Ühiskond Vastasseisud
Lauri Vahtre

Tsenseerimata 4.10.2021

04/10/2021
Jaga

Mul on teile kaks uudist. Kummast alustan, kas halvast?

Olgu, alustan siis halvast. Nimelt on asjad nõnda, et meil pole võimalik sallimatust oma kultuurist absoluutselt ega täielikult, viimase kulmukortsutuseni välja juurida. Seda üritades me hävitaks kultuuri kui terviku, kui elava organismi. Sallimatust on vaja nagu soola supi sisse. Mitte liiga palju, aga natuke siiski.

Teine uudis on paraku veel halvem. Nimelt kehtib see kõigi kultuuride kohta nii minevikus, olevikus kui tulevikus. Ka need, kes meie kultuuri sallivust väljarookides ära hävitavad, toetuvad sallimatusele. Ka need, kes loovad mingit uut kultuuri, koovad sellesse algusest peale sisse sallimatuse. Enamasti veel palju suurema, kui see, millega nad nii agaralt võitlevad.

Mida siis teha? Ei midagi erilist. Mitte liiga palju, aga natuke siiski.

Sarnased postitused

Kui mehed ja naised veel sõbrad olid

23/10/2010

Ükskord õige ammu, kui ma alles noor olin, olid mehed ja naised veel sõbrad. Nad narrisid üksteist natuke, aga üldiselt nad meeldisid üksteisele ja täiendasid üksteist. Mehi ja naisi vastandada tundus mõttetu, isegi totakas. Sama totakas kui vastandada kartulit ja sousti.

Tõsi, maailm ei olnud enam päris harmooniline. Need olid ikkagi 1970ndad. Näiteks noori ja vanu juba vastandati. Vastandasin isegi, saamata siiski aru, mida tähendab too jutt, et «küllalt palju ei kõnelda noorteprobleemidest». Ma ei osanud mingeid erilisi noorteprobleeme tuvastada peale selle, et noor inimene on veel liiga noor, et olla täiskasvanu. Teadsin, et see läheb üle.

Pealegi – see oli teismeeas. Varem, lapsena, nägin ja ka kogesin, kuidas õpetaja kartmatult mõnd üleannetut jõnglast tutistas ning isegi jõuluvanal oli vitsakimp vööl. Need asjad olid loomulikud.

Ammugi siis mehed ja naised. Nemad käisid kokku nagu kaks mosaiigikildu ehk teiste sõnadega nagu tädi Esta ja onu Anton – kahtlemata mõnikord tülitsedes, aga üldjoontes ikkagi nagu tuvipaar, kes elas teineteisele, seejärel oma lastele ja siis võis tulla kõik muu.

Mehed vajasid naisi ja naised vajasid mehi. Mehed ei osanud tollal eriti süüa teha ega sokke nõeluda (tollal nimelt nõeluti sokke, mitte ei ostetud uusi), naised jälle maju ehitada ja puid lõhkuda. Seetõttu ei tundnud keegi end alaväärse või tõrjutuna. Kõiki oli vaja – mehi, et peres oleks peremees, ja naisi, et peres oleks perenaine. Mõnes peres oli mees perenaine ja naine peremees, mõnes peres oli naine nii perenaine kui ka peremees – igasuguseid asju tuli ette. Aga üldiselt oli naise asi olla naine, mehe asi olla mees.

Nüüd lännu igavesti ne armsa aja ammugi. Enam ei tohi öelda «mehed ei nuta», vaid tuleb öelda «ka mehed võivad nutta». Enam ei tohi mänguasjamuuseum kutsuda poisse poistepäevale, sest muuseum kaevatakse seksismi eest kohtusse. Enam ei tohi koolis kõnelda näputööd tegevast emast ja traktoriga põristavast isast, sest see olla aegunud stereotüüpide taastootmine. Enam ei tohi ülepea kõnelda emast ja isast, sest moodsas maailmas olevat võimalik, et lapsel on hoopistükkis kaks ema või kaks isa, või et tal on ainult kas ema või isa ja kõik see olla üliväga loomulik asi.

Silmjakirjalikkus ja valed

Aga… see ei ole loomulik. Vähe sellest, see on loomuvastane. On suur kuritegu veenda inimesi, et see on loomulik. Ning on suur kuritegu veenda iseennast, et vaat ma arvangi, nagu oleks see loomulik. Sest tuhkagi sa arvad. Tegelikult on neli miljonit aastat antropogeneesi meie kõigi närvisüsteemi sisse juurutanud vähemalt neli miljonit põhjust, miks me teeme vahet isa ja ema, mehe ja naise ning taeva ja maa vahel. Me võime ennast veenda, et ka mehed võivad nutta, aga meest, kes alatihti vesistab, põlgame südamepõhjas ikkagi. Me ei hakka dessantväelase või kaevuri elukutset iial pidama naisele sama sobivaks kui mehele. Me ei saa ennast muuta, me võime ennast vaid sundida silmakirjatsema.

Ning just seda XXI sajand meilt tegelikult nõuabki. Valetage, kodanikud, peaasi, et te õigesti valetate. Rääkige, kuidas teile pole sellest mingit probleemi, kui teie vasakule, paremale, alla ja üles asuvad elama mustanahalised/türklased/hiinlased. Rääkige, kuidas teile on absoluutselt ükskõik, kas teie poeg abiellub oma sõbranna või oma sõbraga. Väitke, et teile on täiesti kama, kas teie lapse lasteaiakasvataja põeb HI-viirust või mitte. Soolise võrdõiguslikkuse volinik (või mõni samalaadne Puhta Õpetuse valvur) kuulab teie valet rahuldatult noogutades – olete oma õppetüki omandanud. Saate tüki suhkrut. Näiteks ei kanta teid seksistlike/rassistlike/ksenofoobsete sigade musta nimekirja.

Teiegi võite olla rahul. Mis sest, et jutt oli vale, aga vähemalt vangi ei panda. Sest see oht ju ähvardab. Kogu lääs põrutab mingi fanaatilise kirega otse hulluse suunas. Seda on ennegi nähtud, näiteks XVII sajandil, kui kogu Euroopa oli korraga täis nõidu, keda põletada. Mida see praegune mees- ja muidušovinistide paljastamine muud on kui seesama nõiajaht uues, veidi tsiviliseeritumas kuues? Midagi sarnast koges Ameerika 1950ndate alguses, kui senaator McCarthy sugestiivse tegevuse tulemusel oli kogu riik äkitselt täis kommuniste ja nende käsilasi. Justkui. Rääkimata muidugi meie kullakallist Nõukogude Liidust, kus elati ja tegutseti permanentse hulluse ja nõiajahi tingimustes, mis ei lakanud hetkekski.

Meie lugupeetud Puhta Õpetuse valvurid tunnevad muret: eestlased on tublid küll, aga ei kaeba küllalt innukalt. Vaat siis! Maailm ei olegi veel muutunud Orwelli «1984» taoliseks õudseks paigaks, kus mitte ühtki siirast, südamlikku, vaba sõna lausuda ei saa! Vastastikku kohtussekaebamisest ei olegi veel saanud rahvussporti nagu Ameerikas. Inimesed julgevad pereringis ja isegi töö juures veel öelda, mis nad mõtlevad. Jaa, see puudujääk tuleb kõrvaldada. Tuleb tagasi tuua Hirm. Kes liiga kõva häälega naerab, tuleb kinni panna. Või vähemalt meelde jätta. Sest kindlasti ta naerab naiste, invaliidide, neegrite või homoseksuaalide üle.

Hirmu üleskütmine

See pole muud kui kõige lihtlabasema sallimatuse tagantkütmine, pealegi veel suure sallivuse sildi all. Vanasti elasid inimesed end välja, visates kondi häbiposti köidetud varga pihta. Nüüd on selline situatsioon karmilt keelatud (vargal ju inimõigused!), aga see-eest on lubatud kirjutada kaebus oma meesülemuse peale, kes julges teile ukse avada ja teid kullakeseks nimetada.

Võib-olla on see kõik paratamatu. Võib-olla mitte. McCarthy hullus ju läks üle – ehk läheb seegi? Tõenäoliselt naiivne lootus, kuid sellegipoolest ei pea me hullust kaasa kütma. Võiks alustada sellest, et kaotada Eestis ära soolise võrdõiguslikkuse voliniku koht. Meil on olemas seadused, meil on kohtud, meil on õiguskantsler. Aitab.

Ma ei tea, kas nii ülitähtsa voliniku kaotamine on võimalik. Selles mõttes, et kas meie jõust piisab nii ülbeks vastuhakuks Puhta Õpetuse doktriinile. Ma ei tea, aga ma uurin järele.

Artikkel on ilmunud 23.oktoobril 2010 Õhtulehes

Üks uskumatult rumal ettepanek

11/03/2022

Andres Kollisti ettepanek hakata just nüüd lahkelt kodakondsust jagama lõi muidugi pahviks. Tema kirjutises on vaieldamatult õige eelviimane lause: „Maskid on langenud.“ See käib ka ettepaneku autori kohta. Nagu ka vanasõna: „Sööda hunti, palju söödad, tema vaatab ikka metsa poole.“

Tulla praegu – just praegu – lagedale peaaegu et kodakondsuse nullvariandiga… Seda on kahtlemata raske viisakate sõnadega kommenteerida. Tegemist on kas ennekuulmatu pimeduse või sama ennekuulmatu häbematusega. Lisaks kapaga demagoogiat. Kollist soovib pakkuda halli passi valinud inimestele võimalust astuda Eesti kodakondsusse. Sest Eestil olla nende inimeste ees „auvõlg“. Auvõlg…?

Igaks juhuks meenutan tõika, et võimalus Eesti kodakondsus omandada on neil olemas olnud 1991. aastast saadik, ainult et tibatillukese klausliga: õppigu ära eesti keel. Kollist soovitab nüüd keeleoskuse nõudest loobuda. Keda see siis puudutaks? Loomulikult neid, kes on 30 aasta jooksul keeldunud eesti keelt ära õppimast ning sellega demonstreerinud väga selgelt ja ühemõtteliselt, mida nad Eesti riigist ja eesti rahvast arvavad. Neile inimestele ilma eksamita kodakondsust jagama hakata tähendab lihtsalt seda, et tuhanded putinistid hakkavad lisaks Tallinna volikogule valima ka riigikogu. Kas Kollist seda soovibki?

Tõepoolest hämmastav. 1990ndate alguses võis veel kuidagi mõista seda naiivhumanistlikku häma, mis kuulutas, et kui krokodillile hästi armsalt silma vaadata ja ta enda juurde voodisse võtta, siis ta õpib õunu sööma ja lastega mängima – ehkki erilisest vaimsest võimekusest ei andnud see tunnistust juba tollal. Kuid aeg on 30 aastat edasi läinud ja eluvõõra, vastutustundetu rahvus- ja kodakondsuspoliitika tagajärjed hakkavad pärale jõudma isegi rootslastele. Vaadake kasvõi seriaali „Peenike sinine joon“. Seda seriaali ei ole teinud mingid kurjad konservatiivid, vaid maailma kõige migrandisõbralikumad rootslased ise. Seda vähem peaksime sellise ninnunännutamisega tegelema meie, kes me juba üle poole sajandi teame, kuidas nende asjadega on. Ainult Andres Kollist vist ei tea.

Praegu on meil käsil päris pagulased ja üle 90% eestlastest toetab nende vastuvõtmist ning aitamist. Häbi kõigile neile, kes näägutasid eesti rahvast ksenofoobseks ja külalislahkusetuks. Rahvas oskab Andres Kollistist paremini otsustada, keda on vaja aidata või kuidas; keda kuidas ja mille järgi hinnata; keda lugeda omaks, keda mitte. Ukraina sõda tähendab ühtlasi, et meil on lähiajal palju tegemist tuhandete uute inimeste integreerimisega (mida iganes see sõna ei peaks tähendama), olgu või lühiajaliselt. Võtta just sel hetkel kodanikkonda vastu kümneid tuhandeid umbkeelseid ja Eestisse vähemalt üleolevalt, kui mitte halvemini suhtuvaid inimesi – see on arulagedus.

Pigem tuleks kaaluda midagi vastupidist, nagu teevad praegu lätlased. Nimelt seadusemuudatust, mis lubaks avalikult Putini-meelsetelt alalise elamisloaga Eestis viibivatelt Vene kodanikelt elamisluba ära võtta. Mitte neile kandikul Eesti kodakondsust pakkuda.