Afanassi Pirn ütleb: Lõpp lõhestamisele

Kirevus on ikka tore ja selles mõttes võib Parempoolsete ühendust üksnes tervitada. Võib ka kinnitada, et sellise ühenduse teke ei tähenda põrmugi, nagu ülejäänud Isamaa erakond ei oleks parempoolne. Sest pretsedent on olemas – meie erakonnas on kaua eksisteerinud ja eksisteerib praegugi Rahvuslaste ühendus ning see ei tähenda, nagu poleks ülejäänud erakond rahvuslik.

Kuid hall on teooria ja haljas elu kuldne puu, nagu ütleb Goethe. Tegelikult on Parempoolsete ühenduse sünni taga siiski midagi enamat kui lihtsalt soov erakonna elu värvikirevamaks muuta. Uue ühenduse manifest ütleb kõike ja mitte midagi. Isamaalisust sealt eriti ei leia ja see pole mitte üksnes minu, vaid paljude teistegi arvamus. Väga lihtsustatult öeldes jääb mulje, et manifesti autorite arvates on Isamaa erakond muutunud liiga isamaaliseks (kitsarinnaliseks, suletuks, tagurlikuks vms) ja unustanud oma teise suure idee – üksikisiku vabaduse, st parempoolsed väärtused. Nii et jätkem patriootlikud loosungid ja koondugem taas paremat palka, paremat elu ning aina suuremaid õigusi nõudma.

Õige, nende kahe – isamaalisuse ja liberaalsuse – ühendamine ongi omamoodi mustkunst ja seda tuleb maailmas suhteliselt harva ette. Patrioodid kipuvad ikka kalduma – ei, mitte tingimata natslusse või rassismi, kuid teatavasse patriarhaalsusse, mis tüüpilise liberaalse demokraatiaga kokku ei klapi. Kui nad ei kaldu, siis väidetakse ikkagi, et kalduvad, ja varustatakse neid vastavate siltidega. Mindki on eeskätt küberruumis ja eravestlustes korduvalt niimoodi „paika pandud“, mis ei jäta paikapanijate analüüsivõimest paraku head muljet. Sest asi on natslusest või rassismist väga kaugel. Loogiliselt mõtlev isamaalane ei ole nats ega rassist, vaid konservatiiv. Ja see on liberaalse demokraatiaga juba ühildatav. Vähe sellest, liberaalne demokraatia lausa vajab konservatiivsust, muidu ta läheb ula peale nagu vallatu vasikas. Võtame näiteks vaidluse ukraina põllutööliste üle. Mõnesaja või -tuhande inimese riikilubamiseküsimuse juurest jõuti väga kiiresti kategooriliste obadusteni: ah teie tahate Eesti lukku panna ja lapsed käsukorras põllule saata – see on kolhoosikorra taastamine! Ah teie tahate vallandada kontrollimatu sisserände ja teha ära selle, mida nõukogude võim ei jõudnud – eestlaste muutmise vähemusrahvaks omal maal!

Millega jäeti mulje, et valik ainult nende äärmuste vahel ongi. See pole nii, kuid miskipärast ei astunud esile ei ühtki arvamusliidrit ega erakonda, kes öelnuks: küsimus pole mõnesajas ega isegi mõnes tuhandes inimeses. Natuke võõraid on alati vaja, see on ikka nii olnud ja jääb nii kõikjal, kus ei valitse Kim Jong-un. See tähendab, et isegi suhteliselt suletud ja tagurlike patriootide võimu korral. Ka Saudi-Araabias ja Iraanis on võõraid. Kuid küsimus on selles, kas meie siin Eestis tahame rajada terve oma ühiskonna ja majanduse odavale võõrtööjõule? Kas me tahame sellest sõltuvaks muutuda nagu haige inimene hapnikuvoolikust? Kas me tahame luua olukorra, kus niisuguse odava ressursi järsk kokkukuivamine – näiteks uue ja hirmsama pandeemia korral või kellegi poliitilise pahatahtlikkuse tõttu – tõmbaks meie majandusel vaiba alt, nii et me kukume tagasi vaesuse ja kaitsetuse auku, millest väljaronimine on meilt nii palju vaeva võtnud? Just neid küsimusi tuleks esitada, mitte loopida süüdistusi, et ühed on ära sotsiks läinud või et teised tahavad eestlasi välja suretada. Tööjõu vaba liikumine on ilus printsiip, aga mitte püha lehm. Täiesti vaba liikumise ja täieliku suletuse vahel on terve skaalatäis vahevariante, mis kõik on mõistlikumad kui need kaks äärmust. Tuleb neist vaid üles otsida meie jaoks kõige mõistlikum. Ette hoiatades: see kõige mõistlikum ei pruugi olla lühiperspektiivis kõige meeldivam. Iga vahepealne lahendus sisaldab mingeid piiranguid, ent sellepärast ei pea kohe parempoolsuse lippu lehvitama.

Kui erakonna nimi on Isamaa, siis ei saa parempoolsus kui selline olla millegi juurde „tagasipöördumine“. Parempoolsuse vastand on vasakpoolsus, kuid juba ammu ei seisa Lääne peamine poliitiline veelahe teljel parempoolsus – vasakpoolsus, vaid konservatiivsus – liberalism. Õieti pseudoliberalism, sest nagu igaüks igapäevaelus näha võib, ei juhi tänased liberalismi eestvõitlejad ühiskondi mitte vabaduse, vaid uue türannia poole, kus inimesi pannakse vangi „Tuulest viidud“ vaatamise eest, nii nagu neid kommunistide võimu ajal pandi vangi koguteose „Eesti Vabadussõja“ lugemise eest. Või vallandatakse neid töölt, kuna keegi julges kasutada vulgaarseid termineid „naine“ ja „mees“. Kui taas veidi vinti peale keerata. Kuid selline on asjade loogiline käik, kui nad lähevad edasi nii, nagu on seni läinud. Liberalism on kaaperdatud, seda tuleb osata näha. Imalad naeratused ja sallivuskuulutused ei pruugi olla need, millena nad ennast esitlevad.

Selles seisus on Isamaa erakonnal ees suur ülesanne: olla see tuletorn ja orientiir, mis aitaks leida teed peagi saabuvas suures segaduses, kui mitte kaoses. Olla Eesti kõige mõistlikum erakond. Olla see mõttekoda, kus suudetakse otsida ja leida lahendusi, mis tagavad eesti rahva ja eesti kultuurivälja püsimise, kuid mitte lühiajalise laastutule (nagu odav võõrtööjõud) abil, vaid kriisikindlamate vahenditega. Mis peavad silmas põhiseaduse preambulit (eesti rahva, keele ja kultuuri kestmine), kuid ei tähenda suletust. Mis on suunatud eestlaste iibe tõstmisele, kuid ei suhtu naistesse kui sünnitusmasinatesse. Kõik see olekski elav, ettepanekutele avatud ja arenemisvõimeline konservatiivsus.

Nagu öeldud, isamaalisust saab ühendada liberaalse demokraatiaga – teatud määral ja teatud mõttes. Just seda sulamit vajab Eestil lähimatel aastakümnetel nagu õhku. Kuid isamaalisust ei saa ühendada antirahvuslusega. Siin on paraku see koht, kus öelda – andke andeks, aga kui teie tee läheb sinna, siis meie oma tänna. Isamaa erakond ei kao.

Ilmunud portaalis Eesti Uudised 29. juulil 2020