Tunnuspildil vaade Laiuse mäelt Emumäele
Sarnased postitused
Kust lapsed tulevad ja kas meil on kriis?
Tegelikult ei sünni lapsed armastusest. Lapsed sünnivad hoopis seemne- ja munaraku ühinemisest. Olen seda vulgaarset fakti varemgi püüdnud laiemalt teatavaks teha, kuid nähtavasti suurema eduta. See lihtsalt ei kõla hästi. Ka ärritab see tundlikke noori naisi, kellele viirastuvad kilava pilguga keskealised mehed, kes piidlevad nende kõhtu ja küsivad, vähemalt mõttes, et – noh, kas saab juba? Toodangut, toodangut, seltsimehed naised!
Ebameeldiv. Armastusejutt kõlab palju paremini. Kui armastust pole, siis mitte üks sai. St laps. Vähe sellest. Lihtsalt armastusest ei piisa, see peab olema „õige“ armastus. Kuna aga õige armastus on umbes sama püüdmatu nagu õige eestlane, siis võib rahumeeli oodata, millal õige armastus peale tuleb, ja ootama jäädagi.
Pole eriti keeruline näha, et niimoodi mõistetuna mõjub „lapsed sünnivad armastusest“ hoopis vastupidiselt mõeldule – laste arvu vähendavalt. Kellel polnud armastust, kellel küll oli, aga polnud see õige, kellel oli armastust terve meretäis, aga lapsi ei tulnud ikkagi – partner oli juhtumisi samast soost või segas elukestev eneseteostus, mille juures lapsed olnuks vaid tüliks. Seetõttu oleks arukam see mantra kõrvale jätta. Armastus, nii ilus, ülev ja jumalik kui ta ongi, ei ole see korv, kuhu panna kõik munad. Elu ilma armastuseta on mõttetu, kuid elu, mis koosneks ainult armastusest, oleks sama võimatu kui supp, mis koosneb ainult soolast. Eks me tea sedagi, et armastusest vihkamiseni (ja vastupidi) on vaid üks samm.
Mis ei tähenda, et armastusest ei peaks rääkima. Aga rahulikult, ilma ärapööranu ekstaasita. Armastus ei ole tunne, mis kas on või ei ole. Armastust on mitmesugust, tugevamat ja nõrgemat, tundelisemat ja mõistuspärasemat. Armastus ei puutu üksnes elukaaslasse, armastada võib ka ema ja isa, õdesid-vendi, isamaad, merd ja Bachi muusikat. Ning loomulikult lapsi. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi on armastust vaja kõige enam hoopis pärast laste sündi. Muidugi tahaks iga laps arvata, et vanemad armastavad teineteist või vähemalt armastasid siis, kui eostasid. Muidugi oleks tore, kui see nii olekski. Aga eelkõige vajavad nad teadmist, et neid armastatakse siin ja praegu. Paraku seda armastust ei tulegi, kui last ei sünni. Kui aina oodatakse õiget hetke, õiget inimest, õiget tähtede seisu, õiget ma ei tea mida. Ja nõnda me sulame, kiiremini veel kui liustikud. Liustike sulamine on vaieldamatu, kliimakriisis kahtlemine kuritegu, aga rahvastikukriisi üle me alles häbelikult arutame, kas on kriis või ei ole.
Mis jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Summaarne sündimuskordaja on alla kahe, on ju? Kui laeva voolab rohkem vett, kui välja jõutakse pumbata, siis kas laeval on kriis? Kas Titanicul oli kriis? Või oleks kapten pidanud ütlema: „Harjuge ära, see on uus reaalsus.“?
Lühidalt: muidugi on kriis. Ainult et see jällegi haavab neid, kes kergesti haavuvad. Paneks kellelegi justkui mingi (moraalse) kohustuse ja kus selle häda ots. Üleüldse on iga kohustus kurjast, sest me oleme muutunud lapsikuteks, egoistlikeks ja pirtsakateks, iga jutt mingist kohustusest paneb meid teismelise kombel ust paugutama: „Kui te nii kangesti peale käite, siis mina, vaat, kiuste ei tee!“ Näib, et Pipi Pikksuka unistus on täitunud, Tommy ja Annika ei kasvanudki suureks.
Aga hea küll, te hellakesed. Kui kriis ei sobi, kuidas tuleks siis öelda? Surmakurss? Kas kõlaks malbemalt? Kahtlen sügavalt, ehkki sisuliselt on see isegi täpsem. Kriis kõlab ebamääraselt, surmakurss on selge ja ühene: kui me nii jätkame, siis põhja me läheme. Rahvus laguneb paari-kolme inimpõlve jooksul, lõppvaatuses toimub keelevahetus, mille käigus väga palju inimesi päise päeva ajal tänaval ära tapetakse. Kõik.
Küsitakse, et kahju küll, aga mida peaks riik siin tegema või teha saama? Inimesed on ju vabad, kui nad tahavad eluaeg õiget armastust oodata, kes võib neid keelata?
Muidugi ei või keegi neid keelata. Kuid see ei tähenda, et riik midagi teha ei saaks või vähemalt üritadagi ei tohiks. On ju palju noori inimesi, kes küll tahavad lapsi, kuid ei saa neid kas majanduslikel või muudel põhjustel. Pole raha, pole eluaset, pole aega. Kas sellises olukorras saavad teised inimesed (nii otse kui riigi vahendusel) aidata? Jah, kindlasti. Just selle jaoks oligi olemas rahvastikuministri ametikoht, mis nüüd ära kaotati täiesti ajuvaba jutu saatel, et sellisel ametkonnal pole mingit mõtet, kuna nagunii pole võimalik midagi teha. Arvates ilmselt, et rahvastikuministri ainus töö on aeg-ajalt mingi toetuse tõstmist nõuda. Kuid asi pole kaugeltki ainult rahas. Asi on ka sotsiaalses turvatundes, asi on ajaressursis, asi on maines ja moes. Kui riik tahab meie väljasuremist ellujäämiseks pöörata – täpsemalt öeldes sellele omalt poolt kaasa aidata – , siis on vägagi oluline, et suunataks oma tegevus ja vähesed ressursid õigesse punkti, et ei alustataks häid ettevõtmisi valest otsast jpm. Selleks ongi tarvis järjepidevalt rahvastikukriisiga tegelevat ajutrusti.
Loomulikult tekitab mu jutt pahameelt nende hulgas, kelle arvates pole vanadel meestel sel teemal üldse paslik sõna võtta. Vastan: on küll. Mitte kunagi ega kuskil pole lapsi kasvatanud üksnes nende vahetud vanemad, lapsed on alati olnud kõigi asi. Ja käesolev jutt ei olnud üldsegi mõeldud noorte inimeste manitsemiseks ega nende kallal tänitamiseks (kui seda pisut ka ette tuli), vaid vastuseks neile, kes arvavad, et mingit kriisi pole, et rahvastikuministrit pole tarvis ja et lapsed sünnivad armastusest. Lapsed hoopis toovad armastust.
Kust eestlased tulevad?
Eestlaseks ei sünnita, vaid eestlaseks kasvatakse – inimese rahvuse määrab kasvukeskkond.
Tarasjuk /…/ põrutas otsekoheselt: ega tundmatu mees, andku jumala pärast andeks, ta ei taha solvata, aga täiesti ilmselt juut, tea, kuidas oleks võimalik juudiks saada. Polnud midagi lihtsamat. Tuli sõita Riiga, maksta 5000 rubla ja saada selle eest ema sünnitunnistus, mis tõendas, et ema on religioossete juudi vanemate laps. Lõpuks veel üks altkäemaks Leningradis, ja Tarasjukist saigi juut. (M. Veller, «Relvameister Tarasjuk»)
Vereside ja mullapind
Loodetavasti ütleb lugeja nüüd endamisi justkui telereklaamis: «Sa teed vist nalja.» Eestlaseks sel kombel ikka ei saada? Ja vast ka mitte juudiks?
Jah, loomulikult mitte. Veller ju ironiseerib ning kogu jutt kirjeldab olukorda, kus juudina oli võimalik N Liidust emigreeruda. On ilmne, et see, mida me üldiselt ja enamasti mõistame inimese rahvuse all, on midagi muud kui sõnake kuskil lahtris, mille võib ära muuta fabritseeritud dokumendiga.
Kuid mis määrab inimese rahvusliku kuuluvuse? Mis õieti on rahvus ja mida tähendab «olla eestlane»? Traditsiooniliselt on ideedemaastikul võistelnud kaks kontseptsiooni, leides kajastuse ka seadustes: vereprintsiip ( jus sanguinis ) ja kohaprintsiip ( jus soli ). Esimene lähtub eeldusest, et eestlaseks sünnitakse (st Eesti kodakondsusest vanema(te) laps on Eesti kodanik); teine eeldusest, et rahvuse määrab sünnikoht (kes sünnib Ameerikas, on juriidilises mõttes ameeriklane).
Need printsiibid on kaua aega täiesti rahuldavalt toiminud. Ameerika Ühendriikides sündinud lastest said valdavalt läbi ja lõhki ameeriklased, Eesti kodanike lastest valdavalt eestlased. Mõlemad ühiskonnad säilitasid selle homogeensusmäära, mida omas ajas (peame Eesti puhul silmas 1920ndaid-30ndaid) ühiskonna koospüsimiseks vajalikuks peeti. On loomulik, et kohaõigust rakendasid ja rakendavad endised koloniaalmaad, kus ühiskond saigi alguse migrantidest, kelle sulatas kokku ühine kodu. Kuid neiski riikides vajab ühiskond, selleks et olla ühiskond, teatavat minimaalset ühtsusmäära, ning seetõttu tuleb Brasiilias osata portugali keelt ja armastada jalgpalli ning sambat (kui veidi lihtsustada), Ameerikas aga vallata inglise keelt ja olla truu teatud (vabadus)printsiipidele (kui jällegi lihtsustada).
Viirastuslik «multikulti»
21. sajand tõestab paraku, et mõlemad printsiibid võivad teatud tingimustel, eeskätt imelühikese ajaga tohutult avardunud kommunikatsioonivõimaluste mõjul logisema hakata. Suhtlus nii otsese reisimise ja elukohavahetuse kui infotehnoloogia vahendusel on kiirem ning massilisem kui iial varem. Tulemuseks on, et nii vereprintsiibi kui kohaprintsiibi alusel ühe ühiskonna liikmeks arvatud inimesed võivad olla üksteisele täiesti võõrad, neid ei ühenda enam peaaegu miski. Õieti on selline asi alati võimalik olnud, kuid juba 20. sajandi lõpp näitas, et see nähtus võib muutuda massiliseks ja kasvada määrani, kus ühiskond hakkab lagunema. Ühiskond, kus inimesed elavad küll kõrvuti, kuid massiliselt üksteisest mööda, järgides erinevaid või lausa vastandlikke kõlblusprintsiipe, pole enam ühiskond. Kusjuures asi pole tingimata milleski nii suures kui kõlblus. Ühiskonda lagundab seegi, kui mingi (suur) osa harrastab teisest (suurest) osast silmatorkavalt valjemat kõnemaneeri ja ägedamat žestikuleerimist. Tulemuseks pole mitte viirastuslik «multikulti», vaid fragmenteerumine ja getostumine.
Nõnda näitas 20. sajandi lõpp, et ühiskonda ei tee ühiskonnaks mitte sünnikoht ega vanemate kodakondsus, vaid ühine kultuuriruum, mida ma juba mõnikümmend aastat eelistan kultuuriväljaks nimetada. Tegelikult on tegemist truismiga, mida me tähelegi ei pane. Just ühise kultuurivälja vajalikkus sunnib kõiki maailma ühiskondi sätestama teatud naturalisatsioonireegleid, mille hulgas on enamasti esikohal ametliku keele oskus. Eesti keele äraõppimine ei muuda kedagi veel eestlaseks, kuid annab vähemalt võimaluse järele uurida, kes need eestlased on ja mida nad omavahel olles maailmast arvavad.
Eestlaseks ei sünnita, vaid saadakse
Rahvuslik (või rahvuse) kultuuriväli on palju laiem nähtus kui kirjandus, kunst ja laulupeod või kui Kalevipoeg, Suur Tõll ja mitmuse osastav. Tänapäeva inimene ei anna endale sellest tavaliselt aru, uskudes, et rahvuse vahetus või üheaegselt mitmesse rahvusse kuulumine pole probleem, tuleb vaid telekanalit vahetada. Mõnele erandile see võib-olla nii ongi, kuid keskeltläbi suudab inimene olla vaid ühest rahvusest. Ta võib olla võrdse eduga mesinike seltsi ja jalgrattaseltsi liige, aga võrdse eduga nigeerlane ja lätlane ta siiski olla ei saa. Selleks on kultuuriväli liiga hõlmav, ta poeb inimese peaaegu igasse hingesoppi ja ihupoori. Lühidalt: rahvus on kultuuripõhine mõiste ja eestlane on see, kes elab, töötab, tegutseb, armastab ja kurjustab eesti kultuuriväljal; kes oma vaimus elab «eesti maailmas» ja kellele seesinane maailm on kodumaailm, mitte ajutine hotellituba.
Seda maailma – st rahvust – ei saada kaasa sünniga, vaid oma rahva sisse kasvab inimene keskkonna ja kasvatuse mõjul. Siin ongi vastus pealkirjas esitatud küsimusele ja nii lihtne see ongi. Tuleb eestlaste keskel üles kasvada. Sünnikoht, vanemate rahvus* ja rass pole oluline. Siit omakorda järeldub, et eestlane võib olla ka mustanahaline või muud moodi harjumatu välimusega. Mustanahalisi eestlasi on juba praegugi rohkem kui sõrmedel üles lugemiseks.
Kuid rahvusega võib siiski liituda ka hiljem. Inimene võib olla kasvanud venelaseks või nigeerlaseks, ent kui ta tõsiselt soovib sulada teise rahva sekka, siis on see võimalik. Ta ei saa küll lahti oma juurtest – ega peagi saama –, kuid võib üldiselt olla sama «oma» kui Muhumaale paikselt elama läinud mandrimees, kes jääb küll elu lõpuni mandrimeheks, aga kes mõne tühise aastakümne järel lõpuks ühtlasi ikkagi omakülameheks – omaküla mandrimeheks – arvatakse. Põhiline on, et ta muretseks muhulaste muresid ja rõõmustaks muhulaste rõõme.
Ohjeldatud tiigrid
Rahvuslik kuuluvus on üks paljudest «meiedest». Igal inimesel on mitu «meiet»: perekond, kolleegid, naabruskond, mõni selts või ühing jne. Pole raske näha, et perekonna-«meie» juured on bioloogilised. Ükskõik, mida ütlevad ideoloogiad, statistiliselt on veri ikkagi paksem kui vesi ja seda ei monteeri inimesest kuidagi välja. Kuid üllatav – ja paljude meelest võib-olla skandaalne – on tõsiasi, et ka kõigi teiste «meiede» juured on bioloogilised. Inimene elab, teostab ennast ja kannab oma geene edasi kollektiivina.
Selle tõsiasja nentimine ei tähenda põrmugi indiviidi eitamist, nii nagu sõdureile vältimatult vajalik kollektiivsus ei tee olematuks vajadust individuaalse algatusvõime järele. Need kaks on teineteisele hädavajalikud. Tänapäevane liberalism on lihtsalt äärmusse kaldunud ja individualismi tähtsust rõhutades tema vastaspoolust – kollektiivsust – lausa eitama asunud, tembeldades seda üleolevalt karjamentaliteediks. Tegelikult on inimese kuuluvus mitmesuguste «meiede» hulka paratamatus, mis võrsub inimese olemusest.
Kusjuures rõhutagem: eespool öeldu on konstateering, mitte taotlus sõnastada mingit «transtsendentset, igavikulisi väärtusi kuulutavat tõde», nagu üks autor hiljuti kirjutas nendega seoses, kes arvavad, et mees on mees ja naine on naine. Kummalgi juhtumil pole väärtustega, ei igavikuliste ega ajalikega, mingit pistmist, vaid nenditakse tõsiasja. Inimene saab inimene olla vaid suhestudes ja suheldes teiste inimestega, millest tahes-tahtmata võrsuvad erinevad «meied», kaasa arvatud – teatud tingimustel – rahvuse-«meie».
Järelikult on ka rahvustunne kui selline täiesti loomulik ja inimlik tunne, mida jõuga välja juurida pole võimalik ning mida võib ja tuleb vaid ohjes hoida. Kuid see ei puuduta üksnes rahvustunnet. Ohjes hoida – ja mitte välja juurida – tuleb ka kõiki teisi inimlikke omadusi alates agressiivsusest kuni söögiisuni. See ongi inimeseks oleku igapäevatöö.
* Siinkohal on mõeldud bioloogiliste vanemate rahvust, juhul kui nad ise last üles ei kasvata. Kogu lõigu mõte on, et loeb see, kes lapse maast-madalast üles kasvatavad, st milline on tema tegelik perekond. (Märkus tehtud 8.03.21)
Ilmunud Postimehes 22. märtsil 2016
