Enamasti olen ma üsna sõnakas ja vahel lausa riiakas. Mind on korduvalt noomitud, et ma liiga palju kirjutan ja liiga teravalt ütlen. Kuid viimaste nädalate jooksul on minus maad võtnud tunne, et seisan kuskil platsi servas ja vaatan platsil tuure koguvat kaklust. Ei tahagi midagi öelda, ei taha kellegi poolel sekkuda – pealegi näib leere olevat rohkem kui kaks – , aga koju lehti riisuma minna ka nagu ei taha. Vaatan ja vaatan, suu lahti.
Hea küll, aeg-ajalt mõni kommentaar sinna-tänna läheb. Aga mitte Suurest Asjast, vaid ikka väiksematest. Näiteks sellest, et Narva jõge on peetud ja võib tänagi pidada Euroopa idapiiriks, millest justkui järelduks, et me oleme hoopis idaeurooplased – ja selles pole midagi häbiväärset. Et oleks õige uhkusega. Aga asjata kõik see jutt. Miks ma sellele üldse aega raiskasin, ei tea.
Viimati see oligi see kuulus asendustegevus, milles keegi kedagi alalõpmata süüdistab, aga keegi ennast süüdi ei tunnista. Minna koju lehti riisuma või reht peksma, seda nagu ei viitsi, kogu aeg madistamist vahtida ka ei taha. Niisiis seisan platsi servas, suu ikka lahti, ja tegelen asendustegevusega. Vahepeal siiski platsile vaadates. Sest mis seal salata, tegelik huvi, mure, armastus, inspiratsioon ja transtsendentaalne õnneotsing asuvad siiski seal. Vist.
Jah, muidugi, see Suur Asi on koroona. Meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Mitme valjuhäälse sekti arvates ka häbi. Selge on ainult üks – ükskord saab ta läbi. Häbi saab läbi, kui läbi saab häbi. Aga mis toimub enne seda, on iseküsimus. Võib käituda nagu moodsad hiinlased – panna rahvas koju kinni ja riik lukku krõksti. Aga võib ka käituda nagu vanad hiinlased: Kuidas saada võitu koroonast? – Istu Huanghe äärde ja oota, millal tema surnukeha mööda ujub. Sest lõpuks ta ju ujub, on alati ujunud.
Ja siis jäävad veel ülejäänud sada varianti nende kahe hiinlase vahepeal.
Ma ei vaidle. Lasin ennast vaktsineerida ja kannan maski, kus kästakse. Näitan vaktsiinipassi ka, kus vaja. Pean ennast küll maailma kõige targemaks ja ilusamaks inimeseks, aga mingil põhjusel ma ei arva, et need nõuded on välja mõeldud minu kiusamiseks või alandamiseks. Imelik küll, ent hämmastavalt paljud näivad just sellisel arvamusel olevat. Milline siis veel nende enesehinnang on…?
Imestamisväärset on muudki. Ajalukku vaadates oleme kõik koos ja ükshaaval ikka imeks pannud, kuidas inimesed näituseks 17. sajandil äkki nii sõgedaks läksid, et kõik kohad olid korraga nõidu täis. Tuleriidad lõõmasid ja inimesed olid valmis uskuma täielikku ogarust. Aga paljud täna viiruse ja vaktsiini ümber levivad müüdid pole eriti targemad. Ikka on mängus saatan ja tema valges kitlis käsilased, järve-, jõe- ja merekollid, rahvusvaheline imperialism, harvester ning süsihappegaas.
Kuis siis nii? Kas oleme tänapäevalgi sellised – manipuleeritavad, fanaatilised, ebausklikud? Ja meistki võib teatud juhul saada julm, ulguv mass?
Jah, oleme, jah, võib, ja see tuleb samavõrd teadmiseks võtta kui viirus ise. Tuleb harjuda mõttega, et kui me suure laulupeo ajal jälle kõik koos ja pisarsilmil mesipuu poole lendame, siis on täiesti võimalik, et vaat see meesterahvas seal on antivakser, too vanem daam arvab, et Estonia lasti meelega põhja, need noormehed pooldavad narkootikumide legaliseerimist ja too neiu usub, et lastetus päästab maailma. Aga kui Indoneesia džunglis kokku saame, siis tervitame üksteist nagu kallist sugulast.
Me pole lõpuni ühel nõul peaaegu milleski. Me oleme haritud inimesed vaid väga pealispindselt. Me oleme isegi inimesed vaid väga pealispindselt. Selle all on loom, Olduwai kuristik, neli miljonit aastat evolutsiooni, raipesööja, barbar, timukas, enamlane. Inimlik pealispind hoiab looma puuris, haridus varjab juhmust, aga aeg-ajalt pistavad nad oma nina välja ja teevad koledat häält.
Nagu seal platsi peal. Ma ei mõtle sugugi ainult seda üht seltskonda, keda sina praegu arvad, vaid ka vastasleeri. Või leere. Seal on nad kõik, nii mummulised kui triibulised, ilusad ja inetud, targad ja veel targemad, hoolijad, sallijad, kaasajad, ülbitsejad, eneseimetlejad, raudpoldid, kõigekõvemad.
Kuidas ma neid mõnikord ei salli.
Ainult et nad on … minu inimesed. Needsamad, kellest Chalice laulis. Minu inimesed. Mul pole neist pääsu. Meil kellelgi pole üksteise juurest kuskile minna. Eriti veel koroonapiirangute viljastavates tingimustes.