Euroopa laevuke Ühiskond
Lauri Vahtre

Konservatiivne isa ja liberaalne poeg

19/11/2019
Jaga

 

On midagi, mida inimkond on alati pidanud vääramatuks, nii et isegi jumalad sellele alla jäävad, nimelt aeg. Võib-olla mustas augus voolabki aeg tagurpidi, kuid selle oletusega pole meil praktikas midagi peale hakata. Meie maailmas kehtib aja ülemvõim. Põhjused jäävad igavesti eelnema tagajärgedele, isad sünnivad alati enne poegi, olevik jääb igavesti lahutama minevikku tulevikust. Ja väide esitatakse alati enne kui vastuväide.

Viimati nimetatud reeglil võib olla näilisi erandeid. Eesti üks vaimukamaid mängufilme „Malev“ parodeerib filme, mida pole veel tehtud, ehkki see peaks võimatu olema. Kuid paroodia objekt on mingite ideede, kuvandite, müütide kujul ikkagi olemas, muidu poleks pooled naljad naljakadki olnud. Väide jääb ikka eelnema vastuväitele, reegel jääb ikka eelnema erandile.

Seda tasub meeles pidada ka konservatiivsuse ja liberaalsuse puhul. Leidub literaate, kes püüavad liberaalsust asetada normi positsioonile ja konservatiivsust esitleda erandina, kõrvalekaldena, millele mingid salapärased arenguseaduste kellad pealegi peatset surmatundi löövad.

Kuid see on absurd. Liberaalsus on erand normist, järelikult ei saa ta olla ise norm. See tuleb juba definitsioonist. Liberaalsus tähendab vabameelsust, leplikkust mingi teguviisi või hoiaku suhtes; vastuollu minekut mingi reegliga või selle riivamist. Ehk siis on tees (mille esitab konservatiivsus) ja on teesi leevendus (mille esitab liberaalsus). Näiteks: meil siin pole ilma lipsuta kombeks, aga olgu, olge teie siis pealegi oma kaelarätiga. Või: meie peres pole siiani mustanahalisega abiellutud, aga mis seal ikka, õnn kaasa. Ühesõnaga, konservatiivsus on maailmavaade, liberaalsus on hoiak. Üksnes liberaalsusele ei saa rajada ühtki ühiskonda.

Liberaalsust ei maksa segi ajada eitava vastuhakuga, mis ei aseta teesi vastu mitte parandatud teesi (kui siiani oli pühapäeval töötegemine keelatud, siis nüüd natuke võib), vaid antiteesi (kui siiani oli pühapäeval töötegemine keelatud, siis nüüd olgu see kohustuslik). Sel juhul pole tegu enam liberaalsusega, vaid uue korra sätestamisega, libaliberalismiga. Viimast eristab liberaalsusest muu kõrval asjaolu, et kui konservatiivsus tähendab kinni hoidmist reeglitest, mis pärinevad kaugest minevikust („nii on alati olnud“) – igatahes ei ole neid kehtestanud konservatiivid ise – , siis revolutsioonilise libaliberalismi puhul on reegel verivärske. Selle kehtestavad libad ise ja asuvad reegli rikkujaid viivitamatult represseerima. Mingist läbi sõrmede vaatamisest, sallivusest ega tegelikust liberaalsusest pole juttugi.

Libaliberalism on suurel määral lahti mõtestatav nähtuse abil, mida võib nimetada reegliks ülendatud erandiks. Inimkond on alati tundnud reegleid ja erandeid. Ühiskondade püsimiseks on üldiselt vaja, et reeglid jääksid reegliteks ja erandid eranditeks. Eriti ilmne on see näiteks heteroseksuaalide ja homoseksuaalide puhul. Kuni esimesed on reegel ja teised erand, on kõik korras. Kui vastupidi, ühiskond hukkub, suutmata enda taasluua. Kuid inimestes on alati pesitsenud ka kiuslik alge, mis sunnib küsima: aga äkki on õigus hoopis sellel erandil? Kasvõi tollel üksikul hullul mäe otsas? Kõik teevad küll nii, aga äkki on hoopis targem teha naa? Kusjuures pole võimatu, et just see kiuslik alge on meie kui inimeste edu pant, meie „jumalik säde“. Tuleb ju möönda, et kõik reeglid olid algul erandid ning et kõik murrangulised mõtted ja leiutised olid algul vähemuses. Kõiki neid, kelle päralt – nagu selgus – oli tulevik, peeti algul veidrikeks.

Võib-olla ongi, kuid paraku käib see säde koos meie igiomase tungiga asju lihtsustada. Unustatakse, et ehkki kõik reeglid said alguse erandist, ei saanud kaugeltki kõigist eranditest reeglit. Enamik erandeid olid, on ja on ka tulevikus eksiteed, veidrused, rumalused. Seetõttu tuleb erandisse armumisega ettevaatlik olla. Libaliberaal sellega ei arvesta ja lööb pendli teise seina: kus juht ja õpetaja ütles, et kuulatagu ka teist poolt, seal hõiskab ta, et ainult teist poolt tulebki kuulata. Kus juht ja õpetaja ütles, et ärge rõhuge vähemusi, seal mõistab tema, et enamus peab laskma end vähemusel terroriseerida. Kus juht ja õpetaja ütles, et vahel ei ole asjad nii, nagu nad paistavad, seal kuuleb tema, et asjad ei ole kunagi nii, nagu nad paistavad. Lühidalt – seal, kus tark visionäär soovitas mitte olla jäigalt dogmaatiline, vaid näha ka erandit, teevad ta jüngrid erandist reegli ja jäik dogmaatika õitseb edasi.

Kuskil hingitseb ka päris liberaalsus, see tähendab leplik vabameelsus, kuid selle hääl jääb must-valgeks manduvas maailmas aina nõrgemaks. (Sest kujutage ette pärisliberaali, kes bussis astub välja mustanahalise kaitseks, keda nahkpead mõnitavad, kuid on avalikult massiimmigratsiooni vastu. Mis järgneb? Õigus: meedia viha ja süüdistus rassismis.) Võib-olla just siin peitubki Lääne võimaliku kustumise peapõhjus, sest Lääs on rajatud ristiusule, ristiusu lõi aga konservatiivse Jahve liberaalne poeg Kristus, inimkonna ajaloo üks silmapaistvamaid – kui mitte silmapaistvaim – liberaal. Poja käsitluses jäid isa antud reeglid reegliteks, kuid neist võis teha erandeid. Võis hingamispäeval mõne viljapea võtta ja teri mugida; võis andeks anda langenud naisele, kuid siiski manitsusega: „Ära tee enam pattu.“ Sellise mõõduka vabameelsuse kadumine ja asendumine jäiga libaliberaalsusega tähendab, et Lääne tsivilisatsioon kaotab oma paindlikkuse, sisemise hingamisruumi. Ta tardub ja hakkab murenema. Me näeme seda pealt.

Kuid nii liba- kui pärisliberaale ühendab siiski üks asjaolu: nad on mõlemad konservatiivide suhtes sekundaarsed. Ühed pööravad vana reegli pea peale, teised vaid täpsustavad seda, kuid mõlema lähtekoht on seesama vana reegel. Mistõttu võiks neid ka pidada konservatiivsuse lasteks – ühest on sirgunud isatapja, teine enam-vähem korralik, aga oma viguritega, nagu peabki. Kuid mõlema põlvnemine just nimelt konservatiivsusest on asi, mida Lääne ideoloogiline peavool aina valjuhäälsemalt maha vaikib.

Nagu alguses öeldud, levivad teooriad, et liberaalsus on norm ja lähtepunkt, konservatiivsus aga jätkusuutmatu hälve, mida tuleb häbeneda nagu suguhaigust. Tegemist on libaliberalismi loogikavastase katsega ennast normaalsuseks kuulutada. Mis on seda kummalisem, et konservatiivsust halvustades halvustab libaliberalism ka igasugust normaalsust, nimetades seda vähemalt konstruktsiooniks, kui krõbedamat silti käepärast ei ole. Aga väga meeldib ka silt „toksiline“.

Ideede arenguloogika kohaselt kuuleme seetõttu peagi – või juba oleme juba kuulnud – , et kes immigrante avasüli ei tervita, on rassist; et heteroseksuaalsus on labasus, kui mitte lausa kuritegu, aga mine sedagi tea; et perekonnasisene mehe-naise tööjaotus on võrdväärne koduvägivallaga ja nõuab aktivistide sekkumist; et matemaatikaõpetaja on „oma tõe“ pealesuruja, kes terroriseerib lapsi (välja arvatud juhul, kui ta õpetamise asemel tegeleb libaliberalistliku ajupesuga). Isegi valge keskealine mees kui selline on eksitus, ta peab oma olemasolu häbenema ja oma eluõiguse millegagi lunastama, näiteks innukalt vikerkaarelippu lehvitades. Sildistamine on armutu, dogmatism õitseb.

Kunagi öeldi, et noorte asi on mässata ja vanade asi neid ohjeldada. Nüüd öeldakse ainult, et noorte asi on mässata ja nende päralt on tulevik. Millest järeldub, et kui vanad sellest aru ei saa, kobigu Pärnamäele. Selline ideoloogia on Eestiski laialt levinud. Paraku jäetakse kahe silma vahele, et noored pole põrmugi ühtsed ja et need, kes väidavad end esindavat noorsugu ja 21. sajandit, on võib-olla isegi vähemuses. Tõsi, see-eest häälekad. Mistõttu leidub ohtralt kesk- ja vanemaealisi, kes teevad kõik, et neile meele järele olla. Tudengite ees pugevaid õppejõude võib leida igast ülikoolist. Tegemist on inimestega, kes kardavad vananemist ega oska seda teha väärikalt ja mõnuga. Mis on piinlik vaatepilt. Vanaduse ainus eelis nooruse ees ongi tarkus ja kogemus. Kui seenior need hülgab, jääb järele midagi väga rumalat, edevat ja mõttetut.

Ent olgu – ütleme pealegi, et on olemas „noorte arvamus“ ja „vanade arvamus“. Esimene väidetavalt edasiviiv, teine tagurlik. Kuid ka sel juhul midagi olulist kahe silma vahele: noortel nimelt ei ole alati õigus. Enamlased olid noored, fašistid olid noored, natsid olid noored. Nemadki arvasid, et tulevik kuulub neile ja tulevik kuulus neile. Ainult et milline… Palun vaadake youtube’ist mõjuvat episoodi filmist „Kabaree“, lüües otsingusse sõnad „Tomorrow belongs to me“. Seal võib näha muide ka tagurlikku vanameest, kes aimab, mis on tulemas. Mulle võidaks nüüd vastu väita, et ka laulva revolutsiooni käivitasid noored – oli see rumalus? Ei olnud, ehkki paljud tollal nii väitsid. Noortel oli tookord õigus, kuid mitte ainult neil. Laulvat revolutsiooni tegid lapselapsed ja vanavanemad käsikäes. Tegemist ei olnud selja pööramisega minevikule, vaid selja pööramisega valele; mitte traditsiooni purustamisega, vaid traditsiooni taastamisega. Ka Vabadussõja õppursõdurid sõdisid koos isade ja vanaisadega.

Lõpetuseks võiks öelda, et tänapäevane libaliberaalsus on nagu ärahellitatud laps. Talle on järk-järgult võimu antud, see on talle pähe tõusnud. Nüüd terroriseerib ta vanemaid, nõuab kõiki suure inimese õigusi, loobumata samas lapse hüvedest – see tähendab õigust kisada, jonnida, püksi teha, oma tahtmist saada ja mitte millegi eest vastutada. Mida sellise lapsega peale hakata?

 

Ilmunud Postimehes 19. novembril 2019

 

Sarnased postitused

Kultuur ja teadmine

15/09/2018

Mille üle vaieldakse? Tundub, et Eesti väljaannete veergudel ja internetiavarustes kobrutab juba mõnda aega parasjagu äge Kulturkampf. Küll mitte võitlusena kultuuripoliitikate vahel, vaid vaidlusena selle üle, mis kultuur õieti on, millest koosneb ja mismoodi toimib.

Vaidluse keskmeks on kujunenud küsimus, kas või kui palju on kultuur inimese enda teha – või teistpidi, kas või kui palju on kultuuris sellist, mille inimene saab kas sünniga või kasvades igal juhul ja igas ühiskonnas kaasa. Üks vaidluspool rõhutab Sartre’i, Luckmanni ja Bergeri tuules esimest – mille võib kokku võtta maksiimi „inimene loob ennast ise“ –, oponendid aga kaitsevad konservatiivset seisukohta, et eneseloomine saab toimuda vaid mingites etteantud piirides. Nõnda ka siinkirjutaja: kultuur on küll kirev ja maailm kultuurierinevusi täis, kuid nende all peituvad kõigile kultuuridele ühised ürgtõed.

Kultuuri kondikava

Füüsikust kultuuriuurija Tiit Kärner kirjutas, et kultuur on inimese sotsiaalset käitumist programmeeriv ja reguleeriv mehhanism ning kultuuri tuumaks on omaksvõetud väärtused,[1] mitte näiteks tähistamine ja tähendused, nagu paljud kultuuriteoreetikud arvavad. Nende väärtuste funktsioon on adekvaatse sotsiaalse käitumise tagamine ehk isiklike ja ühiskonna huvide ühitamine. Tõsi, ka kõik karjaloomad õpetavad oma järglasi neid ühitama, kuid mitte väärtuste abil. Väärtused on kahtlemata midagi sellist, mis ei pärandu bioloogiliselt, vaid omandatakse kasvatusega. Siin asuvadki kultuuri juured – meie loomaliku ja inimliku kokkupuutekohas. Toimides,
nagu Kärner osutab, tõlkeprogrammi ehk translaatorina – kultuur „tõlgib“ meie loomalikud tungid inimkäitumiseks.

Kuid kultuur ei sisalda üksnes väärtusi – viimased on ainult südamik, mille ümber keerleb muu –, vaid ka teadmisi ja lõpuks kõike seda, mida sageli peetaksegi kultuuriks: traditsioonid, kunst ja üldse kõik see, millega tegelevad kultuuriministeeriumid.

Väärtusi ja teadmisi omandavad inimesed nii isiklike kogemuste kui teistelt ülevõtmise teel. Pole raske näha, et neist kahest spetsiiliselt inimlik ja olulisem on teine viis: võime omandada selliseid teadmisi ja väärtusi, millega puudub isiklik kogemus. Kogemuse asemel on kas usaldus (X usub, kui Y talle ütleb, et tolle künka taga on järv) või sotsiaalse looma instinkt (mis kallutab inimest uskuma seda, „mida usuvad kõik“).

Järgnevalt keskendume teadmistele, nagu septembris sobilik.

See salapärane teadmine

Mis on teadmine? Tavaarusaam teeb selget vahet teadmise ja arvamise vahel: „Miks sa nii arvad?“ – „Ma mitte ei arva, vaid tean.“ Eristus on lihtne: arvates jätab inimene endale eksimisvõimaluse, teades on ta oma seisukoha tõelevastavuses aga kindel.

Teisiti näevad asja kultuuriteoreetikud. Rein Raud eristab tõde ja teadmist ning deneerib teadmist kui ideoloogilise konstruktsiooni külge seotud tõde. Viidates Mannheimile: teadmised on ideoloogiliselt alati kallutatud.[2] Seejuures väidab Raud, et selliselt mõistetud teadmine pole tõega kuidagi seotud, ja kasutab teadmise sünonüümina sõna „uskumus“. Vasturääkivusi kroonib joonealune viide, milles öeldakse: „Usk ja teadmised on kaks ise asja. Teadmiste valdkonda kuuluvaid asju ei usuta.“

Seda sasipundart annab harutada. Kui teadmine on (ideoloogiliselt töödeldud) tõde, siis peaksid teadmine ja tõde ikka kuidagi seotud olema? Edasi: mis mõttes on „ideoloogiliselt kallutatud“ näiteks teadmine, et kotitäis kuivi udusulgi on kergem kui kotitäis tsementi? Kas Mannheimi teadmine, et teadmised on alati ideoloogiliselt kallutatud, on samuti ideoloogiliselt kallutatud? Ja kui teadmine on seesama, mis uskumus, siis kuidas saab sama hooga väita, et usk ja teadmised on kaks ise asja?

Siin mingit loogikat ei olegi. Võime vaid oletada, et Raud tahab öelda, et sageli osutub kindla teadmisena tajutud seisukoht siiski ebaadekvaatseks, tõele mittevastavaks. Kuid seda – tuhat vabandust – teab igaüks suhteliselt varasest lapsepõlvest peale. Raua ekslemisel on siiski ka plusspool: see demonstreerib ilmekalt, kuidas temagi ei saa lahti eeldusest, et tõde on olemas, ega ka mitte kiusatusest arvata, et just tema seda teab. Aga ei tea. Puudub vähimgi alus väita, et teadmised ei ole kuidagi seotud tõega – ja isegi kui vastav tõestus leitaks, siis tähendaks see paradoksaalselt, et seesama tõestus ise „ei ole kuidagi seotud tõega“. Väita, et teadmised ei ole seotud tõega, saab järelikult ainult selline inimene, kes mõttes lisab: „Öeldu ei kehti minu kohta, minu teadmine on tõene.“ Mis aga kogu tema teooria nulliks teeb.

Pealegi on väide, et teadmiste valdkonda kuuluvaid asju ei usuta, lihtsalt vale. Me kõik teame, et nii lõuna- kui põhjanabal on külm, sest me usume, et see, mida „nad“ kirjutavad ja räägivad, vastab tõele. Ka füüsikud ei korda kõiki katseid – nad usuvad oma kolleege. Ja nii see peabki olema, vastasel korral elaksime tänini puu otsas ja avastaksime põlv põlve järel üllatusega, et künka taga on järv. Just teiste inimeste uskumine on see, mis on võimaldanud teadmistel akumuleeruda ja andnud inimestele tohutu evolutsioonilise eelise.

Ise! Ise! Ise!

See tõsiasi kipub viimasel ajal ununema. Populaarkultuur korrutab: „Me tahame ISE kogeda! Me tahame ISE teada saada! Ärge määrige meile kaela valmis tõdesid! Me tahame OMA peaga mõelda!“ Mis kõlab imehästi kokku pseudofilosoofide välja mõelduga: inimene loob iseennast. Selline hoiak on nii enesestmõistetavaks kujunenud, et lugeja võib õlgu kehitada: aga loomulikult ise ja oma peaga, milles küsimus? Me ju ometi nägime nõukaaegset ajupesu, mille vastu aitas vaid oma peaga mõtlemine?

Jah, muidugi. Ainult et meil on silmist kadunud tõsiasi, et võrreldes inimese väärtuste ja teadmiste koguhulgaga on katse-eksituse meetodil omandatu kaduvväike. Oma väärtuste ja teadmiste põhiosa on ka kõige iseseisvamalt mõtlevad inimesed üle võtnud teistelt usalduse korras. Ammugi, kes papagoina kordavad: „Ise, ise! Ärge pakkuge meile valmis tõdesid!“ – mõistmata, et üht sellist nad parajasti tarbivadki.

Tuleks end vaadata ilma roosade prillideta. Inimene on vaid miljonite aastatega kollektiivselt loodud õhuke kultuurikiht looma ihul, isiklikult omandatu omakorda selle kihi imeõhuke marrasknahk. Kuid seejuures üldsegi mitte tähtsusetu. Kriitiline mõtlemine, kahtlemine, teatud asjade järeleproovimine – kõik see on vajalik ja edasiviiv. Tuleb endale vaid aru anda, kui väike see osa on. Korraldame mõttelise katse: kui palju on tõdesid, õpetusi, hoiatusi, töövõtteid jne, mida saab ise avastada, ja kui palju neid, mida eriti ei tasu? Viimased veavad kaalukausi hetkega põhja: palun, te võite katsetada, mis juhtub, kui loobuda hambaid pesemast või süüa suppi leivanoaga, aga kirikutornist alla hüpata, kinniseotud silmadega üle tiheda liiklusega tänava joosta, liiter bensiini juua – seda vist ei maksa? Mille nimel siis surid need, kes proovisid? Targem on usaldada ja uskuda eelkäijaid.

Niisiis, kultuur mäletab. Kultuur on kõige muu kõrval mälupank, millelt inimene teatud osa isiklikule kõvakettale tõmbab. Määrava osa lapsena. Kõike ei mahuta isiklik kõvaketas iialgi ja seda polegi mõeldud. Lisaks sellele, et kultuur mäletab ja teab rohkem kui ükski indiviid, teab ja mäletab kultuur ka kauem kui ükski indiviid. See on jällegi üks kultuuri põhilisi eeliseid võrreldes loomadele antud mäluga. Iga levinud oskus, hoiak, komme, isegi sõna ja nimi on omamoodi muistis, tal on pikk ajalugu.

Sellel asjaolul on otsene seos ajaloolise mäluga ning viimasel omakorda poliitikaga. Võtame näiteks suhtumise sisserändajatesse (või sissetungijatesse). 15. sajandil langes mauride viimane kants Hispaanias – Granada. Maurid olid Pürenee poolsaarel elanud kaheksasada aastat ja loomulikult ei mäletanud ükski elav hing nende tulekut, aga kultuur mäletas. Kultuur mäletas ja hispaanlaste jaoks jäid nad sissetungijaiks. Kui siia kõrvale asetada Eesti venekeelsete elanike seast aeg-ajalt kostev argument, et „mina olen siin sündinud ja ma olen Eestis sama palju
peremees kui teie“, siis näeme, kui kohatult see kõlab. Nii kiiresti ei hakata kedagi päriselt omaks pidama, eriti kui isehakanud „peremees“ seda ei püüdlegi. Kultuur mäletab, mitte midagi pole parata, selleks ta kultuur ongi, ja nõuda kultuurilt unustamist – see on sama hea, kui nõuda kultuurist loobumist.

Mis ei tähenda muidugi, et eestlased peaksid kaheksasada aastat viha pidama. Kuid et leppimine võtab aega, ja mitte vaid paarkümmend aastat, sellest ei saa üle ega ümber. On võõrastav vaadata, kuidas ennast kultuuriekspertideks pidavad literaadid oma rahvalt midagi nii ilmvõimatut nõuavad. Kultuurimälu on õnnistus ja ühtlasi koorem, aga inimene olla on üldse raske. Neile venelastele (ja teistele), kellest on juba saanud eestikeelse kultuurivälja asukad ja keda valusalt torkab, kui neid nime või aktsendi järgi võõraks peetakse, oskan lohutuseks öelda vaid: „Head sõbrad, kannatage ära. Esimesed paarsada aastat on raske, pärast läheb kergemaks.“

Kultuuri tuleb edasi kanda

Eelnev näide tõi meid tänapäeva Eestisse, kuid käesolev kirjutis oli siiski mõeldud selleks, et meenutada üht laiemat paratamatust: me ei tohi karta oma lastele õpetada väärtusi ja teadmisi. Jutt väärtushinnangute, stereotüüpide ja kuivade faktide „kaelamäärimisest“ kui millestki tagurlikust, mida viljelevad nn uusreaktsionäärid, nagu minusuguseid sildistab Marek Tamm, on kultuurivaenulik agit-prop. Väärtused ja teadmised teisenevad ka siis, kui neist kinni hoida. Aga loomulikus korras, aeglaselt ja olemasolevast lähtudes, järjepidevust katkestamata.

Võiks küsida, miks üldse muretseda mingite pseudofilosoofiliste veidruste pärast. Kuid meid ju häirib, kui sulid meie raha varastavad. Miks ei peaks siis häirima, kui akadeemilised sulid meie lapsi varastavad? Jätta kultuur oma lastele edasi andmata, korrutades mantrat, et lapsed peavad oma tõed ja teadmised ning koguni soo (!) ise leidma – see tähendab juhtida neid tagasi barbaarsusse. Just seda tänapäeva hungveipingid ilmselt soovivadki.

[1] Tiit Kärner, „Kultuur ja evolutsioon“, PM AK 25.08

[2] Rein Raud, „Tähenduste keeris. Tervikliku kultuuriteooria visand“, TLÜ kirjastus 2018

 

Ilmunud Postimehes 15. septembril 2018

Nõukanostalgia kui hobi

22/01/2011

Me oleme vabad ja saavutanud suurt edu, kuid Eestis saab olema alati ka oma ENSV. Mida siis ikkagi teha vabal ja vabadust väärtustaval maal inimestega, kes pooldavad ja ihkavad vabadusetust? Lauri Vahtre paneb ette luua neile seltsid ja klubid.

Sattusin hiljaaegu ühes väikeses Eesti linnas, et mitte öelda suures alevis põgusalt jutlema ühe vihase mehega. Vihane mees leidis, et praegu elavad hästi vaid üksikud, aga iga sellise kohta tuleb sada virelejat. See-eest nõukaajal olla me kõik hästi elanud ja Venemaast lahkulöömine oli suur viga. Otsustasin riskida ja tuua lagedale oma vana trumbi, nõndanimetatud sokiaugu argumendi: „Aga te elate sellegipoolest paremini kui kunagi varem.” -„Kuidas nii?!” – „Vaadake, mitte kunagi varem ei ole te auguga sokki minema visanud, et osta uusi. Kõigil varematel aegadel auklikke sokke nõeluti, ja visati nad minema alles siis, kui nad olid täiesti läbi. Aga tänapäeval ostetakse kohe uued.” Kuniks vihane mees järele mõtles, noogutas mehe abikaasa üllatunult: „Tõepoolest, nii see on.” Kuid vihane mees oli tugeva iseloomuga, sokiaugud teda ei veennud ja nii me lahku läksimegi – tema Nõukogude Liitu taga igatsedes, mina mõtlikult. Mida ikkagi teha inimestega, kellele vabadus üldse ei loe?

See on vägagi eluline küsimus ning puudutab otseselt meid endid, meie lapsi ja lapselapsi. Kuid küsimus on ka laiem: kuidas ülepea ehitada üles ühiskonda, kuhu mahuksid ära nii need, keda vabadus huvitab, kui ka need, keda ta vihale ajab? Ei saa ju keelama hakata. Igasugu asju keelama tõttas üks teine ühiskond, see, mida too mees tagasi igatses ja mille vastu mina kõigest hingest sõdisin. Tolles ühiskonnas tehti asjad selgeks kirve ja kangiga: pool rahvast liigitati rahvavaenlasteks ja saadeti Siberisse või otse seina äärde. Tehtud.

Aga kuidas peaks käituma demokraatlik ühiskond? Siiamaani – oma sadakond aastat – on demokraadid ja liberaalid jutustanud muinasjutte sellest, kuidas vabadus on nii hea asi, et kes seda vaid maitsnud on, see enam muud ei taha. Järelikult tuleb teda lihtsalt inimestele maitsta anda, kõik muu järgneb iseenesest. Kommunistliku süsteemi kokkuvarisemise järel kuulutas sellist mõtteviisi jõuliselt Francis Fukuyama, iseenesest tark ja läbinägelik mõtleja. Tema seisukoht (mille ühekülgsust on ta nüüdseks siiski tunnistanud) kõlas: demokraatlik ühiskonnakord vastab kõige täpsemini inimese olemusele, tema vajadustele (millest peamiseks on tunnustusevajadus, mille rahuldamiseks on vaja eneseteostusevabadust), mistõttu paremat ei olegi võimalik välja mõelda.

Ent kas ei kõla see hirmuäratavalt sarnaselt nõukaaegse mantraga: esineb veel üksikuid igandeid, aga kui need kõrvaldada, on kõik õnnelikud? Kõlabki. Sest neid seirab üks ja sama sisemine viga: vale pilt inimesest. Inimene ei ole otsast lõpuni kollektivistlik ega otsast lõpuni individualistlik, inimene on nende kahe tungi võitluse ja vastasseisu tallermaa. Ning inimühiskond, sootsium, ongi mõeldud nende vastandlike tungide lepitamiseks ja „kodustamiseks”. Kusjuures on inimesi, kelle isekad ja ühishuvilised tungid on tasakaalus, on inimesi, keda tõmbab vanglaidüll, on inimesi, keda tõmbab boheemlik hüpervabadus. Kõik nad peaksid kuidagi ühiskonda ära mahtuma.

Mida siis ikkagi teha vabal ja vabadust väärtustaval maal inimestega, kes pooldavad ja ihkavad vabadusetust? Ehk teisisõnu vangla tüüpi turvalisust, mis samal ajal tagab esmased eluvajadused – peavarju ja ninaesise? Rõhutan, et jutt ei käi konkreetselt nõukaaja taganutjaist, vaid ülepea kõigist, kellele vanglaolustik lihtsalt meeldib. Nagu näiteks inglise või soome stalinistid. Selliseid, tuleb möönda, leidub ning saab leiduma alati ja igal pool, ka kõige vanemates, vabamates ja jõukamates ühiskondades.

Vanglasseihkaja vanglasse?

Lihtne vastus oleks: meil on vaba maa, järelikult tehku, mis tahavad. Olgu neil õigus vabalt oma veendumust kuulutada, vastavaid parteisid asutada jne. Kuid nõnda see juba ükskord käis, Weimari-Saksamaal nimelt, ja tulemuseks oli, et kõigi demokraatia ja parlamentarismi reeglite järgi tuli võimule keegi Adolf. Mahavaikitud tõsiasi: see oli rahva tahe, mis ta võimule viis ja seejärel enneolematult populaarseks tegi.

Ütleme, et meie oleme selles suhtes siiski targemad ja eesti Adolf jääb napilt-napilt sündimata ning vabadus tapmata. Aga eks oleks see siis ikkagi teatava osa inimeste terroriseerimine? Sundus elada vabaduses, kui tahaks nii väga vanglasse? Just see ongi probleem, mis vaevab Eestit juba 20 aastat ja millest me lootsime, et läheb üle. Ei lähe. Eesti NSV võib kaduda ajalukku, kuid idee ja mälestus temast taastoodab ennast – täpselt nii, nagu aeg sünnitab ikka uusi lukašenkiste ja muid selliseid. Me oleme vabad ja saavutanud suurt edu, kuid Eestis saab olema alati ka oma ENSV, kellele see põrmugi ei meeldi. Põhjus pole tingimata vaesuses või töötuses – ENSV-d igatsevad ja nõuavad jõuliselt tagasi ka arvukad hästimakstud riigikogujad, ärimehed (või äritsejad?), sotsiaalteaduste professorid… Ning muidugi too vihane mees oma mõttekaaslastega. Nad vajavad muud.

See on tõsiasi ja demokraatlik elukorraldus peab seda arvestama. Ent kuidas? Ei saa ju kehtestada erinevaid seadusi – et näete, üldiselt meil avalikku raha oma kassasse ei kandita, altkäemaksu ei võeta, aga teile on see lubatud, sest teie oletegi sellised ega oska teisiti.

Nii vist ka ei lähe, eks ole.

Ainuke, mida oskan välja pakkuda, on ulatuslik tugisüsteem, miks mitte riigi toel. Võiks asutada ja toetada mitteriiklikke institutsioone (nagu seltsid, klubid jne), kus saaks ametlikult ja segamatult kultiveerida kasarmuelu, ENSV-elu (oktoobriparaadid, kalapäevad, autoostuload, pleenumid jne), vanglaelu, maffiaelu, röövlibande elu, üdini korrumpeerunud omavalitsuse elu, Lukašenka-elu (ebaregulaarsed verisekspeksmised) jms. Samal ajal tuleks sätestada selged reeglid, et sellistes reservaatides viljeldav kombestik ei tungiks pärisellu. Kas esitada vastav seaduseelnõu?

 

Lugu avaldatud Eesti Päevalehes 22. jaanuaril 2011