Üks uskumatult rumal ettepanek

Jaga

Andres Kollisti ettepanek hakata just nüüd lahkelt kodakondsust jagama lõi muidugi pahviks. Tema kirjutises on vaieldamatult õige eelviimane lause: „Maskid on langenud.“ See käib ka ettepaneku autori kohta. Nagu ka vanasõna: „Sööda hunti, palju söödad, tema vaatab ikka metsa poole.“

Tulla praegu – just praegu – lagedale peaaegu et kodakondsuse nullvariandiga… Seda on kahtlemata raske viisakate sõnadega kommenteerida. Tegemist on kas ennekuulmatu pimeduse või sama ennekuulmatu häbematusega. Lisaks kapaga demagoogiat. Kollist soovib pakkuda halli passi valinud inimestele võimalust astuda Eesti kodakondsusse. Sest Eestil olla nende inimeste ees „auvõlg“. Auvõlg…?

Igaks juhuks meenutan tõika, et võimalus Eesti kodakondsus omandada on neil olemas olnud 1991. aastast saadik, ainult et tibatillukese klausliga: õppigu ära eesti keel. Kollist soovitab nüüd keeleoskuse nõudest loobuda. Keda see siis puudutaks? Loomulikult neid, kes on 30 aasta jooksul keeldunud eesti keelt ära õppimast ning sellega demonstreerinud väga selgelt ja ühemõtteliselt, mida nad Eesti riigist ja eesti rahvast arvavad. Neile inimestele ilma eksamita kodakondsust jagama hakata tähendab lihtsalt seda, et tuhanded putinistid hakkavad lisaks Tallinna volikogule valima ka riigikogu. Kas Kollist seda soovibki?

Tõepoolest hämmastav. 1990ndate alguses võis veel kuidagi mõista seda naiivhumanistlikku häma, mis kuulutas, et kui krokodillile hästi armsalt silma vaadata ja ta enda juurde voodisse võtta, siis ta õpib õunu sööma ja lastega mängima – ehkki erilisest vaimsest võimekusest ei andnud see tunnistust juba tollal. Kuid aeg on 30 aastat edasi läinud ja eluvõõra, vastutustundetu rahvus- ja kodakondsuspoliitika tagajärjed hakkavad pärale jõudma isegi rootslastele. Vaadake kasvõi seriaali „Peenike sinine joon“. Seda seriaali ei ole teinud mingid kurjad konservatiivid, vaid maailma kõige migrandisõbralikumad rootslased ise. Seda vähem peaksime sellise ninnunännutamisega tegelema meie, kes me juba üle poole sajandi teame, kuidas nende asjadega on. Ainult Andres Kollist vist ei tea.

Praegu on meil käsil päris pagulased ja üle 90% eestlastest toetab nende vastuvõtmist ning aitamist. Häbi kõigile neile, kes näägutasid eesti rahvast ksenofoobseks ja külalislahkusetuks. Rahvas oskab Andres Kollistist paremini otsustada, keda on vaja aidata või kuidas; keda kuidas ja mille järgi hinnata; keda lugeda omaks, keda mitte. Ukraina sõda tähendab ühtlasi, et meil on lähiajal palju tegemist tuhandete uute inimeste integreerimisega (mida iganes see sõna ei peaks tähendama), olgu või lühiajaliselt. Võtta just sel hetkel kodanikkonda vastu kümneid tuhandeid umbkeelseid ja Eestisse vähemalt üleolevalt, kui mitte halvemini suhtuvaid inimesi – see on arulagedus.

Pigem tuleks kaaluda midagi vastupidist, nagu teevad praegu lätlased. Nimelt seadusemuudatust, mis lubaks avalikult Putini-meelsetelt alalise elamisloaga Eestis viibivatelt Vene kodanikelt elamisluba ära võtta. Mitte neile kandikul Eesti kodakondsust pakkuda.

Sarnased postitused
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.