Kes tahab kustutada eesti rahvast?

Jaga

Septembris kirjutas Lea Danilson-Järg Postimehes, kuidas olulise riikliku strateegiadokumendi koostamisel tuli tal tunde ja isegi päevi vaielda, et seal kasvõi ühe korra kasutataks sõna „rahvusriik“. Sellele pidanuks järgnema korralik skandaal. Tegemist on otsese vastuhakuga Eesti Vabariigi põhiseadusele ja kelle poolt? Eesti Vabariigi valitsusametnike poolt, kelle arvates sõna „[eesti] rahvusriik“ on teisest rahvusest inimestele solvav. Ei järgnenud aga midagi.

Nüüd oktoobris kirjutab Eeva Holm, et kui kodanikuühendus tegi ettepaneku sätestada uues lasteaia riiklikus õppekavas eesti lapse õigus õppida eestikeelses keskkonnas, siis lükkasid ministeeriumiametnikud selle tagasi samalaadse põhjendusega: see diskrimineerivat sisserändajaid. „Nii ongi Eestis kujunenud kummaline olukord, et eesti lapsele pole eestikeelse keskkonnaga lasteaed tagatud, küll aga on tagatud vene lapsele venekeelne lasteaed,“ kirjutab Eeva Holm. Ka nüüd pidanuks järgnema skandaal, aga ei järgnenud midagi. Milles asi?

Kõigepealt tasub küsida, kuidas on üldse võimalik, et Eesti ametkonnad on Brüsselile sümpaatsest rahvusteta Euroopa mõtteviisist läbi imbunud, nagu kirjutab Lea Danilson-Järg. Kunagi 1990ndail alustati ju ikkagi loosungi all „peatage Lasnamäe!“ – ent kui Tõnis Lukas seda 2019. aastal uuesti kasutas, tõusis pahameeletorm. Mis sest, et Lukas üldse rahvustest ega keeltest ei rääkinudki, vaid pidas silmas üksnes jõhkrat kinnisvaraarendust, mis ähvardab lämmatada nii Tallinna laululava kui Eesti Rahva Muuseumi Tartus. Sellest tuleks rääkida lausa põlevi silmi, kuid teine kord ja teises kohas. Praegu rääkigem sellest, et riik, mis taastati, ja riigiaparaat, mis loodi eesti rahva ja keele kaitseks, tegeleb praegu otsekui vastupidisega – eestlaste äraunustamise ja mahavaikimisega. Koleda toorlaensõnaga öeldult „tühistamisega“. (Eelistaksin „kustutamisega“ – aga kõige parem oleks, kui neid kumbagi kasutama ei peaks.)

Lihtne oleks öelda, et näete – see ongi süvariik. Ega see väga vale olekski. Aga sõna on totakaks tembeldatud, nii et parem sellega mitte vehkida. Natuke eksitav on ta ka. Olen ise kirjutanud – pole mingit süvariiki (mingi saatanliku salaordu mõttes), vaid on sama mõtteviisiga inimeste solidaarsus ja koostöö. Nad on kuskil ja kuidagi (kus? kuidas?) omandanud rahvuslust pilkava või lausa jälestava maailmavaate, nad leiavad teisi omasuguseid, nad võtavad neid tööle, nad palkavad õige hoiakuga eksperte, nad edutavad vastastikku üksteist ja koostavad määrusi, korraldusi ning seaduseelnõusid. Lisaks parv keskpäraseid ja argu, kuid väga terava haistmismeelega mutrikesi, kes taipavad kiirelt, keda kummardada, keda karta ja keda kiita.

Aus lihtinimene reeglina ülehindab poliitikute võimu ja otsustusvabadust. Tegelikult on kõik vähegi nõrgemad ministrid oma ametkonna pantvangid ja selle ees jõuetud. Avalikkus ametnikke eriti ei armasta, kuid poliitikuid otse põlatakse. Järelikult on ministri katse ametnike solidaarsust murda ette nurjumisele määratud – ta tehakse meedias viivitamatult poliitbroileriks, kes kiusab asjatundlikke töörügajaid. Mõnikord muidugi vastab see ka tõele ja seda raskem on ajakirjandusel või ammugi avalikkusel otsustada, kes on siin õige, kes vale. Seda enam, et ka osa ajakirjandusest ujub truult juhtivate ärklejate ja ärkleva maailmavaate (woke, wokie, wokery) kiiluvees ning ründab lausa vaistlikult kõike, mis meenutab isamaalisust ja rahvuslust.

Vandenõu ei ole. On suur tuulemuutus, mis algas õige ammu ja kuskil kaugel, kuid mis on viimase 60 aasta jooksul arenenud kiirenevas tempos ja kohati iseenda vastandiks muutunud. Liberalism oma tänapäevasel äärmuslikul, selgelt antiliberaalseks moondunud kujul on ummiktee, see lõpeb krahhiga. Kuid protsessil on sees nii võimas inerts, et selle suunda muuta on praktiliselt võimatu. Niisiis oleme koos kogu Läänega olukorras, kus piltlikult öeldes tuleks tuld maha keerata ja seda mõistavad juba paljud, kuid kõik meie institutsioonid, koolid, kultuur ja karjavaim valavad tulle aina uut õli.

Sealjuures sageli nii endale kui kriitikuile täiesti märkamatult. Näiteks kirjutab Eeva Holm, et 2008. aastal jõustunud lasteaia õppekava kaotas ära „poisid ja tüdrukud“. Olin ise tollal Riigikogu kultuurikomisjoni liige, mäletan elavaid arutelusid nii koolieelse lasteasutuse seaduse kui vastava õppekava ümber, kuid poiste ja tüdrukute „kustutamine“ ei tulnud kordagi jutuks. Eelnõude koostajad seda (targu) ei maininud ja see jäi märkamata. Või siis ei osatud ette näha selle kaudseid tagajärgi, kes teab.

Nii et mingil määral on „süvariik“ peidus ka kõigis meis endis, kes me isegi kõige kõvemate konservatiividena oleme oma ajal lapsed. Kuid see ei õigusta katastroofikursil sõites gaasipedaali põhja vajutamist. Kui ideoloogia, mis juba on veenvalt tõestanud oma sisemist pankrotti, otse meie silme all meid lausa mõnitab, keelates meil kasutamast sõna „rahvusriik“ või tagamast eesti lastele õigust eesti keeles õppida – Eestis! – , siis tuleb sellele ikkagi vastu hakata. Mina näiteks tahaksin teada, kes konkreetselt on need inimesed, kes väidavad, et „see solvab vene perekondi“ või et „see diskrimineerib immigrante“. Kus nad õppisid, kes neid õpetas, milline on nende elukogemus, kes nad tööle võttis, milles töö seisneb. Ministrite praadimise asemel võiks uuriv ajakirjandus kasvõi vahelduseks ka mõne sellise eksemplari liistule tõmmata. Mitte kiusamiseks, mitte ristipoomiseks, mitte selleks, et lõhestada ja viha üles kütta, vaid selleks, et teada saada, „kuidas see käib“. Muidu jäämegi hauatagusel häälel ebamäärasest „süvariigist“ rääkima.

Kui meil ikka on veel sellist uurivat ajakirjandust, keda eesti rahva ja keele kustutamine häirib. Ja mis kõige tähtsam – kui meil ikka on veel sellist eesti rahvast, keda see huvitab. Kas on? Või on noorem põlvkond end juba „Kõigi Eesti“ loosungi all vikerkaarena silda visanud ja hoopis naudib kustutamist, sest see on nii progressiivne? Nemad lõpuks otsustavad.

Ilmunud Postimehes 3. novembril 2021

Sarnased postitused