Bilbo Bagginsi sõrmus

Jaga

Esindusliku esinejaskonnaga saade „Suud puhtaks“ (19. mail ETVs) oli pühendatud küsimusele, kas Eesti ajakirjandus on kallutatud. Lõpuks ometi. Probleem on vana, selle juured sügaval.

Mõni filosoof võib ju kinnitada, et kõik meie teadmised ja mõisted on kokkulepped, kuid nn tavainimene jääb praktikas ikka vahet tegema sisu ja koorukese, olemuse ja nimetuse, mõiste ja termini vahel. Igaüks teab, et asjad mitte ainult ei näi kuidagi olevat, vaid meist sõltumatult ka miskitmoodi on. Ja et meie ülesanne on püüelda võimalikult adekvaatse teadmise poole, millised nad siis ikkagi on. Kusjuures sellist „lihtsameelset“ loogikat tarvitab pisimagi igapäevatoimingu juures ka kõige veendunum udufilosoof, uurides näiteks oakonservi etiketti ja hiljem neid ube maitstes. Või maitsmata jättes.

Me vajame teadmisi. Kõike ei pea ise kogema, palju saab ja tuleb õppida teistelt. Kuid selle juures on oluline, et õpetus ei kasvaks üle mingi laest võetud idee propagandaks. Kõige halvem, kui see idee hakkab ennast teaduseks pidama nagu „teaduslik“ kommunism, mida minu põlvkond veel hästi mäletab. Teadlase asi on kõigepealt näha probleemi ja sellele vastust otsida; elujuhiste jagamisega on aus teadlane märksa ettevaatlikum kui teaduslikud kommunistid või tänapäevased sõjakad soo-uurijad. (Mitte segi ajada soid uurivate bio- ja geoloogidega.) Uurimistulemused on üks asi, neist võrsuvad järeldused teine.

See on triviaalsus ja peaks rakenduma ka ajakirjanduses. Ühel pool seisku fakt – niipalju kui me sellest teame – ja teisel pool arvamus, hoiak, veendumus, taotlus. Mitte et uudisteveerud peaks täiesti arvamusevabad olema, aga ajakirjaniku hoiak võiks olla nagu terake soola supis või võikord leivakäärul, mitte aga kogu supp või kogu leib. Mõnd suurt Eesti ajalehte lugedes paraku just selline tunne tekibki: ainult sool, suppi enam polegi. Selles mõttes on maakonna- ja vallalehed sageli professionaalsemad, seal suhtutakse inimestesse ja teemadesse asjalikumalt, lugupidavamalt. Et mitte öelda – seal ülbitsetakse vähem, kui üldse.

Priit Pullerits ja Ivan Makarov on ammu märkinud, et tervikuna on Eesti meedia vasakule kaldu. Asi, mida juba aastakümneid näeb ja teab iga erapooletu vaatleja. Võiks isegi öelda, et mõnel juhul lausa õel, sildistav, eelarvamuslik. Kuid eelarvamuslikkus ei ole seesama, mis kriitiline hoiak valitsejate suhtes, mille tarvilikkus mainiti ka telesaates. Eelarvamusest pimestatu ei saa teha konstruktiivset kriitikat. Ometi tõusis pahameeletorm, mis tõi meelde vanasõna „eks see koer kiunu, kelle pihta kaigas läks“. Kuid öelduga jäid põhiliselt nõusse isegi Rein Lang ja Väino Koorberg. Jah, ongi kaldu. Uudis on kadumas, seda asendab mingi ebamäärane žanr, mille ühendavaks jooneks on enam või vähem varjatud vasakpoolne (või pseudoliberaalne) ajupesu.

Kusjuures ajupesu saab olla kavalamgi – esitades uudiseid küll neutraalselt, kuid uudiseid endid erapoolikult valides. On päris suur vahe, millest üldse kirjutada ja mida suureks puhuda, mida aga maha vaikida. See tõbi vaevab peavoolumeediat nii Eestis kui kogu läänemaailmas võib-olla veel raskemaltki kui otsene vasakpoolitsemine. Mõnest tegelasest satuvad lehte üksnes sellised fotod, kus ta näeb välja veidi kohtlane, ehkki seda tegelikult juhtub kõigiga. „Poliitiliselt ebakorrektseid“ uudiseid me aga ei kuule, näiteks neid, mis puudutavad sisserändajate kuritegevust või mõnd episoodi, kus konservatiivid on esinenud kiiduväärselt. Nüüd on sotsiaalmeedia ja alternatiivsed uudisteportaalid seda vaikimise vandenõu murendama hakanud, ja ootuspäraselt reageerib peavoolumeedia sellele väga valuliselt. Muidugi on alternatiivmeedial omad hädad (libauudised, kontrollimata info), kuid põlastamise asemel võiks peavool mõista, et alternatiivmeedia kogub jõudu senikaua, kuni mahavaikitud teemadest ei hakka kõnelema peavoolumeedia ise. Kohatu on alternatiivkanaleid süüdistada väitega „teie ju teistsugust infot ei avalda“, kui Objektiiv jt on sündinud just seetõttu, et nimetatud viga põeb peavool ise. Seda märkis saates ka Tiit Hennoste.

Miks ajupesu on just vasakpoolne, on omaette teema. Sellel on pikad-laiad, sajandite taha ulatuvad põhjused, mis muuseas on kujundanud ka eksiarvamuse, nagu peakski valitsuskriitiline ja lihtrahva murede suhtes empaatiline inimene olema vasakpoolne. Tegelikult ei pea, aga see selleks. Keegi ei tohi keelata ajakirjanikul vasakpoolne olemast, kuid oma arvamust uudise või teadusliku fakti pähe lugejale kaela määrida ei tohi ta sellegipoolest. Miks seda nii sageli juhtub – tuleb lausa uksest ja aknast – , sellel on omad põhjused, millest peamine on see, et meie ajakirjandus on viimased kolmkümmend aastat elanud kriitikavabaduse paradiisis.

Kriitikavabadus on umbes sama hea kui Bilbo Bagginsi nähtamatuks tegev võimusõrmus. Esialgu tore ja tõhus, kuid hakkab oma kandjat pikapeale hävitama. Juhtisin sellele tähelepanu juba 1990ndail, mille eest ajakirjanikud mind tänasid sellega, et esitasid mu Aasta Pressivaenlase tiitlile, mis mul kuuldavasti väga napilt võitmata jäi.

Tagajärjed on täna näha. Toimetuse uksest astub sisse enesekindel noor inimene, istub arvuti taha ja ongi ajakirjanik, vaba sõna rüütel. Midagi enamat kui ükskõik milline poliitik või ärimees, keda tuleb kohelda valetava kurjategijana, olla ründav ja pahatahtlik – nähtamatuks tegev sõrmus garanteerib kaitstuse iga vastulause eest. Selline ajakirjandus muudab poliitika järjest küünilisemaks, küüniline poliitika ajakirjanduse järjest agressiivsemaks. Nõiaring.

Õnneks pole kõik kadunud. Kõigepealt leidub praegugi terve hulk ajakirjanikke, kes Bilbo Bagginsi sõrmust küll omades seda tegelikult ei kasuta ja on jäänud inimeseks, nii nagu Juhan Peegel nõudis. Teiseks on ajakirjanduse kallutatusest ja muudest hädadest, kaasa arvatud inimlikest, hakatud vähemalt rääkima. Veel kümmekond aastat tagasi ei olnud see võimalik. Nüüd võib tulevikku vaadata vähemalt lootusrikkalt – ehk leiab ajakirjandus võimaluse, kuidas ennastki avada kriitikale. Peaasi, kui ajakirjanduses paratamatult puhkev kodusõda haljaid eluvõrseid ära ei hävitaks.

Ilmunud Postimehes 21. mail 2020

Sarnased postitused