Popperi paradoks
Rohkem kui poole sajandi eest kirjutas teadusfilosoof Karl Popper kuulsaks nn sallivuse paradoksi: salliv ühiskond peab selleks, et püsida, olema sallimatu sallimatuse suhtes. Kahtlemata inspireerisid Popperit selle juures eeskätt natsionaalsotsialistid ja kommunistid. See, kuidas natsid demokraatlike protseduuride abil võimule said ja siis demokraatia hävitasid, on tänaseni õpikunäide demokraatia – järelikult ka sallivuse – Achilleuse kannast. Kui nad oleks õigel ajal ära keelatud, võinuks ajalugu minna teisiti. Paljud vähemalt arvavad nii. Teoretiseerida on muidugi kerge, sest sallimatute represseerimine demokraatia nimel võib väga kergesti kaasa tuua süüdistuse just demokraatia lämmatamises. Kuid see selleks.
Paraku kipuvad filosoofide õilsad mõtted tegelikus elus lihtsustuma, et mitte öelda labastuma. Kui filosoof näiteks ütleb, et kuulake ära ka teine pool, siis ilmub tingimata fanaatikuid, kes loevad öeldust välja, et ainult teist poolt tulebki kuulata. Kui filosoof ütleb, et inimesed näevad asju erinevalt, siis fanaatikud mõistavad seda nii, et tõde polegi olemas. Popperi paradoksiga on juhtunud midagi sarnast. Paradoksi kirjeldades Popper rõhutab, et ei pea ära keelama iga sallimatut ideed või filosoofiat, vaid seda tuleb teha alles siis, kui keeldutakse väitlusest ja muututakse otseselt agressiivseks. Seda reservatsiooni ei mäleta tänapäeval eriti keegi. Paradoks – või tegelikult „paradoks“ – on mandunud plakatiks, millega kogu Läänes, sealhulgas Eestis, piketeerivad need, kes enda arvates võitlevad pead tõstva natsismiga. Või „peksavad natsipaska“, nagu mõni neist ütleb. Siin ühineb lausa kaks labastumist: esiteks kuulutatakse natsismiks peaaegu kõik, mis ei meeldi; teiseks on Popperi piiratud sallimatus asendatud piiramatuga: õige on olla sallimatu iga sallimatuseavalduse suhtes, olgu see tegu, sõna, mõte või koguni tegevusetus. Ollakse juba niikaugel, et on natsid kõik, kes natsidega vihaselt ei võitle.
Popperi viga
Siin jõuame põhjuseni, miks eelnevalt oli paradoks jutumärkides. Olla sallimatu iga sallimatuseavalduse suhtes – see on absurd, nonsenss. Selline teguviis on võimatu, mingit paradoksi ei ole. Ükski ühiskond ega indiviid ei saa käituda Popperi nõutud kombel ega käitugi. Absurd hajuks, kui sõnastaksime imperatiivi teisiti: tuleb sallida kõike peale sallimatuse, ja sageli nii öeldaksegi. Aga siis kaob ka paradoks ja pealegi sisaldab selline sõnastus sõnapaari „tuleb sallida“, mis tundub olevat omaette väike kena nonsenss.
Kusjuures ka seda, leebemat varianti, pole võimalik ellu rakendada. On veel palju asju peale sallimatuse, mida lihtsalt ei saa sallida ja mille mittesallimist ei pea keegi taunitavaks, isegi mitte kõige vihasemad sallijad. Näiteks kuritegevuse. Mõrvad, vargused, vägistamised. Nende mittesallimine on enesestmõistetav ja muidugi ei mõelnud ka Popper, et kurjategijatele ja maniakkidele peaks vaba voli andma. Kuid ta tegi (küllap tahtmatult) siiski midagi halba: põlustas sallimatuse kui sellise. Sõelale jäi üksnes absurd: igasuguse sallimatuse suhtes tuleb olla sallimatu. Vaja olnuks aga hoopis diskussiooni küsimuses: milline sallimatus ja millistel asjaoludel on ühiskonnale – ja millisele ühiskonnale – vajalik ja kasulik, milline mitte? Kuhu panna oma normaalse ja inimliku sallimatuse piirid? Tegelikult on kõik ühiskonnad ning filosoofiad selle küsimusega aastatuhandeid tegelenudki. Sallimatus ja sallivus on teineteisest sama lahutamatud kui valgus ja vari, mille puhul on samuti mõttetu üht liigitada heaks ja teist halvaks. Väita, et valgus on ainult ja alati hea ning vari ainult ja alati halb, sobib võib-olla poeedile, kuid sellise printsiibi külge kinni jäädes tuleks isegi mütsinokad ja päikeseprillid ära keelata.
Mõistega „vari“ pole seda õnneks juhtunud ja me võime (veel) päikeseprille kanda, kuid sallimatusest on saanud tont, mida ka kõrgesti haritud inimesed menetlevad mitte pea-, vaid seljaajuga. See tähendab, reflektoorse hukkamõistuga. Kui umbes aasta eest väljendasin mõtet, et mõnes olukorras on sallimatus vajalik ja õigustatud, siis kommenteeris üks muidu arukas inimene seda sõnadega: „Vahtre on heisanud sallimatuselipu“, ja see ei olnud muud kui tingitud refleks. Me oleme programmeeritud nagu Pavlovi koerad ja meil on omad punased lambid, mis meid haukuma panevad, nii et me ise ei märkagi. Piisab vaid öelda – näiteks – , et massiimmigratsioon vähendab ühiskonna sidusust, koostöövõimet, usaldust (ühesõnaga sotsiaalset kapitali) kui refleksist tingitud haukumine muutub kõrvulukustavaks.
Muide, seegi on alati nii olnud ja jääb vist ka edaspidi. Küllap on selline omadus meile eluliselt vajalik, sest väga paljudes olukordades tulebki enne tegutseda ja siis mõelda. Neid hetki on ka meie suhteliselt turvalises maailmas väga palju (kasvõi liikluses). Olgu see öeldud vahemärkuse korras, et jutuga edasi minna.
Meile gravitatsioon ei kehti
Niisiis on tekkinud olukord, kus inimesed küll igapäevaelus rakendavad küll ellu oma loomulikku sallimatust (kasvõi kärbseid tappes või mõrtsuka tabamisele kaasa elades), kuid teatud ajupesu ohvritena arvavad – kui neilt küsida – , et igasugune sallimatus on kurjast. Olles kuskilt kuulnud, et niimoodi on õige arvata. Mis viib meid tagasi mainitud loogilise umbtänava juurde: sallimatu tuleb olla igasuguse sallimatuse suhtes. Kuidas seda ilmselget võimatust ületada?
Vastuse leiame, kui meenutame juba antiikajast pärit mõistatust: kui Metsaküla mees ütleb, et tema külas kõik mehed ainult valetavad, siis kas ta valetab või räägib tõtt? Oleks nagu paradoks: kui ta räägib tõtt, siis ta valetab, ja kui ta valetab, siis ta räägib tõtt. Aga tegelikult paradoksi taas pole. Sest küsigem, kas on üldse võimalik, et seisab tõepoolest teie ees luust ja lihast mees ning ütleb sellise lause? Justkui saaks. Kuid NB! NB! vaid siis, kui ta kasutab väikest, kuid olulist lisatingimust: „Mina ise ei tule arvesse.“ – see tähendab: olen küll Metsaküla mees, aga räägin kõigist teistest, mitte endast. Vähemalt selle lause väljaütlemise hetkel. „Metsakülas kõik mehed kogu aeg valetavad, ja mina ka, aga mitte praegu, kui ma seda ütlen.“ Või veel tavalisem ja elulisem: „Kõik Metsaküla mehed valetavad, ainult mina mitte.“ Selliseid lauseid öeldakse alatihti, kuigi matemaatiliselt võttes on tegemist taas mõttetusega stiilis: mul on kodus kaks musta koera, üks neist on valge.
Just sedaviisi toimib ka meie agressiivsemate sallijate loogika: sallimatu tuleb olla igasuguse sallimatuse vastu ja meie olemegi, sest meie sallimatus ei loe. See pole see sallimatus. Meie asume kõrgemal, meie viha on armastus. Me ei kutsugi üles kedagi vihkama, me lihtsalt nimetame teisi natsideks ja s.tahunnikuteks. Üldiselt ei või, aga meie võime. Ja nõnda edasi. Rea lõpus on bolševikud oma praktikaga: me tegutseme kõikide õnne nimel ja selleks tuleb suur osa inimesi maha tappa.
Lihtinimene ütleks, et tegemist on sõgedatega, kelle enesehinnang on paigast ära, kuid ei – see pole mitte sõgedus, vaid metatasand.
Paradiis metatasandil
Metatasand on uuema aja filosoofia üks vaimukamaid tööriistu. See võimaldab produtseerida enam-vähem igasugust mõttetust, aga ka kurjust. Prantslane Roland Barthes on väitnud süüdimatult, et teksti mõtte loob lugeja oma peas ja „autor on surnud“. Loomulikult saab inimene kirjutada sellist teksti vaid eeldades, et see tema enda teksti kohta ei käi. Barthes ütles ka, et üldist metakeelt pole võimalik luua, aga küllap jättis ta siingi lisamata: välja arvatud see keel, mida kõnelen mina – erapooletu, tõene ja meta. Või siis meie oma Rein Raud, kes kõigepealt postuleerib, et pole olemas kultuurideüleseid, üldinimlikke kriteeriume, mille alusel liigitada nähtusi headeks ja halbadeks – et seejärel jumaliku enesekindlusega kuulutada konkreetne Hiina kultuuri nähtus „toksiliseks“. Taas varjatud eeldus: kõik me oleme oma kultuuris kinni, keegi ei tohi otsustada teise kultuuri üle, välja arvatud mina, kes ma opereerin metatasandil. Või kuulus Michel Foucault, kelle arvates inimtegevuse, sealhulgas kirjatööde taga pole muud kui „tõediskursus“, mille taga on võimujanu ja mis kokkuvõttes on üks väga õel asi, katse võimutseda teiste üle ja neile oma tõde peale suruda. Kõik see muidugi ei kehti aga Foucault’ enda tegevuse ja kirjatööde kohta, ta on kõigest „arheoloog“, kes kirjeldab, kuidas asjad on. Millist võimet siis nähtavasti teistele pole antud, üksnes talle ja NB! neile, kes temasse usuvad. Või taas suguvend, Marek Tamm, kes kõigepealt kinnitab, et ajaloolist tõde pole võimalik leida, sest ajaloolased on kõigest inimesed, kes on kinni omas ajas, oma kogemustes, oma kiindumustes. Seetõttu uurib tema ajaloo asemel ajaloolasi, liigitab ja sildistab neid, kirjeldab nende tegevust, motiive, nende piiratust ja erapoolikust. Ta saab seda teha, sest kõik need inimlikud piiratused Marek Tammel endal puuduvad: tema opereerib metatasandil ja laskub sealt lihtinimeste seltsi vaid selleks, et jagada metatõde. Või Kristiina Ehin, kes varjamatu vihaga kirjeldab kahe vanaproua omavahelist vestlust, mis ei olnud tema arvates piisavalt salliv. Kristiina Ehini enda sallimatusega pole midagi valesti, see tuleb kõrgematest sfääridest ja on õiglane.
Paraku pole see filosoofia, vaid pigemini mäng instinktidega. Kes ei tahaks olla jumal? Kes ei tahaks istuda Olümposel Zeusi süles, juua nektarit ja süüa ambroosiat? Kes ei tahaks mõista kohut elavate ja surnute üle? Ja nüüd rõõmusõnum: kõik, kes te alandatud ja vaevatud olete, teadke, see on võimalik! Tuleb vaid omandada eesrindlik ideoloogia ja metatasand terendabki. Pole vaja isegi haridust, veel vähem peamurdmist või kahtlemist, vaja on uskuda pühadesse tõdedesse. Multikultuursusse, massilise immigratsiooni hüvedesse, sugudesse kui sotsiaalsetesse konstruktsioonidesse, elu kestmise võimalikkusesse ilma lapsi saamata jpm.
Pole vaja lisadagi, et sellistele ja ainult sellistele inimestele on antud jumalik anne olla sallimatu ilma sallimatu olemata, vihata ilma vihkamata ja – ma kardan – et ka vägivallatseda ilma vägivallatsemata.
Ilmunud Postimehes 3. oktoobril 2019 pealkirja all “Sallimatusest on saanud tont”
