Järjekordne petäis sügavmõttelist tühjust

Jaga

 

 

Ma ei salga, et läksin „Free Range’i“ vaatama teatava eelarvamusega, mille olid minus tekitanud kaks isikut. Esiteks Veiko Õunpuu ise oma intervjuuga Postimehe kultuurilisas, mille võis kokku võtta sõnumiks: ise teen, ise vaatan, teie minge metsa, aga enne andke raha; teiseks üks tuttav, kes ainult oigas ja ütles, et ta tahtis saalist põgeneda juba esimese kümne minuti järel.

Sellise eelhäälestuse peale kujunes mulje ootamatult heaks. Erinevalt Andres Laasikust (EPL, 20. sept.) meeldis mulle muusika, meeldis operaatoritöö ja ka kunstnikutöö, vähemalt selle professionaalsus. Nii mõnigi kaader oli valmis pilt, raami ära ja pane seinale (nt. Fred ja Isamaa Reetur peegli ees). Ka peaosatäitjad mängisid kui mitte hästi, siis talutavalt.

Kuid sellega kiidusõnad piirduvad, sest ega neil suurt mängida olnud. Peamiselt tuli sügavmõtteliselt kaugusse vaadata, tuul nostalgiliselt juukseid sasimas, saateks kajakate kisa. Takrovski klooni klooni klooni kloon, nagu keegi netikommentaator märkis. Midagi, mis võinuks olla novaatorlik 50-60 aastat tagasi. Sisutu ja igav ilutsemine.

Sellised etteheited on Õunpuu filmis juba ette kotti ajanud Fredi põlastava repliigiga: „Talupoeg on tuppa lastud.“ Millele ta äiapapa Roman Baskini kehastuses püüab küll vastuväiteid esitada (kas sa riimidega oma naist-last toita kavatsed?), aga need tehakse lennult tühjaks tõsiasjaga, et äiapapa selja tagant paistavad Lenini portree ja punalipp. Nii et kui kõrget kunsti arvustad, oled Lenini ja punalipuga ühes paadis. Mitte just aus argumenteerimisviis siivsas diskussioonis, kuid filmikunstis justkui lubatud. Kas tulebki jääda ootama süüta lapsukest, kes punalippu ei karda ja julgeb öelda, et kuningas on alasti? Ehk teiste sõnadega: kodanikud kunstnikud, ärge irduge rahvast.

Tean hästi, et niisuguseid õpetussõnu jagati kunstnikele sovetiajal. Kuid see ei tähenda veel, et neil üldse sisu ei oleks. Sest vaata, mispidi tahad, erinevalt Fredist talupoeg (maksumaksja, väikekodanlane) tõepoolest toidab – lisaks oma perele ka Fredi ja Õunpuud. „Talupoega” võib pidada pisut mahajäänuks, tema maitset võib harida ja edendada (seda tegi juba Postipapa), kuid mis õigus on teda põlata, ise tema leiba süües?

Kusjuures ei maksa arvata, nagu oleks see ainult „talupoeg”, keda sedasorti tühikunst on ära tüüdanud. Leidub päris peenekoelisi isikuid, koguni filmikunsti asjatundjaid, kes püüavad märku anda: head inimesed, te olete valel teel. Kui üks kinnine seltskond vastastikku üksteist kiidab, siis viib see varem või hiljem viljatu manerismini, mida ülejäänud ühiskond aina süveneva võõristusega kõrvalt vaatab. Muide, sama häda kummitab teisigi kunstiliike, näiteks arhitektuuri.

Mida siis oodatakse? Ma ise – ja kujutan ette, et veel paljud – ootaks sellist filmi, mis ei aja haigutama ega tekita pidevat tahtmist hüüda: jah, jah, juba sain aru, kerige nüüd edasi. Filmi, mis haaraks kaasa ja jutustaks inimesele mingi huvitava ja lõbustava/vabastava/inspireeriva loo. Miks mitte hingemineva või koguni meeleolutseva, kuid ikkagi loo. Lugu oli olemas ka „Free Range’is“, kuid nagu Laasik juba märkis, oleks selle saanud ära jutustada poole tunniga.

Laasikuga tuleb nõustuda. Selle filmi üheks peamiseks puuduseks on nõrk stsenaarium. Lugu ise on Mati Undilt ja pandud kokku „Hüvasti, kollasest kassist“ ning „Võlast“. Mis pole ju halb algus, kui neist lugudest poleks võetud kõigest paar kõige siledamat palki, et neist kombineerida banaalne lugu: kirjanikuandega noor kultuurikärbes teeb väikekodanlikust perest Susannale tite, ja kui ta on sel teemal paar korda pea täis võtnud, teise naise juures käinud, lihttööliseks hakanud ja korra Susannat uputada üritanud, tabab teda Valgustatus ja ta otsustab vähemalt neljaks aastaks korralikuks pereisaks hakata.

Sellisest loost võikski ju filmi teha, kuid sel juhul huvitaks vaatajat ilmselt peategelase ümbersünni tee – miks ja kuidas siis ikkagi nii läks. Mis see oli, mis peategelases valguse süütas (või, kui soovite, ajutiselt alla andma sundis)? Kes või mis olid need olulised inimesed, sündmused, olukorrad, tarkuseterad, ahhaa-hetked…? „Free Range’is“ sellega vaeva ei nähta. Leidub üks episood, kus Fredi isa ütleb, et tema oli ka mõned aastad korralik perekonnainimene, ja teine, kus Fredi elukaaslane ütleb, et selline enesekesksus ja depressiivsus on jama, mispeale ta peaaegu ära uputataksegi. Kõik. Ülejäänu on kaugusse vaatamine ja halja metsa all kulgemine, selge Tarkovski.

Tarkovski on Tarkovski. Temal võib Rubljov pool filmi vaikida, kuid see-eest näidatakse vaatajale kõike seda, mida näeb Rubljov: Vladimiri linna vallutamist, rüüstamist ja elanike tapmist; suure kirikukella valamist, mille looja tänutäheks üksinda porri lebama jäetakse, ja palju muud. Vaatajal on materjali kuhjaga, juurdlemaks, miks Rubljov vait jäi ja miks ta hiljem uuesti rääkima hakkas.

Midagi sellist te „Free Range’is“ ei näe. Tarkovskilt on võetud kooruke, aga iva on kaduma läinud. Uskuge, kui näidata kinolinal mõtlevat inimest, siis see ei pane kedagi kaasa mõtlema. Mõtlemist üleüldse ei õpetata palja mõtlemisega, seda teab iga õpetaja.

Paraku ei ole autor kehv jutustaja mitte ainult filmis kui tervikus, vaid ka igas stseenis eraldi. Õunpuu nagu ei taha või koguni ei oska stseeni üles ehitada. Pingeline, tegevustikku edasi kandev ja sõnumi järjekordset tahku avav stseen koosneb algusest, keskpaigast ja lõpust, tal on oma kulminatsioon ja oma lahendus, mis paneb vaatajat järgmist stseeni ootama. Ka seda on „Free Range’ist“ asjatu otsida. Stseenid ei olegi stseenid, nad kõik lõpevad just siis, kui vaataja jõuab hakata huvi tundma, et „mis nüüd saab“. Mitte midagi ei saa. Keeratakse lihtsalt ette järgmine slaid ja pannakse uus muusikapala mängima. Seetõttu jääbki mulje muusikavideost. Ning meenub hea sõbra aastatetagune märkus: eesti filmi tehakse nii, et operaator jätab kaamera käima ja läheb ise suitsu tegema.

Lisaks kummitab kogu filmi klišeelikkus. Stsenaarium tervenisti on klišee, endisest kommunistist väikekodanlik äiapapa on klišee, vahipataljonis teeninud juudivaenulik laotööline on klišee, vaimuhiiglaste joomingud raamatuvirnade keskel on klišee. Kui kaua võib vahtida kõikjal vedelevaid Tammsaare valitud teoseid, „Varamu“ sarju või 1970ndatest pärit kuldse servaga tasse? Aitab – juba saime aru. Röövkapitalismist pagenute varjupaik, vaimsuse oaas. Interjööridest igasuguse tänapäeva väljarookimisega on nii hoogu mindud, et silm hakkab tahtmatult otsima kohverkirjutusmasinat „Erika“, millel Fred ilmselt töötab. Kuni vaatajale meenub, et filmi alguses ta ometi printis oma romaani, järelikult peaks tal olema arvuti, vahest koguni sülearvuti. Mida me filmis mõistagi ei näe, sest selline riist ei sobi kokku mädanevasse toanurka telliskividele tõstetud vanniga.

Eesti on vaba maa ja mitte ükski seadus ega määrus ei keela režissööril klišeelik olla. Kuid imestama paneb, kuidas Eesti Oscari-komisjon, mille koosseis peaks ometi asja tundma, seda ei näe või oluliseks ei pea. „Olen valikuga rahul ja loodan, et see nominatsioon aitab filmil vajalikele inimestele silma jääda,“ ütles komisjoni esimees. Huvitav, huvitav, kes on need „vajalikud inimesed“ – ja kes sel juhul on „mittevajalikud“

Kuid et mitte lõpetada liiga mahategevalt – „Free Range“ pole iseenesest ju kuri ega isegi negativistlik. Ikkagi maailma heakskiitmine ja valge hobune finaalis. (Kui see just paroodia polnud.) Koguni nii valge, et tekib kahtlus – viimati peitub Veiko Õunpuu karmi mässajamaski taga hell väikekodanlik süda. Seesama, mis sooja ja inimliku lõpustseeniga tegi tasa kogu „Sügisballi“ depressiivsuse ning jättis vaataja hinge ketserliku kahtluseussi, et võib-olla on elu siiski elamist väärt. Milleks seda varjata ja paksu diibikihi alla peita? Õunpuu võiks mõne korraliku romantilise komöödia teha, oleks värskendav nii talle kui vaatajale. Tõeline mäss meie filmimaastiku kohustusliku depressiivsuse mülkas.

Ilmus kõigepealt Sirbis, aga selle link ei tööta; seejärel Postimehes 13. oktoobril 2013, mille järel arvustajat tabas sotsiaalmeedias filmirahva “karm ja õiglane” viha. See tähendab, mõnitavad kommentaarid, mille põhiargument oli, et miks kirjutab inimene, kes filmikunstist midagi ei tea. Mis oli minu silmis kunstirahva kapseldumise ja eneseimetluse järjekordseks kahetsusväärseks avalduseks. Laiemas plaanis on tegu sama nähtusega, mis nüüdseks (see kommentaar on kirjutatud 2020. aasta lõpus) on viinud sügavate lõhedeni ennast vaimueliidiks pidava seltskonna ja “matside” vahel.

Sarnased postitused