II pensionisamba vabatahtlikuks muutmise ümber on juba mõnda aega käinud terav sõnasõda. Lisaks argumentidele on vahetatud ka solvanguid või vähemalt selgelt üle vindi keeratud kujundeid, nagu ähvardaks eesti rahvast kas reformi tegemise või tegemata jätmise korral katastroof. Enamasti ei too selline väitlusstiil erilist kasu, vaid üksnes paksu verd, süvendades kummagi leeri juba olemasolevat arvamust. Kuid seekord mitte ainult. Vaidluses vastastikku jagatud emotsionaalsed obadused on toonud esile vastuolu kaugema, maailmavaatelise tagamaa.
Teadusest kohvipaksuni
Sest asi ei ole üksnes rahanduslikes või majandusteaduslikes kalkulatsioonides. Tõsi, neist ei tohi mööda vaadata, neist tuleb alustada. Idee II samba reformiks sündis tõigast, et fondidesse kogutud raha põles natuke liiga lahtise leegiga ja fondide haldustasud olid liiga kõrged. Muide, see viimane on juba tõestust leidnud – reformitont on sundinud haldajaid oma tasusid vähendama ja nüüd võiks küsida, kas seni võetud matt tuleks klassifitseerida varguseks, kelmuseks või millekski kolmandaks. Kui enne odavamalt ei saanud, siis kuidas nüüd äkki saab? Reformi vastased ütlevad sellegipoolest, et isegi kui kogutud raha oma ostujõust midagi kaotab, on tegemist siiski olulise toega pensionäridele ja mitte ainult neile – ka pensionäride lastele ja lapselastele, vähendades survet nende sotsiaalmaksule. Et lapsed saaksid oma elu elada ja oma lapsi kasvatada, olemata sunnitud ülal pidama ka veel oma vanemaid.
Siiani tundub kõik mahtuvat mõistuspärase arutelu raamesse, kus õigete lähteandmete korral ja õigeid valemeid kasutades võib jõuda ainuõige tulemuseni. Ehk teisisõnu: laseme eksperdid asja kallale ja las nad arvutavad välja, kuidas on parem. Just seda ütlevadki nii reformi pooldajate kui vastaste eestkõnelejad, kuid mingil põhjusel eriti viimased. Nad on reformi pooldajaid korduvalt nimetatud rahanduses ja majanduses asjatundmatuteks inimesteks, populistideks, kelle hukatuslikele plaanidele tuleb vastu seada kompetentne majandusteaduslik mõtlemine.
Majandusteadus on kahtlemata teadus, nagu ka ajalooteadus on teadus, kuid ajalooteaduse prognoosivõime on peaaegu olematu ja majandusteaduse oma väga nõrk. Põhjus on üks ja sama: mängus on miljonite inimeste otsustused, mille täpne prognoosimine on võimatu; lisaks neile veel lugematu arv muid faktoreid (kuni ilmastikuoludeni). Keegi ei saa ette näha, milline kodusõda võib puhkeda kümne aasta pärast kuskil Ekvatoriaal-Aafrikas või mis võib torgata pähe Kim Jong Unile. Või Vladimir Putinile. Paraku mõjutavad sellised asjaolud kõik ka Eesti pensionäride säästude väärtust. Ehk teisisõnu: jutt pensionifondide tootlikkusest kahe-kolme-neljakümne aasta perspektiivis põhineb tulevikuprognoosile, mis võib olla õige, kuid on tõenäoliselt vale. Leidub piisavalt neid, kes mäletavad, mis juhtus higi ja vaevaga kogutud pensionirubladega. Kusjuures kogumise aegu tundus NSV Liit veel vankumatum olevat kui Euroopa Liit praegu.
Teine asi on lühema perspektiiviga. Loomulikult saab üsna suure tõenäosusega ette ennustada, mis juhtub näiteks siis, kui 100 000 pensionäri korraga oma säästud välja võtavad ja need kiirelt maha laristavad. Usutavasti just selle eest hoiatas Ardo Hansson. Kuid jällegi – kes ütleb, et neid pensionäre on just nii palju? Kes ütleb, kui palju ja mis aja jooksul nad laristavad? Äkki ei laristagi? Ja mille peale ikkagi? Raha kasiinosse viia on kahtlemata laristamine, aga lapselapsele korralik arvuti osta – kas see on laristamine? Või kui aidata tal esimene ühetoaline korter liisida, tasudes sissemaksu?
Males seisavad vastastikku 16 ja 16 malendit, mille lubatud käikude arv on piiratud. Kuid juba üle paar-kolme käigu ette näha on jõukohane vaid suurmeistritele. Pole raske mõista, et sadade tuhandete malendite puhul kasvab võimalike mänguseisude arv juba mõne käigu järel sama hästi kui lõpmatuseni.
Kohvipaksust maailmavaateni
Vaevalt et pensionireformi vastased, vähemalt rahandus- ja majandusinimesed, seda ei tea. Järelikult peab vastuseisul olema ka mingi muu põhjus. (Lisaks maisele põhjusele, et nad on enamasti pangandussektorist ja teenivad säästjate pealt tulu.) Sama kehtib ka reformi pooldajate suhtes. Nii nagu pole kalkulatsioonidega lõplikult võimalik tõestada reformi hukatuslikkust, nii pole võimalik sel viisil tõestada ka selle õigsust, kuid sellegipoolest on reformi veendunud pooldajad olemas ja kuulutavad oma tõde.
Reformi vastased on seda seletanud mitme asjaoluga: rumalad ja vastutusvõimetud massid tahavad süüa-juua ja lõbutseda; valitsus tahab maksuraha saada, et seda pensionitõusu kaudu jälle laiali külvata ja aina võimul püsida; pangad tahavad võlgu sisse nõuda. Vaidluse algetapis tundusid need argumendid olevat tõsiselt mõeldud. Mida aeg edasi, seda enam koorub nende alt välja midagi üldisemat ja nimetatud argumendid on vaid pinnavirvendus. Reformi vastaste hirmud on vaidluse käigus pikapeale sõnaselgelt välja öeldud: kui II sammas vabatahtlikuks muuta (eksitavalt väidetakse, et hävitada), siis löövad praegused pensionärid oma rahad läbi ja tulevad töötavate inimeste leivakoti kallale; tulevased pensionärid aga ei kogugi raha ja riputavad ennast kivina kaela tänastele lastele. (Sellel viimasele on muide esitatud ka tõsiseid arvutuslikke vastuväiteid.) Internetiavarustes ringles ahastav küsimus: kas lapsi tehakse siis selleks, et nad meid vanaduses üleval peaksid? Kokkuvõttes saavat vanainimestest vabatahtliku II samba korral nuhtlus ja koorem, mille veeretamine järelpõlvede õlule on sügavalt ebaõiglane.
Millega jõuame asja tuumani. Küsimus, kas oma vanemate ülalpidamine või vähemalt toetamine on sügavalt ebaõiglane või mitte, on juba maailmavaate küsimus. Vaidlus pensionireformi üle on vaidlus kahe maailmavaate vahel.
Esimese hooga võiks neid nimetada konservatiivseks ja liberaalseks, mis pole otseselt vale, kuid siin tekivad teatud silmapetted ning segadused. Nimelt võib II samba kohustuslikuks jätmist üsna edukalt sildistada mõlemat moodi. Ühest küljest on inimesele mistahes kohustuse panemine antiliberaalne akt, tema vabaduse piiramine. Samas võib kohustuslikkuse pooldaja väita, et nii sunnitakse inimesi vanaduses iseseisvad olema ja sellega võetakse üks kohustus tema lastelt, kes on siis selle võrra vabamad. Koguni nii vabad, et ei pea ise lapsi saama ega kasvatamagi. Nõndasamuti võib ka II pensionisamba vabatahtlikuks tegijaid nimetada peaaegu võrdse eduga nii liberaalideks (annavad inimestele rohkem õigusi oma raha kasutada) kui konservatiivideks (ei lahuta põlvkondi, vaid näevad neid seotuna).
Mina versus meie
Seetõttu võiks selguse mõttes kõnelda hoopis individualistlikust ja sotsiaalsest ilmavaatest. Individualistliku maailmavaate lipukirjaks võiks olla: „Ma maksan ju makse, jätke mind rahule!“ Sotsiaalsel maailmavaatel aga: „Me kõik oleme üksteisest sõltuvad ja üksteisega seotud.“ Sellisena sõnastatult on tegemist muidugi kahe äärmusega, mis tegelikkuses on mõlemad meis kõigis olemas, ainult et erinevas vahekorras. Sajaprotsendilist egoisti ega sajaprotsendilist karjainimest pole olemas, on erinevad vahevariandid. Kuid need on ikkagi piisavalt erinevad, et asuda vaidluses nagu käesolev vastasleeridesse.
Küsimuses, kas lapsed peaksid vanemaid ülal pidama, ilmneb see suhteline vastasseis väga ilmekalt. II pensionisamba vabatahtlikuks tegijad ei arva sugugi, et pensionäril ei võiks olla sääste või sissetulekuid või et ta ei võiks anda muul moel (nt lapselapsi hoides) oma panust ka vanaduses, selle asemel et tarbida üksnes töötava põlvkonna (oma laste) poolt kokku kantud I sammast. Ja kindlasti ei arva ka reformi vastased, et niipea kui vanemaist enam kasu pole, võib nad unustada.
Kuid põhiküsimus jääb ikkagi üles: kas seeniori äraelamise esmaseks garandiks on ta ise või järeltulev põlv? Seegi küsimus võib tunduda neutraalse või akadeemilisena, kuni me pole esitanud sellest paratamatult tulenevat jätkuküsimust: kas inimene üldse peab järglasi saama/kasvatama või mitte? Kui igaüks saab vanaduses ise hakkama, poleks lapsi justkui vaja. Ja see sobib muidugi individualistliku maailmapildiga: ise elan, ise suren, ise kraabin mulla peale. Kui aga garandiks on järeltulev põlv, siis on lapsi muidugi tarvis, ja selles ei ole sotsiaalse inimese jaoks midagi alandavat ega ahistavat, vaid see on elu loomulik käik – põlvkondade seotus ja koostöö. Pensionifond aitab kaasa, kuid ei tee üksinda tööd ära.
Esmapilgul võiks arvata, et need kaks varianti on võrdselt head – saab nii ja saab naa. Lühike mõttekatse tõestab siiski, et see nii ei ole. Küsigem: mis juhtub, kui me kõik, eranditult, otsustaksime kas ühe või teise lahenduse kasuks? On võrdlemisi lihtne näha, et kui keegi ei säästaks, kuid kõik saaksid ja/või kasvataksid lapsi, kestaks elu edasi. Võib-olla mitte nii lustlikult kui täna, aga kestaks. Kui aga kõik säästaksid ja keegi ei saaks lapsi, saaks elu väga kiiresti otsa. Mõnda aega pikendaks seda teiste rahvaste keskel üles kasvatatud laste sissevedu, aga see oleks lõkke kustutamine naftaga.
Väärtust loob inimene
Öeldust koorub välja midagi täiesti triviaalset – nii triviaalset, et selle väljaütlemine äärmuslikke individualiste väga tõsiselt ärritab. Meie lastelaste koormat ei kergenda tõeliselt ja mõjuvalt mitte see, kui me kogume palju raha, vaid see, kui me kasvatame üles võimalikult palju lapsi ja lapselapsi. Et hulgakesi sama koormat vedada on kergem kui üksinda, peaks olema arusaadav igaühele. Pensionifondid seda eesmärki muidugi ei sega (ehkki kohustuslik säästmine võib teinekord olla kaalukeeleks, miks laps sündimata jääb), kuid toidab kahjuks illusiooni, et kui maksad maksu ja kogud sääste, siis pole lapsi vaja. Mis on mastaapne eksitus, sest ilma järelpõlveta pole säästud muud kui paber. Ilma järelpõlveta lakkab loomulikult olemast ka I sammas. Kõik.
Võiks küsida, et kui kõik sõltub lastest, miks siis II samba ümber üldse piike murda – probleemi tuum on ju mujal? Vastus on: II samba vabaks laskmine võib esiteks anda iibele otsese müksu (küllap kõik siiski ei kasuta vabanevaid vahendeid ainult tühjaks-tähjaks), teiseks toob meid lihtsalt päris elule lähemale. Kärbib eelnimetatud illusiooni, et raha lahendab kõik. Sest ei lahenda. Ja selle mõistmine on juba konservatiivsus sõna õiges tähenduses. Laste saamist kohustuslikuks muuta pole võimalik, selline mõtegi oleks kentsakas. Ent kui lapsed ei ole kohustuslikud, siis veel hoopis kentsakam on teha kohustuslikuks midagi muud, näiteks II pensionisammas. Kui juba lapsed on vabatahtlikud, siis raha säästmine peaks seda olema ammugi. Nii asetuvad asjad loogilisse seosesse ja tõde tuleb ilmsiks. Väärtust loovad siiski vaid elus inimesed.
Ilmunud Õhtulehes 6. septembril 2019
