Afanassi Pirn ütleb: Tuleviku kaotajad

Jaga

Afanassi Pirn, kultuurileht „Kirves“, arvamusliider

Olen kaua vaikinud, jälgides akadeemiliselt neutraalse pilguga trumpismi võidukäiku, kliimaksit ja lõpu algust. Kuid see pole veel võit. Süsteemianalüütikud teavad, et laguneva diskursuse vastuhakk muutustele pigem tugevneb lagunemise käigus, jõudes teatud faasis lausa meeleheitlike, eksistentsiaalsete aktsioonideni. Sestap tunnen, et on viimane aeg sekkuda minulgi.

Minu lugupeetud õpetaja Alfred Lepaotsast-Latsatas mainis kord piipu toppides möödaminnes, et arhüksose hüoosise pinnakulaarsed konseskventsid ei pruugi olla permanentsed. See oli Laulasmaal, merel valitses pärastlõunane sulnis rahu ja kostis vaid kajakate kilkeid. Panin professori märkuse kõrva taha ja jätsin oma aega ootama. Aeg tuligi, kui lugupeetud arvamusliider Adolf Kurnäu tuvastas oma läbinägelikes postitustes sotsiaalmeedias lühikese elegantse analüüsi abil, et pinnaakulite tasatus ongi tõepoolest diskreetne. Sellest tegi ta lennult kaks järeldust: esiteks, aeg on avada pudelid ja teiseks, peksta urmasedvarrodpeetridmaarjadlaurid pimedasse kohta. Nii et neid, raisk, emagi üles ei leia, ja kui leiab, siis enam ära ei tunne.

Mis on need põhjused, mis meid selleni on toonud? Võiks öelda, et triviaalsed. Eestis lokkab rassism, seksism ja natsism, mille siirded avalduvad ksenofoobias (e.k. võõravihas) ja selle spetsiifilises erivormis, immigrantofoobias. Vastavalt kvantopsite determineerimatuse reeglile introdutseerib see meie avalikku ruumi homofoobia ja klimatofoobia plahvatusohtliku segu. Mida märkab igaüks, kes veidigi Wagnerit ja Saussure’i lugenud ning valutab südant tagurliku valitsuse kuriteo üle, milleks oli Pinoccio Burattino nimelise rahapuu ehk pensioni II samba hävitamine, millega rööviti lastelt tulevik. Tõsi, tuleviku kaotamine on konservatiivse diskursuse ahtratesse raamidesse jäädes nii ehk teisiti vältimatu, sest konservatiivsus tulevikku ei pürgigi, ihaledes minevikku. Mida teab muidugi igaüks, kes on tutvunud värskemate rahvusvaheliste teadusuuringutega. Pole tarvis olla isegi hüoosise spetsialist, mõistmaks, et noore generatsiooni vastus saab olla vaid üks: lastest keeldumine. See on kättemaks tagurlikele ja kitsarinnalistele vanematele, milles Lafayette’lik elaan seguneb Nietzsche misantroopiaga. Kuid milles ei puudu didaktiline kontrastsusprintsiip: ühel pool isetu eneseohverdus globaalse katastroofi ärahoidmise nimel, teisel pool biodeterminism ehk alistumine oma loomalikule ning egoistlikule ihale sigida, paljuneda ja kakaseid pepusid kasida.

Kuniks laste saamist koos vihakõnedega veel keelustada pole õnnestunud, peavad substantsiaalsed järelmid piirduma modereeritumate arhüktiliste paraboolidega, st tuleb kujundada sallivusele, hoolivusele ja kaasamisele tuginev üldine antinataalne õhkkond, mis loomaliku sigimistungi ehk natalismi üheselt hukka mõistab ja sunnib vulgaarseid lapsepidajaid oma egoistlikku teguviisi vähemalt häbenema, kui mitte lõpetama. Õnneks leidub aina enam neid, kes on kursis eesrindlike antinatalistlike seisukohtadega ja suudavad oma primitiivsetest tungidest inimkonna tuleviku nimel üle olla.

Sarnased postitused