane Üks Suur kipub muutuma epideemiliseks, ei ole midagi enneolematut. Kuid häiriv siiski. Meenutab 17. sajandit, kui ühtäkki oli maailm nõidu täis ja tuleriidad tossasid. See kollektiivne sõgedushoog ei tulnud «ülevalt», vaid (hiljem marksistide poolt progressiivseteks ristitud) rahvamasside keskelt.
Nõidu ja selgeltnägijaid on tänapäevalgi kõik kohad täis. Kuid neid pigem austatakse. Tuleriidad ähvardavad teisi, kellele pole veel päris selget ühisnimetajat leitud – nagu öeldakse, vaenlast alles konstrueeritakse. Kuid süüdistusi juba kuhjub. Riik on rahva käest ära võetud; rahvalt ei küsita; rahvas maksku aina kõrgemaks kruvitavaid makse. Andke riik rahvale tagasi! Võtke riigikogulastelt palk ära! Ei, hoopis tõstke nende palka! Pange nad kõik vangi! Lõpetage mõttetud nimevahetused, invaliidne aktsiisipoliitika! Lõpetage metsade ja Peipsi järve hävitamine ja Eesti lõhkumine millegi mii kohutavaga kui kahe rööpapaariga raudtee! Ei ühtki kanalat enam, munad kasvavad Selveris!
Käed kisuvad rusikasse, silmad lähevad pahupidi – kellele pasunasse anda?
Palun mitte valesti aru saada. Eelnevas oli mõistlik pahameel ja sõgedus meelega läbisegi. Nagu tegelikus elus. Mis teeb olukorra eriti raskeks. Mitte üks ja selge rumaluserinne, millele terve mõistusega vastu hakata, vaid kurdistav kakofoonia, milles segunevad päris ja mitte-niipäris probleemid. Kakofoonia, mis ajab närvid krussi ja silmad krilli. Õnneks küll mitte kõigil.
Kus on, kus on jama juured?
Üks pseudomurede põhjusi on teadupärast hea elu. Hädaaegadel saab inimeste ja ideede väärtus kiiresti ning halastamatult nähtavaks, aga turvalises olukorras on tarkusel ja rumalusel raske vahet teha. Kamina ees teed juues võib näiteks tunduda, et Lindgreni teoste tsenseerimine on tähtis töö või et võõraste massiline lubamine oma riiki, oma linna, oma tänavale on õige ja humaanne. Kes hoiatab, et see on aeglane enesetapp, karjutakse maha.
Kunagi arvasin, et kriitiline olukord teeb inimesed targaks või targemaks – seda näis kinnitavat laulva revolutsiooni kogemus. Nüüd leian, et ei tee targemaks, paneb vaid tarka kuulama. Valdav enamik neist, kes siiani täpselt teadsid, mida vaja teha, ja seda valjuhäälselt kuulutasid, vaatavad hädas nõutult ringi, otsides teejuhti. See on saatuslik hetk, kus palju sõltub vedamisest. Teejuhiks võib sattuda ka Sussanin.
Aga arutu oleks igatseda kriisi ja surmaohtu, nii et osutusega hea elu laostavast mõjust inimeste mõtlemisvõimele ei ole õigupoolest midagi peale hakata. Peame hea elu õudusega lihtsalt kohanema. Pealegi on hea elu vaid üks põhjusi, miks kahte ja kahte enam hästi kokku liita ei mõisteta. On nimelt olemas terved instituudid ja ülikoolid, ajalehed, ajakirjad, raadio- ja telekanalid, mis palehigis toodavad ülalmainitud humanistlik-filosoofilist jampsi, kinnitades hommikust õhtuni, et see, kui palju on kaks ja kaks, on puhtalt meie endi otsustada.
Nende juurtega ei keela meil tegeleda miski, kui meis vaid on vastutustunnet, viitsimist ja valmisolekut haiget saada. Musta valguse tootjate vastulöögid võivad olla julmad.
Mis siis on oluline?
Võib-olla kellelegi tundus, et nimetasin rahvast rumalaks. Seda ma siiski ei teinud, vaid kõnelesin rahva seas – sealhulgas haritud rahvaosas – levivast rumalusest. Hoopis rängemalt peavad rahvast rumalaks tegelikult need, kes ütlevad, et riigikogu koosneb lollpeadest. Kes nad siis valis? Jutt, et asjad pannakse paika tagatubades, on asjatundmatu. Juba ammu on erakonnanimekirjade tähtsus marginaalne ja loevad eeskätt valijate hääled. Kaasa arvatud nende omad, kes ravivad ennast MMSiga ja on veendunud, et WTC kaksiktornid hävitas USA valitsus.
Seesinane lugu selliste inimeste arvu paraku ei vähenda. Tahan sellega oma rahvuskaaslasi ja kaaskodanikke hoopis üles kutsuda järele mõtlema, mis on meie rahva ja riigi tuleviku jaoks kõige olulisem. Riigi sajanda sünnipäeva puhul ja järjekordse valimisvõitluse eel. Mitte lihtsalt oluline, vaid kõige olulisem. Püüdes igapäevase probleemikakofoonia hetkeks unustada.
Esitan oma arvamuse
Esiteks on kõige olulisem, et Venemaa meid alla ei neelaks. Kõik, mis on tehtud selle ohu vähendamiseks, on hästi tehtud. Teiseks on kõige olulisem, et meie iive tõuseks taastetasemele. Ilma vähemalt kahe lapseta naise kohta pole keele, kultuuri või kaitsevõime arendamisel pikas plaanis mingit mõtet. Parem juba kohe laiali minna. Kolmandaks on kõige olulisem, et läänes laialdaselt levinud pseudofilosoofiline sõnamulin sotsiaalsetest konstruktsioonidest, narratiividest, heteronormatiivsest sunnist jms meie mõtlemisvõimet lõplikult tuksi ei keeraks, nii et me kaht esimest ohtu enam ei näe. Ja neljandaks – et Euroopa ise mõistuse pähe võtaks ja püsima jääks.
Kõik muu, olgu ta või aktsiisipoliitika, tuleb pärast seda. Olete nõus?
Ilmunud Postimehes 28. augustil 2018
