Delfist loeme:
[Venemaa suursaadik Eestis] Lipajev kuulutas, et lääneriigid kavatsevad anda Eestile relvi, millega saab Peterburi sihikule võtta. Lipajevi sõnul loovad anglosaksid Peterburi lähedale „Venemaa-vastast eelposti“. (…) „Siia kavatsetakse saata kõige tänapäevasemaid tavarelvastuse liike, mis on võimelised Peterburi sihikul hoidma, luuakse keskmise raadiusega raketitõrjesüsteemi. Tahtmatult tekib küsimus: aga kellega plaanib Eesti sõdida?“ rääkis Lipajev.
Ennäe, mõtlesin. Meie Vabadussõda on orkide ajaloolisse mällu ikka uskumatult sügava jälje jätnud. Nimelt seesinane Lipajevi avaldus ei tähenda, et suursaadik oleks lolliks läinud või sünnist saati kretiin. Seda võib ta muidugi ka olla – ma lihtsalt ei tea – , aga konkreetsemalt on asi hoopis ühes mentaalses kollis, mis pesitseb venelaste muude kollektiivsete kollide kirjus seltskonnas ja mille nimi on Platsdarm.
Koll sündis 1919. aastal, kui Eesti piiridelt alustas pealetungi Petrogradile Judenitši Loodearmee. Tehti kaks katset ja teisel korral jõuti eesmärgile juba päris lähedale. Lühikeseks ajaks tõusis siinne rinne Vene kodusõja kõige kriitilisemaks lõiguks, Petrogradis valmistuti tänavalahinguiks, punapropaganda kutsus üles kaitsma „revolutsiooni hälli“. See ehmatus ei ole venelastel ega Vene riigil siiani meelest läinud ja platsdarmi viirastus seirab Vene sõjalist mõtet tänaseni nagu viinalehk alkohoolikut. Platsdarmi-hirmule viidates okupeeriti ja annekteeriti 1939-40 Balti riigid, sama jutt kõlas ka Soomele kallale tungimisel 1939. aastal. Ikka seesama: me kaitseme ennast – selleks likvideerime teie riigi, muidu te teete sellest platsdarmi.
1919. aastal oli Eesti muide tõesti platsdarm, seda pole vaja eitada. Eestil lihtsalt ei jäänud muud üle. Laidoner kalkuleeris täiesti loogiliselt ja veatult, et Vene kodusõda peavad pidama venelased ise ja et eestlased suurt Venemaad ära päästa ei jõua. Ning isegi kui jõuaks, poleks sealt mingit tänu oodata, sest ka valgete Venemaa oleks Eestile ohtlik ning väga võimalik, et trambiks Eesti iseseisvuse jalge alla või vähemalt üritaks. Niisiis võeti ette päris pika vaatega plaan, majutati Eestisse vene valgete lüüasaanud üksused, toideti ja kasteti neid, Läänest saabus relvastust, raha ja varustust – ning kui jõud loeti piisavaks, läks formeerunud jõud (mis lõpuks sai nimeks Loodearmee) rünnakule. Esimest korda juhtus see 1919. aasta mais, kui olukord Võrumaal oli väga kriitiline, ja nii said Eesti väed hädavajaliku hingetõmbeaja. Teine kord üritas Loodearmee sügisel, sai lüüa ja veeres Eesti piiridele tagasi. Vabadussõja lõpuks oli punastel peaaegu meelest läinud, et esialgne eesmärk oli hõivata Eesti, ja põhinõudmiseks oli tõusnud Loodearmee likvideerimine. Mida Eesti ka tegi, sest valged olid löödud ja sõda selleks korraks läbi.
Eestit platsdarmi loomises süüdistada oleks absurdne, sest – meenutame – see oli Venemaa, kes Eestile 1918. aastal kallale tungis. Kui seda poleks tehtud ja kui Eesti oleks võinud kindel olla, et seda ei juhtugi, poleks siin tõenäoliselt ka mingit Loodearmeed loodud. Laidoner pidas Eesti Vabadussõda, mitte Vene kodusõda, ja lasi Eesti armeel sellesse sekkuda üksnes hädavajadusel. Tegelikult polnud eestlastel mingit soovi isegi Pihkvat hõivata ja kui seda tehti, siis ei tahtnud sõjamehed muud, kui sealt võimalikult ruttu lahkuda.
Nii et seltsimees Lipajev – kes tegi? Kes tegi Eestist platsdarmi? Ise tegi.
Muidugi oleks naiivne arvata, et Venemaa Eestit ainult platsdarmina nägema hakkaski ega soovinud meie maad allutada Eesti enda pärast. Juba 1924. aastal tõestati, et on meeles küll. Aga muuseas ka siis ikkagi vaid pooleldi vahe-eesmärgina, sest päris eesmärk oli elule äratada hingevaakuv unistus maailmarevolutsioonist. Kuid ühtlasi käisid neelud ka selle väikese, kuid strateegilises mõttes sugugi mitte tühise „põlise Vene ala“ (ptüi!) järele.
Jutt „põlisest Vene alast“ on vähemalt laia maailma silmis veelgi ogaram kui jutt platsdarmist (mis võib mõne poliitiku või sõjaväelase isegi ära petta), mistõttu aetakse pigem seda viimast juttu. Nii ka nüüd.
