Tsensuurivabalt 26.11.2021

Jaga

Loen tänast Delfit: Mihkel ja Liina Raud lõplikult lahus, Olga Kosmina pajatab, miks tema abielu purunes, Triinu Liisi ja Justini kohutav koduvägivald. Nii enam-vähem iga päev. Õnneks võib sekka ka lugeda, et mehised mehed on sõnaväega vähemalt koduvägivalla vastu välja astunud. Abielude purunemise vastu ei saa paraku nemadki. Järelikult on kõige kindlam abiellumata ja pere loomata jätta. Kel pole perekonda, seda perevägivald ei ohusta.

Kuid, sõbrad, ärgem peatugem poolel teel. Singer-Vinger laulab, et „kodusõjas surma ei saa“ ja üldjuhul vastab see ka tõele. On valus, võib terveks eluks kas emotsionaalselt, vaimselt või füüsiliselt sandistada, kuid surma saadakse harva. Aga kuna surm on kõige hullem, mis inimesega juhtuda saab, siis tuleb hakata tõsist tähelepanu pöörama suremise asjaoludele.

Statistika kinnitab vastuvaidlematult, et enamus surmasid saabub voodis, eriti kui see voodi asub haiglas. See näitaja on ebaproportsionaalselt kõrge ja siin on viimane aeg sekkuda. Ei, loomulikult ma ei kutsu üles barbaarsustele – voodite purustamisele või põletamisele. Kuid on viimane aeg üle saada ühiskonna soosivast suhtumisest vooditesse. Klantsajakirjad on täis magusaid pildikesi mugavas sängis aelevatest õnnelikest noortest, ilma et keegi lisaks sinna hoiatust: AGA SELLES VOODIS NAD ÜKSKORD KA SUREVAD. Lapsi harjutatakse vooditega sünnist saati! Meie sõnavaras esinevad „positiivse“ kõlaga värdmõisted nagu „voodirõõmud“, „voodielu“ jne. Tulemused on masendavad. Inimesed ei oska voodit karta, vooditootjad aga pistavad nende rumaluse pealt taskusse priskeid kasumeid. Ja suremine kestab.

Sama iganenud suhtumist kultiveeritakse haiglatesse. Haiglatöötajaid ülistatakse mõõdutundetult, haiglate ehitajaid veel enamgi. Keegi ei julge välja öelda avalikku saladust, et mida rohkem inimesi pannakse haigla(voodi)tesse, seda rohkem neid haigla(voodi)tes ka sureb.

Lühike küsimus – kui me võitleme perevägivallaga, siis miks me ei võitle voodisurmadega? Jaa, ma juba tean teid demagooge. Te ütlete nüüd, et voodi pole surma põhjus, sellal kui perekond… on?

Hm. Kas perekond on tõesti vägivalla põhjus? Või siiski üksnes koht, kus vägivald aset leiab, nii nagu surm leiab aset voodis? Ja kummagi puhul tuleks põhjusi otsida kaugemalt kui toimumispaigast?

 

Pildil Abraham Lincolni surivoodi

Sarnased postitused