Tunnuspildil vaade Laiuse mäelt Emumäele
Sarnased postitused
Kes sünnitas Putini?
Kuni tõde pole kõva häälega välja öeldud, asjad ei parane. Niikaua, kuni me ninnunännutame noori venelasi vagajuttudega sellest, kuidas venelased ja Venemaa milleski süüdi ei ole, üksnes Putin ja tema klikk, senikaua on pind uue Putini tulekuks jätkuvalt valmis. Sest kõrvaldamata jäävad allikad, mis toidavad tema taastulekut. Suurest delikaatsusest jätame niiviisi ellu šovinismi ja vägivalla lätted.
Venelastele tuleb hakata ükskord tõtt rääkima. Nad on selle tegelikult ära teeninud, sest nende hulgas on palju korralikke, ausaid, töökaid, õiglasi ja ülepea toredaid inimesi.
Tõde on lihtne: selles, et Putin on võimule lastud, et tal on lubatud kogu Venemaa kokku varastada, et ta nüüd võib noori mehi mõttetusse surma saata – selles pole süüdi mitte keegi teine peale vene rahva. Just vene rahvas on ainus jõud maailmas, kes suudab panna Venemaa troonile hullu diktaatori, ja vene rahvas on ka ainus jõud, kes suudaks ta sealt maha võtta. Miks peavad seda tegema teised rahvad, ohverdades oma poegi ja tütreid?
Kui Saksamaa II maailmasõjas puruks löödi, algas sakslaste järk-järguline ümbersünd. Selleks kulus mitu inimpõlve ja tagajärjed on tegelikult teadmata. Vahel tundub, et sakslaste uhkus on liigagi maha trambitud, teisalt pistab aeg-ajalt pea välja vana hea Übermensch, kes ei tee väikseid rahvaid endiselt nägemagi. Kuid laias laastus näib vaev olevat vilja kandnud, vähemalt teavad sakslased nüüd, milleni nende ülbus viis. Selle teadmise juurutamiseks kulus palju teraapilisi ekskursioone koonduslaagritesse, hulk filme ja raamatuid ning jõhkraid ülesvõtteid ohvrite moonutatud surnukehadest.
On äärmiselt naiivne loota, et vene rahvas oma vabastajakompleksist (ja kümnest muust kompleksist) lihtsalt iseenesest üle saaks. Ei, ka neile on vaja teraapilisi ekskursioone koonduslaagritesse ja vennashaudadele ning jõhkraid ülesvõtteid ohvritest. Nii Krediitkassa keldrist kui Ukrainas viimastel päevadel toimunust, KGB piinakambritest kui venestamise, kollektiviseerimise, kodanlike natsionalistide väljajuurimise kui Siberi koloniseerimise ohvritest.
Aeg oleks rääkida ka ausalt kogu Venemaa ajaloost. Karakorumis Kuldhordi khaani juures pugemas käivatest Vene vürstidest, tatarlaste abiga vastastikku valatud vene verest, hävitavast tungist Läände, mille ohvriks langes ka Liivimaa, sajanditepikkusest alaväärsuskompleksist, mis sunnib kõikjal vaenlasi nägema, naeruväärsetest teooriatest nagu „põline Vene maa“ või „Kolmas Rooma“, mida võtavad tõsiselt üksnes venelased ise, noormehest, kes pronksööl Tallinnas röökis: „Eto vsjo naše!“.
Ainult sel viisil võime pisutki ära seletada mõistatuse – mis meie jaoks eriline mõistatus polegi – , kust tuli Putin ja kes tema tulekus süüdi on. Või miks kõik naaberrahvad Venemaad kardavad ja üldsegi „lugu ei pea“, et mitte halvemini öelda. Ja alles siis, kui need asjad on vähegi ära klaaritud, võib asuda teravmeelitsema ja vastata pealkirjas esitatud küsimusele, et Putini sünnitas mõistagi Putina.
Vabadusvõitlus siiski oli
Järgnev ei püüa olla «Eesti ajaloo» II osa arvustus. See väärtuslik ja rikas teos pälvib nii etteheiteid kui kiitust. Keskendun vaid muistse vabadusvõitluse «kadumisele» ning – sellega seostuvalt – rõhutatult ülelibisevale suhtumisele Jüriöö ülestõusu. Teose toimetaja Anti Selart on seda põhjendanud vajadusega asetada Eesti ja Läti vallutamine 13. sajandil ning Jüriöö ülestõus laiemasse konteksti, näha neid õiglases suuruses ja tähtsuses – ehk siis mitte liiga tähtsana, nagu seda on teinud senine, väidetavalt «rahvusromantiline» ajalookäsitlus.
Arutelu jätkamiseks tuleks selgeks teha, mida mõista rahvusromantika all. Siinkirjutaja teada esindab stiilipuhast rahvusromantikat Garelieb Merkeli ajaloofantaasia, mille järgi eestlased ja lätlased olevat enne sakslaste tulekut olnud silmapaistvalt kõrge kultuuriga rahvad – vabad, ilusad, targad, õiglased ja rikkad. Romantismi juured on veelgi kaugemal – Prantsusmaal, Inglismaal ja mujal, ning juba 17. sajandis.
Meil levis romantiline arusaam eestlaste minevikust 19. ja 20. sajandil ning selle viljade hulka võime liigitada nii C. R. Jakobsoni esimese isamaakõne kui ka laulusõnad «… neil on kuninglikud troonid, kuldsed kandled palmipuust …», küllap ka surematu lmirepliigi «Meie reliikvia on vabadus!» ning palju muud. Romantilisse maailmapilti kuulus «õilis metslane», näiteks J. F. Cooperi viimne mohikaanlane. Cooperit loeti ärkamisajal usinalt, teda mainib ühes oma isamaakõnes ka Jakobson. (Küllap luges ka Lauluisa, nii et «Kalevipoja» paljude inspiratsiooniallikate sekka võime lisada ka «Nahksuka jutud». Ilma irooniata, kultuur nii toimibki.) Lühidalt – rahvusromantismi eesti variant, see on idealiseeritud ettekujutus vallutuseelsetest ja -aegsetest eestlastest, nende tarkuse, vapruse ja õilsuse ülehindamine.
Nii arheoloog Marika Mägi, ma ise kui ka paljud teised on juba juhtinud tähelepanu, et selle hoiaku on eesti ajalookirjutus ammu ületanud. Pealegi – mida on rahvusromantika väljajuurimisel ülepea pistmist terminiga «eestlaste muistne vabadusvõitlus»? Ons termin ise millegi poolest (rahvus)romantiline? On küll, väidetakse. Esiteks polnud tollal eestlasi – vähemalt mitte tänapäevases mõttes –, teiseks polnud rahvuslikku vabadusvõitlust – vähemalt mitte tänapäevases mõttes. Kõnelda eestlastest ja nende vabadusvõitlusest ongi rahvusromantism.
Küsimus seega: kas 13. sajandi eestlasi saab nimetada eesti rahvaks ja nende võitlust vabadusvõitluseks? Jüriöö ülestõus on n-ö jätkuküsimus. Kui polnud eestlasi ega vabadusvõitlust 13. sajandil, siis ammugi 14. sajandil.
Vaatame, mida ütleb see vähene allikmaterjal, mis meil on. Läti Henrik kirjutab: «Siis tegid eestlased [—] vandenõu ja liidutõotuse, et nad kõik saavad olema üks süda ja üks meel Kristuse nime vastu, ja läkitasid käskjalgu kõigisse Eestimaa maakondadesse.» (XIV, 8) Ühtse rahvuse ja ühtse maa manifest par excellence. Et üksmeel hiljem võõrvägede mõjul mõranes, ei tõesta mitte põrmugi, nagu poleks ühtsustunnet olnudki. Kas Porkuni ja Avinurme lahing annavad põhjust väita, et 1944. aastal polnud eesti rahvast olemas? Muidugi mitte. Oli olemas nii 1944 kui 1210.
Teine vaidluskoht – vabadus. Lausa triviaalsuse pähe korratakse väidet (nii ka Marika Mägi), et tollane maailm ja tollased inimesed olid oluliselt teistsugused. Võib-olla, kuid kuidas nad mõistsid vabadust? Väita, et «teisiti», ei anna meile midagi. Puudub ajalooallikas, mis otsesõnu kirjeldaks 13. või 14. sajandi eestlaste arusaamu vabadusest. Siiski leidub vanemas riimkroonikas (13. sajandi lõpp) oluline lõik, kus eestlased arutlevad nõnda: «Milline piin! Peavad siis ristisõdijad meid pärusmaalt ära ajama koos lätlaste ja liivlastega? Parem on asuda kaitsele, me teeme ühe suure sõjaretke, millest vist suuremat üritust pole veel Eestis ette võetud, ja kihutame nad üle mere, et nad meid kunagi enam ei rõhuks.» Kus on siin põhimõtteline erinevus laulvast revolutsioonist? Miks me ei võiks ega peaks nende inimeste ihalust kokku võtma sõnaga «vabadus»?
Siit jõuame jüriööni. Anti Selart mainib allikaina Wartberge Hermanni ja Johannes Renneri kroonikaid (vastavalt 14. sajand ja 16. sajand) ning vaikib maha tõsiasja, et Renneri kirjeldus on võetud ülestõusu kaasaegse Bartholomeus Hoeneke kroonikast. Selarti väide, et Renner käsitleb sündmust «talupoegade mässuna», ei vasta tõele, sest Hoeneke alustab oma kirjeldust nii: «Aastal 1343 Püha Jüri ööl toimus suur tapmine Harjus, sest eestlased Harjus tahtsid oma kuningaid saada.»
Kui eestlased Harjus tahavad oma kuningaid saada, siis on see rohkem kui talupoegade mäss ja tegelikult möönab Selart seda ebamääraselt ka ise. Selartile üldiselt oponeeriv Marika Mägi on seekord aga, vastupidi, kitsim: «Samasuguseid ülestõususid toimus mujalgi ning Eestis toimunu põhjusi võib ilmselt seostada rahvusvahelise ja kohaliku poliitika liitumiskohtadega, mitte aga allasurutud eestlaste viimase vabaduspüüdlusega.»
Miks siis mitte? Kroonika avalause mainib vabaduspüüdlust ju otsesõnu. Ka järgnenud sündmuste kirjeldus osutab, et eestlased üritasid palavikulise kiiruga rajada Euroopa standarditele vastavat hierarhilist oma võimu, mille juurde kuulunuks oma rüütliseisus. Meie aga, veendunud, et tollal oli kõik «teisiti», keeldume seda uskumast. Otsekui ütleksime kroonikule: «Kulla Bartholomeus, sa olid küll sündmuste keskel, aga sinu jutt lihtsalt ei sobi 21.
sajandi ajalooteaduse uuemate seisukohtadega.»
Esitletud tekstide taustal on üpriski kummaline lugeda, et «ei ole selget vastust küsimusele, millal hakkasid eestlased end tunnetama mitte enam kaotajaks jäänud poolena sõjas, vaid keskaegse Liivimaa elanikena. Uue haldus- või alluvusidentiteedi kujunemine toimus ilmselt üsna kiiresti [—] Võib arvata, et poliitilise vastandumise kadumisel oli oluliseks tähiseks viimase vallutussõdu mäletava põlvkonna lahkumine» («Eesti ajalugu» II, lk 79–80).
Niisiis: meil on teada, et veel 1343. aastal tahtsid eestlased oma kuningaid saada, meil on teada, et veel 17. sajandil mäletasid eestlased, et maa oli vanasti nende oma ja võeti ära väevõimuga – aga me väidame, et poliitiline vastandumine kadus 13. sajandi lõpul? Ebaloogiline, aga vaat kui uudne.
Kokkuvõttes jäädakse «Eesti ajaloo» II köites nii eesti rahva, vabadusvõitluse kui Jüriöö ülestõusu suhtes ebamääraseks. Paradigmat otseselt pea peale ei pöörata, aimub vaid soov seda teha. Oluliseks erinevuseks senistest käsitlustest on hoopis vaatepunkti muutus – tõus kõrgemale, laiema konteksti haaramine, vastuhakk kolklusele ja konnaperspektiivile. Seni muistseks vabadusvõitluseks peetu osutub kõrvaliseks episoodiks suurel sündmustekangal, mille sisuks on Läänemere ümbruse maade hõlmamine ladina-kristlikku Euroopasse. Marika Mägi sõnul on tulemuseks «kontseptsioon, kus eestlastel õieti nagu polegi mingit rolli, nad on omaenda ajaloos muudetud üksnes passiivseteks kõrvaltvaatajateks».
Siin tuleb Mägiga küll nõustuda. Üks asi on kõrvale heita kuldsed kandled palmipuust, teine asi eestlaste- ja Eesti-keskne vaatepunkt. Mis oleks pehmelt öeldes veider. Kelle silmadega peaksid eestlased siis ajalugu nägema, kui mitte eestlaste omadega? Pealegi, sellega tuleks minna lõpuni: kirjutada korstnasse ka «Kalevipoeg» (hädine ponnistus), ärkamisaeg (väheste veidrike harrastus), Vabadussõda (tühine episood) jpm. «Laiemasse konteksti» asetatud Vabadussõjast jääks järele lokaalne konflikt I maailmasõjast välja kasvanud Vene kodusõjas. Professor Medijainen ongi otsa lahti teinud: «Rahvusvaheliste suhete teooria seisukohalt võib küsida, kas Vabadussõda üldse oli sõda.»
Ega midagi, jääme ootama Vabadussõja käsitlust, kus pikalt-laialt kõneldakse Schlieffenist, Brussilovist, Koltšakist, Vene ja Saksa revolutsioonist, Judenitšist, Pariisi rahukonverentsist, Lloyd George’ist, Leninist, Trotskist, Wilsonist ja kus Eestis toimunud kõrvalisele nagistamisele on pühendatud lehekülg või paar.
Ka nii võib, aga siis peaks raamatu kaanele olema kirjutatud «Euroopa ajalugu» või «I maailmasõja ajalugu», mitte «Eesti ajalugu». Kusjuures kotkapilgulisest objektiivsusest oleks asi sama kaugel kui enne. Marika Mägi nendib õigustatult, et edasimineku asemel on «Eesti ajaloo» II köites pöördutud tagasi baltisaksa historiograafia põhihoiakute juurde.
Säh sulle kotkapilk. Seda tõika püüavad autorid peita, kuhjates kokku erinevaid konnaperspektiive: Wilhelmist saab Guglielmo (itaallase mätas), Baldwinist Baudoin (prantslase mätas), Dünamündest Daugavgriva (lätlase mätas) jne. Katse vaadelda maailma korraga kümnete erinevate silmade läbi on ülimalt peen, kuid, nagu öeldud, tulutu.
Kui me ei vaata maailma eestlaste vaatepunktist, siis vaatame kellegi teise vaatepunktist. Milles ma erilist edasiminekut ei näe. Prooviks sellega leppida, et see, mis sakslasele on Idameri, jääb meile igavesti Läänemereks.
Ilmunud Postimehes 31. jaanuaril 2013
