Meil tegeldakse integratsiooni ja migratsiooniga. Kõvasti ja kõrgeimal tasemel. Avame aupaklikult seitungi ja loeme, täis imetlust:
„Ettekanne käsitleb turbulentsiajastul kodakondsuses tekkivaid pingeid ja võimalusi. Tuginedes viimasel ajal ilmunud artiklitele ja peatükkidele keskendub ettekandja demokraatlikule kodanikusubjektsusele ning valdkondliku poliitikakujundamise ja poliitika nüüdisdünaamikale.“
Kas saite midagi aru? Kui ei saanud, siis ärge häbenege, te ei pidanudki saama. Tegemist on oskuslikult kokku seatud sõnamulinaga, mille eesmärk on tekitada teis rumala inimese tunne, see aga peaks innustama teid küsivalt ettekandja poole vaatama: oo, tark ja üllas nooruk, ava meile asjade olemus!
Küllap üllas nooruk – pole absoluutselt oluline, kes ta konkreetselt on – siis avaldabki, mis imeasjad on „kodakondsuses tekkivad pinged“ või „nüüdisdünaamika“. Igatahes midagi pööraselt keerulist, mille uurimiseks on tarvis kena patakas veelgi keerulisemalt pealkirjastatud euroraha. Näiteks mütoloogiline olend nimega MIRNet sünnitab pooljumaliku entiteedi nimega Twinning for excellence in migration and integration research and networking ja arutelu arhüksose kvantopside arengustsenaariumide üle turbulentse pinnakulaarsuse nüüdistingimustes võib alata. Mis tähendab „MIRNet“, seda pole kuskil kirjas, aga tubli detektiiv oskab oletada, et lahtikirjutatult Migration and Integration Research Network. Ehk siis migratsiooni ja integratsiooni uurimise võrgustik. Võimas. Programmi nimi on veelgi kõvem pähkel. Olen oma kolmkümmend aastat tegutsenud muu kõrval ka tõlkimisega, aga sellest ma jagu ei saanud. Küsisin Google’i arvamust. Google arvas, et Mestimine tipptasemel rände- ja integratsiooniuuringute ning võrgustike loomiseks.
See, sõbrad, võtab ikka jalust maha. See tähendab, minusuguse tuhajuhani. Mitte neid, kes ujuvad mestimisvoogudes nagu lutsukalad ja tunnevad seda värki nagu oma taskut. Migratsiooni ja integratsiooni tuleb uurida kirglikult, meeleheitlikult, raevuka innuga ja hommikust õhtuni, sest tegemist on pööraselt komplekssete protsessidega, aga kui neile lisada veel kriisiolukord turbulentsuse olukorras, siis see ei tõsta nende keerukust mitte ruutu, vaid kuupi. See on nagu järv jõe põhjas – hoomamatu. Tulemus on küll alati teada – kõiges on süüdi eestlased – , kuid selleni võib jõuda väga mitmel erineval moel. Just erinevate tõestuste leidmine ja sõnastamine pakubki intellektuaalset naudingut. Puhastab verd ja annab jõudu kah.
Ja kriisid? Te, tainapead, arvasite, et teate, misasi on kriis? No jätke. See, mis on kriis – see on terve teadus. Ka kriise tuleb uurida kirglikult, meeleheitlikult, raevuka innuga ja hommikust õhtuni, et ükskord ometi võetaks teadmiseks, et kriise võib jagada üheteistkümnel erineval moel kaheksasse kuni kolmekümne nelja liiki. Siin on arvukalt imepeeni nüansse. Näiteks kas teadsite, et kriisiolukorras tuleb tegutseda ebakindlates tingimustes? Muidugi mitte, kes oskaks millegi sellise peale tulla, aga spetsialistid näe teavad. See on kõrgem pilotaaž ja kannatab oma keerukuselt vabalt välja võrdluse maailma ühe komplekssema küsimusega, nimelt kuidas moos kommi sisse saab. Need kõik on küsimused, mida ei lahendata üksildase mõtisklemisega, siin on ikkagi tarvis terveid instituute ja mitme põlvkonna vaimset pingutust.
See olekski nagu põhimõtteliselt kõik. Panen lehe käest ja seisan suures tänutundes veel paar minutit valvel. Igaks juhuks.