Tunnuspildil vaade Laiuse mäelt Emumäele
Sarnased postitused
Isamaasõda või arusaamatus
Isamaa erakonna Esimene isamaasõda peeti teadupärast 1994. aastal ja keegi pole siiani suutnud ammendavalt selgitada, millest see õieti puhkes. Kõige tõenäolisem tundub seletus, et vastuolud olid pigem isiklikud kui põhimõttelised ning isamaasõda üks suur arusaamatus. Kui see pole ka kogu tõde, siis mingi osa tõest kindlasti. Praeguse käärimise puhul, mida võiks ka Teiseks isamaasõjaks nimetada, on aga lood pigem vastupidi – vastuolud on põhimõttelised. Kusjuures pingete allikas asub Isamaast väljaspool, see on suurem ja laiem kui meie erakond ning avaldub mujalgi kui Isamaa ridades.
Millega on tegu? Kui vastata lühidalt, siis sisu ja vormi lahkuminekuga pöörase kiirusega muutuva maailma mõjul. Sedagi võib laias laastus nimetada arusaamatuseks, kuid paraku kapitaalseks, mida mõne selgitava sõnaga ära ei klaari.
Kuid selgitama peab ikka. Järgnevalt väljendan loomulikult isiklikku arusaama asjast, mis ei pretendeeri mingil juhul viimase instantsi tõele.
Kui lugeda ja kuulata Isamaa parempoolsete seiskohavõtte, siis hakkavad silma mõned korduvad motiivid. Esiteks igatsetakse tagasi Laari-aegset Isamaad, mis oli julge, nooruslik, uuenduslik ja rõõmsameelne. Kindlasti ka läänemeelne. Selle igatsusega käib kaasas märksõna „avatud“ – Eesti peab olema avatud, millest järeldub, et Eesti seda praegu ei ole või vähemalt leitakse, et Isamaa praegune juhtkond avatust ei poolda. Teiseks puudub parempoolsete tekstides mure eesti rahva kestmise pärast. Ei räägita perepoliitikast, eestlaste loomulikust iibest, ka mitte eesti keele positsioonist ärisfääris ja kõrghariduses. Kolmandaks vaikitakse maha probleemidering, mida eufemistlikult nimetatakse vähemuste õigusteks ja mille kõige aktuaalsem osa seostub homoabielu ning sellega kaasneva lapsendusõigusega, samuti laste seksuaalkasvatuse ja soovahetustega.
Võiks öelda, et selline programm on paljuütlevalt väheütlev. Kui võtta arvesse usutlustes ja kommentaarides pillatud märkusi, siis pole kahtlust, et vähemuste õigusi puudutav temaatika on parempoolseile tegelikult oluline. Miks see siis maha vaikida? Ilmselt kartusest vähemusse jääda, st samal põhjusel, miks oldi vastu referendumile. Iibeküsimusega on lood vastupidi. Kui homoabielust ei räägita seetõttu, et see on liiga tähtis, siis iibest seetõttu, et seda ei peeta oluliseks.
Mis on Isamaa nime kandva erakonna puhul üllatav. Seletuse leidmiseks pöördume uuesti selle juurde, mida parempoolsed soovivad – uuenduslikkust, nooruslikkust, avatust, läänemeelsust. Just see ongi see vorm või kooruke, mida nimetasin alguses. Laari valitsus oli tõesti kõike seda, kuid see oli vaid pealmine kiht. Et seda mõista, tuleb kas mäletada nõukogude aega või olla piisavalt empaatiline, et ajalooraamatute, filmide ja mälestuste abil mõista, millised õieti olid need tõukejõud, mis viisid laulva revolutsioonini ja sealhulgas ka seesinase korduvalt kiidetud Laari valitsuseni.
Neist tõukejõududest kaugelt kõige tähtsam oli väljakannatamatuks muutunud ängistus eesti rahva kadumise pärast, kui võõrvõim, immigratsioon ja venestamine jätkuma peaksid. Laulev revolutsioon toimus eesti rahva, keele ja kultuuri päästmiseks. Et kaoksid eesti keelt mittevaldavad taksojuhid ja poemüüjad, et Kohtla-Järvel enam ei terroriseeritaks eesti lapsi, et väitekirju saaks kaitsta eesti keeles. Et peatataks Lasnamäe. Kuid see on kõigest pool tõde. Teine pool tõde seisneb selles, et ka hilisemad suured reformid (omandireform, erastamine, kõva valuuta, täielik orienteerumine Läände, tasakaalus riigieelarve, NATOsse ja Euroopa Liitu pürgimine jpm) teostati sama eesmärki silmas pidades. Mälestus nõukogudeaegsest lämbumistundest oli veel erk, tolleaegsed otsustajad ei pidanud ei üksteisele ega rahvale pidevalt korrutama, et kõik see – isegi iseseisva riigi taastamine – on lõpuks üksnes abinõu peaeesmärgi saavutamiseks, milleks oli rahva püsimine. Ja mitte üksnes püsimine, vaid püsimine peremehena omal maal, kes sätestab korra, kuidas siin elatakse, ollakse või mis keeles räägitakse. Olles selle juures maksimaalselt tsiviliseeritud ja mõistev rahvusvähemuste suhtes.
Kuid aeg möödus ja taastamisajastu triviaalsused hakkasid märkamatult ununema. Peale kasvas uus põlvkond, kes võib-olla enam ei teadnudki, miks öölaulupidudele koguneti. Küll aga jäid põlvkonna tegusamatele liikmetele meelde mõned märksõnad: tuleb olla avatud ja uuenduslik, tuleb vaadata Läände, tuleb minema pühkida kopitanud stagnandid. Siis saab ministriks, siis saab isegi peaministriks. Et sinna jõuda, tuleb olla osav poliittehnoloog, hea organiseerija, läbinägelik mainekujundaja.
Kõike seda nüüd püüeldaksegi. Siiras teadmatuses, et Laar hakkas peaministriks mingil eesmärgil ja nimelt selleks, et juhtida Eestit niisuguse seisundi poole, mis tagaks rahva püsimise, mitte lihtsalt selleks, et peaministriks hakata. Läände vaatamisega on sama lugu. Laari-aegne Isamaa ei vaadanud Läände mitte sellepärast, et üks ilmakaar oleks teistest parem, vaid sellepärast, et Lääs kaitses läänelikke väärtusi. Aga kui Lääs ise oma traditsioonilisi väärtusi jalge alla hakkab trampima, nagu vihakõneseadused jmt märgid näitavad, siis on meie asi neid väärtusi kaitsma asuda, mitte Läänt papagoilikult matkida. Läänt tasub matkida vaid sel määral, kui Lääs ise oma väärtusi järgib. Selline hoiak nõuab teatud kriitikameelt ja paindlikkust.
Oponent võiks öelda, et rahvuslus on just selline kivinenud dogma nagu masinlik läände vahtimine ja et kui peame kriitilised olema Lääne suhtes, siis ammugi rahvusluse suhtes. Kuid see vastab tõele üksnes pisut. Loomulikult peavad rahvustunded ja eriti nende avaldused ajaga kaasas käima. Praegu me ei korralda keeleloitse ega õhka „eestlane olla on uhke ja hää“, kuid see ei tähenda, et meie tahtmine või täpsemalt öeldes vajadus eestlane olla oleks kadunud. Me lihtsalt ei märka seda, nagu too idamaa mõttetark, kes leidis, et kuu on tähtsam kui päike – sest kuu paistab siis, kui on pime, päike aga siis, kui on niigi valge.
Rahvusega on sama lugu, me tarbime oma kultuurivälja sama märkamatult kui päevavalgust või õhku. Ka kõige rahvusjahedamad uuendajad teevad seda pidevalt, isegi magades – see ei ole nali – , töödeldes laekuvat infot nende teadmiste, hoiakute, meemide jms tööriistade abil, mille neile on andnud kasvukeskkond, eesti kultuuriväli. Nad suhtlevad kogu oma multikultuursusest hoolimata eeskätt rahvuskaaslastega ja käivad isegi oma rahvast kirumas ikka eestikeelsetel internetikülgedel.
Need asjaolud on esile toodud selgitamaks, miks kasutasin alguses sõnu „kapitaalne arusaamatus“. Näha nn vanas Isamaas üksnes tema uljast ja uuendusmeelset vormi, unustades sisu – rahvuse – on kahetsusväärne arusaamatus. Ilma sisuta vorm ei püsi, seda on üks hingusele läinud erakond juba tõestanud. Isamaa on kas rahvuslik erakond – uuenduslik majanduses, alalhoidlik kultuuris ja kõige enne väljas eestlaste püsimise eest – või ei ole teda olemas. Kui Isamaa peaks üle võtma jõud, kes rahva püsimisest ei hooli, siis lakkab see erakond olemast. Siis muidugi tuleb asutada uus, et mõistlikel inimestel oleks, keda valida.
Ilmunud portaalis Eesti Uudised 16. aprillil 2021
Narva – suur idee
Meil oli kunagi Suur Idee – taastada oma riik ja pääseda uppumissurmast nõukogude rahva ühiskatlas. Laulva revolutsiooni alguses peeti sedagi utoopiliseks, kuid ometi idee realiseerus. Aeg oli hulludele mõtetele soodne. Ehk on nüüdki?
Seejärel suurt ideed enam ei olnud, jäid peenhäälestus ja igav Skandinaavia riik. Mis on üllatav. Ei saa ju tänagi öelda, et meie ainsaks murekohaks on kokkukuivanud edu Eurovisioonil. Vähe sellest – tegelikult võib öelda, et me pole oma riigi ülesehitamisega poolele teelegi jõudnud.
Sellega jõuame taas Ida-Virumaa ning Narvani, millest Postimees hiljuti tänuväärsel kombel kirjutada võttis. Tõsi, nii nagu ei saa tagasi pöörata aega, nõnda ei saa me tagasi ka Narvat aastal 1939. Kuid meil ei olegi tarvis minna tagasi, vaid edasi. Narva tuleb vabastada unustatud või mahakantud linna mainest, mis kiratseb maa ja taeva ning Eesti ja Venemaa vahel, kust aga ometi jookseb läbi nii Eesti kui Euroopa Liidu piir. Selle linna pärast on lõpuks palju verd valatud. Nüüd lehvib Hermanni kindluse tornis juba kolmkümmend aastat sini-must-valge lipp, aga meie nagu ikka ei usu seda. Aeg on sellele lipule tema sügavam mõte tagasi anda. Kusjuures nii, et see ka Narva praegusele, valdavalt venekeelsele elanikkonnale üksnes kasu ja rõõmu toob.
Narva vajab rohkemat kui pisukest tähelepanu. Vaja on Narva vanalinna ülesehitamist ja Kreenholmi kujundamist mastaapseks äri- ja kultuurikeskuseks. Narvast peab saama põnev koht, Euroopa värav ja Eesti uhkus. See võikski olla kogu Eesti – nii eestlaste kui venelaste ja üldse kõigi Eesti kodanike – Suur Idee lähemateks aastakümneteks.
Ilmutus kõrgel kaldal
Narva tuleviku majandusliku alusena on loogiline näha turismi. Selle jaoks on asukoht ideaalne. Iga päev sõidab Narvast mõlemas suunas läbi umbes 3000 inimest. Neile tuleb anda põhjus peatuda, miks mitte ka ööbida, ja selleks peab Narva veenvalt ning kõige positiivsemas mõttes eristuma Kingissepast või Ivangorodist. Olema Euroopa värav, kõrgel kaldal kõrguvate tornide ja punaste kivikatustega ilmutus. Ning mõistagi ei pea Narva ainult turismist elama. Kus juba raha ringleb, seal tekib ka muid ettevõtteid ja ärisid.
See ei ole eluvõõras fantaseerimine, vaid läbimõeldud kalkulatsioon. (Vt. ka Postimees, 6. apr. 2019) Tõsi, esialgu üldjooneline, kuid nii suuri ettevõtmisi ei saagi lõpuni kalkuleerida. Me ei taastanud ka Eesti Vabariiki täpse kalkulatsiooni põhjal, ent idee toimis ometi, Eesti majanduslik hakkamasaamine osutus võimalikuks, nagu riigi taastajad algusest peale arvanud olidki. Siin oli esmaasukate uljast elujõudu, „teeme ära“ stiilis ehitavat ja loovat vaimsust, mis rajab kultuurmaastikke ja täidab maa lastega. Ega see kõik kadunud ole?
Peale majanduslike esitatakse ka ideoloogilisi vastuväiteid stiilis „meie makette ei ehita“ ja „nii lihtsalt ei saa“. Kui Euroopas ringi vaadata, siis pole kahtlust, et saab küll. Lisaks ilmneb üks tõsiasi, mida pedantsed muinsuskaitsjad ja autentsuse nõudjad pole arvestanud. Nimelt asukoha tähtsus. Vanad hooned ei koosne üksnes müüridest, vaid ka asukohast. Ehitada Narva vanalinn üles Texase preeriasse – see oleks tõesti makett. Kuid ehitada ta õigele kohale ja sõna otseses mõttes vanale vundamendile – see päris makett enam ei ole. Hoone ei ole autentne, kuid asukoht, vaade hoonele ja vaade hoonest on. Just asukoha tõttu ei saa pelgalt maketiks tembeldada kõiki teisigi taastatud linnu Varssaviga eesotsas ega isegi mitte Vilniuses nullist üles ehitatud suurvürstilossi, millest on saanud hämmastav turismimagnet.
Narva vanalinna ülesehitamine, puudutades küll kõige enam narvalasi, on seega kogu Eesti asi ja seda tuleks korraldada ja juhtida riiklikul tasemel. Tuleb päevakorrast maha võtta kavad Narva vanalinna ala täistippimisest hruštšovkade vahele paigutatud üksikute hoonekolakatega, mis võivad rahuldada mõne arhitekti ambitsioone, mitte aga Narva vajadust inimliku ja sooja südame järele.
Tegelikult terve Eesti vajadust. Millega seoses meenub umbes saja aasta tagune tõsilugu Käsmu külast. Küla oli jõukaks saanud ja iga teine mees oli kapten. Sellele vastavad olid ka majad. Paraku, kui maa poolt sisse sõita, siis esimene maja oli kehvake; selle omanik ei olnud kapten ega jõukas mees. Uhketele kaptenitele see ei meeldinud, nad panid rahad kokku ja remontisid-värvisid tolle esimese maja korralikult ära. Et küla algaks kaunilt. Täpselt nõnda tuleks meil käituda Narvaga.
Narva pole ainus
Kuid Suur Idee võib Narvast kaugemalegi ulatuda. Tegelikult on Eesti täis linnu ja aleveid, mille keskel laiutavad sõjast jäänud lagedad platsid, kuhu on – või ei ole – klotsidena pillutud maotuid üksikehitisi. Esimesena meenub muidugi Tartu, keda viimati nuheldi Deltaga. Enamasti ei luba püha sõna „haljasala“ neid lagendikke traditsioonilisel kombel hoonestada ega asumitele südant tagasi anda. Ilma hooneteta paraku ei saa, selles võib veenduda igaüks Raplas, kus on üritatud väljaku keskele platsi või platsi keskele väljakut rajada. Lootuses, et linnarahvas sinna koguneb. Asjata lootus. Plats keset väljakut jääb kurioosumiks seni, kuni tema äärde pole tihedalt püstitatud maju, kuhu inimestel oleks põhjust tulla. Midagi keskuselaadset on olemas Tõrvas, samuti Otepääl, ehkki ka seal on hoonestuses veel liiga palju auke. Paide keskväljak annab peaaegu mõõdu välja, vabaneda tuleks vaid suurest nõukogudeaegsest kolehoonest. Kõik sandistatud linnasüdamed on parandatavad, kui me vaid saame üle lihtviisilisest „linnakivide“ põlastamisest ja mõttekrambist „puu hea, maja paha“. Linnasüdamete kohta see ei käi. Mõne puu üle kaeblemise asemel võiksid ka rohelised mõista tihedate keskuste kasu keskkonnale: väheneb vajadus autosõidu järele, linna taga jääb hektarite kaupa maad põllu või metsa käest ära võtmata. Kuid see kõik on laiem teema, mis nõuab eraldi läbiarutamist. Esialgu oleks idee Suur ka siis, kui me üksnes Narva osas vankri kännu tagant lahti saaksime. Peamine takistus on meie endi usupuudus.
Narva vanalinna ülesehitamise mõttele on toetust avaldanud juba paljud kultuuriinimesed, nagu kunstiajaloolased Jüri Kuuskemaa ja Fredi Tomps, arhitekt Ignar Fjuk, põhiseaduse isa Jüri Adams, Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho, kirjanik Jan Kaus, kirjandusteadlane Maarja Lõhmus, ajakirjanikud Mart Raudsaar, Aimar Altosaar ja Marti Aavik, arheoloog Ants Kraut, rääkimata paljudest endistest ja praegustest narvalastest.
Ilmunud Postimehes 11. märtsil 2020
