Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle igatahes käivad närvidele kõik need suured sõnad ja dramaatilised poosid seoses eutanaasiaga. Viimati astus nendega püünele Monika Helme, keda meie hooliv, salliv ja kaasav meedia ikka kaabuks liigitab, aga üldiselt on seda juttu juba aastakümneid puhunud ikka pigem need, keda mina hoolivalt, sallivalt ja kaasavalt ikka lumehelbekesteks liigitan. Ja kes peaksid olema kaabude antipoodid. Tundub, et täielikud vastandid on selles küsimuses teineteist leidnud ja selle üle võiks justkui imestada, aga seletus on lihtne. Neid vastandeid ühendab nimelt üks oluline joon: vankumatu dogmatism. Kui olla poolt, siis surmani, ja kui vastu, siis nii et kivi ei jää kivi peale. Vahepealseid variante ei tunnistata, ja nii on ilus ilmas elada. Pole kõhklusi ega kahtlusi.
Surm on loomulik nähtus. Elu osa, kui soovite. Surma ei pea suhtuma igal juhul kui kohutavasse õnnetusse. Mõnikord ta seda kahtlemata on. Tean seda väga hästi. Aga mõnikord tuleb asja võtta liigse traagiakata. Inimene sündis, elas ja suri, nii läheb meie kõigiga. Oluline on, kuidas. Nii nagu elada, nõnda võib ka surra rumalalt, koguni valesti. On kahju, kui targalt elatud elu lõpeb rumala surmaga. Kuid rumalalt elatud elu võib ometi lõppeda targa surmaga. Kõik tervemõistuslikud traditsioonilised kultuurid tunnevad toiminguid, mille eesmärgiks on surijat aidata. Mitte selles mõttes, nagu arvavad lumehelbekesed – tema elu iga hinna eest pikendades – , vaid just vastupidi, aidates inimesel surra võimalikult kergelt ja võimalikult rahuliku südamega.
Ja sellest on eutanaasiani vaid üks samm. Kes veel midagi mäletab eesti kirjandusklassikast, teab ka Vargamäe Indreku selleteemalisi dilemmasid ja süümepiinu. Kindlasti on siin suuri ja haigutavaid valgeid laike, mida ei oska täita keegi, kes pole tema olukorras olnud. Mina ei ole. Ent ometi võtan kätte ja arvan ja ütlen väljagi, et piinleja aitamist ei pea ilma pikemata tapmiseks tembeldama.
Üldse, kõrini on neist suurtest ja silmakirjalikest sõnadest. Meil võideldakse siin vihaselt selle eest, et lapseealised võiksid vanemailt küsimata minna arsti juurde ja lasta endale soovahetuse sildi all nuga sisse lüüa – mille tagajärjed on mõnes mõttes sama lõplikud kui surm – aga paranemislootuseta, valus piinleva inimese piinu lühendada ei tohi. See olla ebahumaanne. Milline mõttetus. Valjuhäälne vagatsemine.
Ja nüüd võite oma pasunad üürgama panna, kallid doktrinäärid, kuidas Vahtre on heisanud mõrvalipu, kihutab üles tapatööle, on minetanud igasuguse inimliku palge või muud sama vaimukat. Mis teil muud ametit.
