Nagu Postimees 19. detsembril tähelepanu juhtis, suvatses riigikogu liige Urmas Reitelmann reageerida Argentiina võidule jalgpalli MM-il „rassistliku alatooniga“, nimelt: „VALGED võitsid!“
Võib muidugi väita, et mõeldi mängijate särke, mis kaugelt vaadates olid tõesti Argentiinal valged ja Prantsusmaal mustad. Iseäranis juhul, kui Reitelmannil on must-valge televiisor. Aga mistarvis keerutada – muidugi oli alatoon olemas. Kes veel Nõukogude aega mäletab, teab hästi, kuidas ilmsüütu näoga öeldi midagi hoopis muud. Näiteks ilmast rääkides: „Ega sealt idast midagi head oodata ei ole.“ Kahtlemata pidas Reitelmann silmas mängijate nahavärvi ja mitte nende särke. Kusjuures pean tunnistama, et Prantsusmaa koondise üleüldine tumedus torkas mullegi silma, sest mul on juhtumisi silmad olemas. Seda oli umbes sama võimatu märgata nagu elutuppa toodud elevanti. Mängu lõpus oli prantslastel platsil vist kaheksa (või üheksa) neegrit, argentiinlastel ei ühtki.
Aga nüüd asi alles põnevaks läheb. Kas kellegi nähavärvi märkamine on rassism? Leidub sotsiaalse õigluse sõdalasi (ehk sõsse), poliitkorrektlasi ja progressiviste, kelle arvates just nii ongi. Näiteks öelda, et jalgpallimeeskond koosneb mustanahalistest – see on rassism. Kui aga öelda, et ülikoolide rektorite hulgas on liiga vähe musti – siis jälle ei ole. Seda näilist vastuolu nimetavad eesrindlikud filosoofid mittelineaarseks loogikaks, millest iga turakas aru ei saa. Tunnistan, et kuulun nende hulka. Väita, et inimese nahavärvi nägemine on rassistlik, on samaväärne väitega, et nägemine kui selline on rassistlik. Terve mõistus ütleb, et inimene pole siiski süüdi, kui ta elutuppa toodud elevanti näeb.
Paraku oleks lihtsameelsus – või silmakirjalikkus – väita, et Reitelmann „lihtsalt“ nentis. Kui inimene rõõmustab valgete võidu üle, sellepärast et nad on valged, ju ta siis mustadest nii hästi ei arva. Paha lugu küll. Mbappe pole ju endale ise oma pigmenti valinud, milleks siis selle põhjal tema vastu olla. Suurepärane mängija pealegi, ainult kaotust võinuks mehisemalt taluda. (Tegelikult võtan sõnad tagasi. Ma pole sellises olukorras olnud.) Ühesõnaga – kas on rassistlik olla ühe meeskonna poolt ja teise vastu nende nahavärvi põhjal? Või samal põhjusel ühe konkreetse inimese poolt ja teise vastu?
Jah, küllap nii ongi. Küllap see ongi rassism. Samaväärne kui mitte sallida punapead, sest et ta on punapea. Ehkki olla ühe võistkonna poolt põhjusel, et nad on eestlased, ja teise vastu seepärast, et lätlased, pole ju palju parem, või kuidas? Äkki tuleks rahvuskoondised ülepea ära keelata?
Kuid olgu. Ütleme, et oma rahva ja riigi esinduse poolt siiski tohib olla, aga eristus puhtalt nahavärvi alusel on kurjast. Olen sellega nõus. (Mul endal on muide veresugulasi, kes on täiesti neegrid.) Kummatigi on ka siin paar „aga“. Esiteks – võib-olla mõnigi, kelle meelest Prantsuse võistkond oli liiga tume, ei pidanud silmas jalgpallureid endid, vaid pigem seda multikulti-vaimustust ja avatud uste poliitikat, mille tagajärjel selline pilt avaneb. Mis meenutab lõpuaegade Roomat, kus roomlasi enam peaaegu ei olnudki. Olid sadadest eri hõimudest Rooma kodanikud. Nii et võib-olla on siin peidus hoopis reaktsioon ühele teatud poliitikale. Progressiivide terminoloogias on see muidugi ksenofoobia.
Teiseks – minnes tagasi „mittelineaarse loogika“ ehk ajuvabaduse juurde – kui rassism on kujast, siis miks rõhutab moodne progressiivne ideoloogia pidevalt, et „must hea, valge paha“? Või „must ohver, valge vägivallatseja?“ Nahavärvi alusel. Eestlastelegi laotakse selga mingit arusaamatut süüd, kasulõikamist koloniaalse Euroopa hüvedest, millest me vabaneksime vaid juhul, kui meie nahk oleks must. See on üsna puhas rassism, ainult et peegelpildis. On väga naiivne arvata, et saab juurida välja valget rassismi, kultiveerides samal ajal musta.
Lõpuks võib-olla kõige tähtsam asjaolu: võiks üle saada neuroosidest ja seljaajuga mõtlemisest. Kui keegi märgib, et Prantsusmaa meeskonna valdava enamuse moodustasid neegrid, siis pole vaja ehmuda, nagu oleks rästikule peale astunud. Moodustasid ju. Iseasi, kas märkus oli taktitundeline. See sõltub kohast, ajast ja seltskonnast.
