Jälle ajavad hinge täis. Kuulen Vikerraadiost, kuidas haridusspetsialist Margus Pedaste selgitab, et ega sellest väga suurt viga ei olegi, kui lapsed distantsõppel ainet kuigi sügavalt ei omanda. Sest tänapäeval valitsebki selline suundumus, et tähtsamad kui nn ainespetsiifilised pädevused ongi nn üldpädevused – digipädevus, õpioskused, enesemääratluspädevus jms eesrindlik kraam. Nii nagu Eesti haridusstrateegia aastani 2035 ette näeb.
Suu kukub lahti. Eesti keeli öeldult tähendab see, et füüsikatunnis polegi nii oluline omandada näiteks ühendatud anumate seadus (mis on meie tee-ehitajatele tõepoolest saladuseks jäänudki), vaid tähtis on vaadata ennast kõrvalt ja tuvastada oma tugevusi ja nõrkusi, olla hooliv, kaasav ja avatud. Või midagi sinnakanti. Ja mitte nii, nagu tol hallil ajal, kui ainetunnid olid mõeldud aine õppimiseks (loe: teadmiste omandamiseks). Oma tugevuste ja nõrkustega tutvuti aga läbikäimises teiste inimestega, vanemate, koolikaaslaste, pedagoogide ja teistega, st suhtluses. Tegevuses. Pallimängus. Matkates. Ühist leivapala jagades. Ühisele vaenlasele vastu astudes. Nagu see on käinud miljoneid aastaid.
Aga näib, et sõda teadmiste vastu, mis käib minu tähelepanemist mööda juba ammu, ei ole kaugeltki lõppenud, sest nähtavasti esineb igandeid – kellelgi ja kuskil õnnestub ikka ning jälle noorte inimeste peadesse istutada mõni teadmine. Selline igandlik praktika tuleb halastamatult välja juurida, sest valitseva moodsa ideoloogia kohaselt peaksid noored inimesed ellu astuma otsekui sotsiaalsete idiootidena, kes puuduvate teadmiste – just teadmiste – tõttu ei oska olla ei mehed ega naised, isad ega emad, eestlased ega lätlased, noorukid ega täiskasvanud. Kõik tuleb kuuldavasti alles ISE avastada. Võib-olla siis ka Maa trajektoor, arseeni kahjulikkus tervisele, vee ringkäik looduses, Pythagorase teoreem ja Newtoni seadused. Tore küll, aga kas seda pole natuke palju nõutud? Noored on muidugi sitkemast puust kui ideoloogid eeldavad ja suudavad inimesteks saada ka sellise pedagoogika paistel, aga mitte kõik ja mitte võrdsel määral.
Tunnistan ausalt, et mulle jääb selliste sihtide seadmine arusaamatuks. Mis kuradi enesemääratluspädevus? Mis kuradi „ainekesksuse asendamine õpilasekesksusega“? Iseenda analüüsimine, hoolivus, sallivus ja avatus – õigus, kaasamine ikka ka – ei asenda puuduvaid teadmisi. Mõtlemiseks on vaja just teadmisi, mitte mingisuguseid „üldpädevusi“. Kui kool teadmisi anda ei suuda, siis pange talle mingi muu nimi, et inimesi mitte tüssata.
