Päritaval monarhial on kõigi vigade juures ka üks määratu pluss. Seal saab tavaliselt valitsejaks inimene, keda on lapsest saati selle võimalusega harjutatud. Veel tähtsam – teda on harjutatud võimuga. Võim on kohutav koorem, ja mida suurem võim, seda kohutavam. Sellega tuleb õppida kohanema maast-madalast, tarkade õpetajate juhendamisel. Ja isegi siis võib asi metsa minna. Absoluutset võimu suudab taluda üksnes jumalik olend – nii nagu see paljudes vanaaja riikides oligi.
Nagu öeldud, käib võim vahel üle jõu ka puhtaverelisele valitsejale ja temast saab despoot ja türann. Nii oli see näiteks Henry VIII-ga, kes mingil hetkel hakkas arvama, et talle on kõik lubatud. Rääkimata siis õpikunäitest nimega Ivan Julm. Oma võimule jäi mõnevõrra teistmoodi alla ka Nikolai II, kes polnud küll mingi despoot – vähemalt inimesena –, vaid kartis iseenese allkirjagi. Sest ikkagi tsaari allkiri. Tema vähemalt ei teinud ennast narriks, vaid jäi lõpuni väärikaks. Muide, sama võib öelda ka Louis XVI kohta. Olid, mis nad olid, aga võimuhullud nad ei olnud.
Kes aga pole trooni läheduses sündinud, sellel on segaseksmineku oht on palju-palju suurem – võiks öelda, et see on peaaegu kindel. (On vist üksainus tõeliselt võimas valitseja, kes isegi võimutäiuse perioodidel peast segi ei läinud, nimelt Napoleon.) Rõhuvast enamikust on saanud enam-vähem hullumeelsed, olgu siis tegu Hitleri, Stalini, Lenini, Pol Pothi, Mao Ze Dongi, Hugh Hefneri või Grigori Rasputiniga. Kõik, muide, väga andekad ja võimekad inimesed.
Loetletud isikute puhul võib rääkida isiksuse hävimisest. Võim sööb inimese ära. Just seda kirjeldab Tolkien nii „Kääbikus“ kui „Sõrmuste isandas“. Mis jääb inimesest järele? Guglunk. Inimvare. Kui mitte väliselt, siis sisemiselt. Eriti hull ongi, kui välispidiselt säilib kiiskavas raudrüüs rüütel, selle sees on aga vaid pahvakas musta ja mürgist suitsu. Rahvapärimus kinnitab, et sellist olendit tuleb vaadata tagurpidi ja jalge vahelt, siis langeb nõidus ära ja te näete teda nii, nagu ta on.
Olen täiesti nõus uskuma, et Putin ei tahtnudki ise niiväga võimule, ja kui sai, siis ei tahtnud (vähemalt esialgu) väga kauaks sinna jääda. Aga mingil põhjusel Issand nuhtles teda ja ta jäi, ning sellel olid tagajärjed. Esmalt Putinile endale, seejärel venelastele, seejärel Venemaa naabritele ja lõpuks kogu maailmale. Vaimunõder paleemonstrum Musta mere ääres on siin kõige väiksem probleem. Märksa olulisem on, kas Venemaal leidub mõni Frodo ja talle ustav Sam, kes hirmsa võimusõrmuse laavajõkke toimetaks, sest ei leidu kedagi, kes seda kanda suudaks.
