Vene maailmasõda

Jaga

Mis õieti on see mõttekramp, mis võimaldab venelastel tungida sõjaväega Ukrainasse ja selle juures mõelda, et kõik on õige? Et kõik on õigustatud ja et nad üksnes kaitsevad ennast mingi välismaise agressori eest? Normaalselt mõtlevale inimesele käiks selline loogikavabadus ilmselgelt üle jõu, kuid samas tekitab nõutust tõsiasi, et sellise „loogikaga“ toime tulevad inimesed on paljudel juhtudel samuti justkui täiesti arukad ja normaalsed, vähemalt kõigis muudes küsimustes. Järeldus: nende maailmapildi vundamendis, arutluskäigu eelduste hulgas, peab leiduma mingi kapitaalne absurdsus, loogikaviga või vale, millest võrsub kõik muu. Kaasa arvatud veendumus, et Ukrainas surma ja hävingu külvamine on „elude päästmine“ või et agressiivsus ülepea on kõigest enesekaitse.

Ma kindlasti ei leiuta mingit jalgratast, kui väidan, et see kapitaalne absurdsus kehastub kontseptsioonis nimega Vene maailm (Russki mir). „Vene maailm“ kõlab sama lollakalt nagu „Läti gloobus“ ja on seda ka sisuliselt. Kui tegu oleks metafooriga, võiks sellest arugi saada – venelased kogu maailmas või midagi seesarnast – , kuid seda mõeldakse siiski üsna otseselt: Vene võimu all olev maailm (või osa maailmast). Pole vaja lasta ennast tüssata kellegi Pjotr Akopovi armulikust selgitusest, et Vene maailm piirdub Venemaa, Valgevene ja Ukrainaga. Ei, see on täpselt nii suur osa maailmast, kui palju Venemaa jõuab parajasti oma kirsasaapa kanna alla suruda. Kunagi jätkus jaksu valitseda ka Poolat ja Soomet ning siis olid needki osa „Vene maailmast“. Samuti Alaska. Kui oleks jõudu, oleks kogu maailm Vene maailm.

Sellesse Vene maailma ei usu mitte üksi Putin, vaid miljonid ja kümned miljonid venelased. Nad arvavad tõsimeeli, et Ukraina on „nende oma“. Eesti muidugi ka, nagu võisime oma kõrvaga kuulda pronksööl: „Eto vsjo naše!“ Kuldaväärt röögatus, ütleb rohkem kui riiulitäis raamatuid. Venelasele ei valmista raskust uskuda, et mingi maa on „nende oma“ sel lihtsal põhjusel, et mõni Vene armeegeograaf kaardistas seda 18. sajandil või et sinna mõne sõja käigus jõudis mõnesaja meheline Vene üksus. Või ehitas sinna keegi erak 15. sajandil õigeusu kabelikese. Kas sellel maal ka mingi rahvas elab või kas sel rahval ka mingi arvamus on – see „Vene maailma“ uskuvat venelast ei huvita. Eto vsjo prosto naše, põline Vene maa. On vene rahvas (natsija) ja on teised rahvad (narodõ, natsionalnosti, aborigenõ jm), kes muidugi vene rahva väärilised ei ole. Nemad ei tee ajalugu, ajalugu tehakse nendega. Stiilipuhas, klassikaline kolonisaatorlik mõtteviis. Maa on selle oma, kes esimesena pärale jõuab ja toki maasse torkab.

Ukrainlastega on siiski pisut teine lugu. Ukrainlased olid siiani justkui osa natsija’st. Selline veidi kohtlane osa küll – sest räägib vene keelt valesti – , aga ikkagi oma. Naša. Juba iidamast-aadamast, vürst Igori päevist saadik. Ametlik teooria pajatab, et muiste olla olnud vanavene rahvas, mis jagunes hiljem suurvenelasteks, väikevenelasteks ja valgevenelasteks ning veel mõnesugusteks venelasteks. Paraku on vanavene rahva olemasolu väheusutav. Ida-Euroopa lauskmaal 7.-8. sajandil kiirelt laiali valgunud röövmajanduslikud (alepõllundus) slaavlased koosnesid õige mitmest hõimust; osa hõime koondusid hiljem ukrainlasteks, osa valgevenelasteks, osa venelasteks. Nii et tegemist on siiski algusest peale eri rahvastega, mitte mingite veidra kõnepruugi omandanud venelastega. Venelastel pole mingit alust pidada Ukrainat enda omaks.

Ajaloolise õigustuse sellele „omamisele“ leiavad venelased hetman Bogdan Hmelnitski pärandist. See oli 17. sajandil, kui Ukraina kuulus Poola-Leedu liitriigi koosseisu. Poola alam Bogdan läks isandatega tülli ja otsis abi Venemaalt. Sellest vormiti legend „igavesti“ Venemaaga käsikäes käivast (loe: Venemaale kuuluvast) Ukrainast. 1970ndail aastail kommenteeris üks ukrainlane Hmelnitski ratsakujule osutades seda episoodi sõnadega: „Küll keetis taat supi kokku.“

Millal või kus Vene maailm õieti eksisteeris, pole selge. Tsaaririik? NSV Liit? Minevik on see nii või teisiti. Eelmainitud Pjotr Akopov unistus Vene maailma taastamisest on sama aegunud kui katsed taastada Rooma impeerium. Isegi Benito Mussolini ei olnud nii ogar, et hakata „tagasi“ nõudma näiteks Prantsusmaad, aga Ukrainat ründav Putin on.

Kuid nagu öeldud, sellest ei piisa, kui puust ette teha ja isegi punaseks värvida, et Ukraina ei kuulu Venemaale. Ukraina on üks maa, aga Venemaale ja venelastele tuleks selgeks teha, et üleüldse ükski maa ei „kuulu“ neile. Vähemalt senikaua, kuni selle maa igipõline rahvas ise kuuluda ei taha.

Öeldu kõlab kuidagi triviaalselt, enesestmõistetavalt. Kuid üksnes meile. Nii nagu venelased ei suuda maailma näha meie silmadega, nii ei suuda meie näha maailma venelaste silmadega. Mis on meile absurdne, on neile loomulik. Veendumus, et mingi osa teiste rahvastega asustatud maailmast kuulub ja lausa kuulubki Venemaale, on nii sügav ja nii juurdunud, et moodustab osa vene identiteedist. Nagu ütles Vassili Kljutševski: „Venelased on koloniseeriv rahvas.“

Kes suudaks suurrahvale aru pähe panna? Võib-olla ukrainlased. Võib-olla venelased isegi aimavad, mille peale sõda käib. Või mis aimavad – nad teavad seda.

 

Avaldatud ERR uudisteportaalis 2. märtsil 2022

Siinses tekstis üks pstiiliparandus

 

Sarnased postitused
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.