Tunnuspildil vaade Laiuse mäelt Emumäele
Sarnased postitused
Isamaasõda või arusaamatus
Isamaa erakonna Esimene isamaasõda peeti teadupärast 1994. aastal ja keegi pole siiani suutnud ammendavalt selgitada, millest see õieti puhkes. Kõige tõenäolisem tundub seletus, et vastuolud olid pigem isiklikud kui põhimõttelised ning isamaasõda üks suur arusaamatus. Kui see pole ka kogu tõde, siis mingi osa tõest kindlasti. Praeguse käärimise puhul, mida võiks ka Teiseks isamaasõjaks nimetada, on aga lood pigem vastupidi – vastuolud on põhimõttelised. Kusjuures pingete allikas asub Isamaast väljaspool, see on suurem ja laiem kui meie erakond ning avaldub mujalgi kui Isamaa ridades.
Millega on tegu? Kui vastata lühidalt, siis sisu ja vormi lahkuminekuga pöörase kiirusega muutuva maailma mõjul. Sedagi võib laias laastus nimetada arusaamatuseks, kuid paraku kapitaalseks, mida mõne selgitava sõnaga ära ei klaari.
Kuid selgitama peab ikka. Järgnevalt väljendan loomulikult isiklikku arusaama asjast, mis ei pretendeeri mingil juhul viimase instantsi tõele.
Kui lugeda ja kuulata Isamaa parempoolsete seiskohavõtte, siis hakkavad silma mõned korduvad motiivid. Esiteks igatsetakse tagasi Laari-aegset Isamaad, mis oli julge, nooruslik, uuenduslik ja rõõmsameelne. Kindlasti ka läänemeelne. Selle igatsusega käib kaasas märksõna „avatud“ – Eesti peab olema avatud, millest järeldub, et Eesti seda praegu ei ole või vähemalt leitakse, et Isamaa praegune juhtkond avatust ei poolda. Teiseks puudub parempoolsete tekstides mure eesti rahva kestmise pärast. Ei räägita perepoliitikast, eestlaste loomulikust iibest, ka mitte eesti keele positsioonist ärisfääris ja kõrghariduses. Kolmandaks vaikitakse maha probleemidering, mida eufemistlikult nimetatakse vähemuste õigusteks ja mille kõige aktuaalsem osa seostub homoabielu ning sellega kaasneva lapsendusõigusega, samuti laste seksuaalkasvatuse ja soovahetustega.
Võiks öelda, et selline programm on paljuütlevalt väheütlev. Kui võtta arvesse usutlustes ja kommentaarides pillatud märkusi, siis pole kahtlust, et vähemuste õigusi puudutav temaatika on parempoolseile tegelikult oluline. Miks see siis maha vaikida? Ilmselt kartusest vähemusse jääda, st samal põhjusel, miks oldi vastu referendumile. Iibeküsimusega on lood vastupidi. Kui homoabielust ei räägita seetõttu, et see on liiga tähtis, siis iibest seetõttu, et seda ei peeta oluliseks.
Mis on Isamaa nime kandva erakonna puhul üllatav. Seletuse leidmiseks pöördume uuesti selle juurde, mida parempoolsed soovivad – uuenduslikkust, nooruslikkust, avatust, läänemeelsust. Just see ongi see vorm või kooruke, mida nimetasin alguses. Laari valitsus oli tõesti kõike seda, kuid see oli vaid pealmine kiht. Et seda mõista, tuleb kas mäletada nõukogude aega või olla piisavalt empaatiline, et ajalooraamatute, filmide ja mälestuste abil mõista, millised õieti olid need tõukejõud, mis viisid laulva revolutsioonini ja sealhulgas ka seesinase korduvalt kiidetud Laari valitsuseni.
Neist tõukejõududest kaugelt kõige tähtsam oli väljakannatamatuks muutunud ängistus eesti rahva kadumise pärast, kui võõrvõim, immigratsioon ja venestamine jätkuma peaksid. Laulev revolutsioon toimus eesti rahva, keele ja kultuuri päästmiseks. Et kaoksid eesti keelt mittevaldavad taksojuhid ja poemüüjad, et Kohtla-Järvel enam ei terroriseeritaks eesti lapsi, et väitekirju saaks kaitsta eesti keeles. Et peatataks Lasnamäe. Kuid see on kõigest pool tõde. Teine pool tõde seisneb selles, et ka hilisemad suured reformid (omandireform, erastamine, kõva valuuta, täielik orienteerumine Läände, tasakaalus riigieelarve, NATOsse ja Euroopa Liitu pürgimine jpm) teostati sama eesmärki silmas pidades. Mälestus nõukogudeaegsest lämbumistundest oli veel erk, tolleaegsed otsustajad ei pidanud ei üksteisele ega rahvale pidevalt korrutama, et kõik see – isegi iseseisva riigi taastamine – on lõpuks üksnes abinõu peaeesmärgi saavutamiseks, milleks oli rahva püsimine. Ja mitte üksnes püsimine, vaid püsimine peremehena omal maal, kes sätestab korra, kuidas siin elatakse, ollakse või mis keeles räägitakse. Olles selle juures maksimaalselt tsiviliseeritud ja mõistev rahvusvähemuste suhtes.
Kuid aeg möödus ja taastamisajastu triviaalsused hakkasid märkamatult ununema. Peale kasvas uus põlvkond, kes võib-olla enam ei teadnudki, miks öölaulupidudele koguneti. Küll aga jäid põlvkonna tegusamatele liikmetele meelde mõned märksõnad: tuleb olla avatud ja uuenduslik, tuleb vaadata Läände, tuleb minema pühkida kopitanud stagnandid. Siis saab ministriks, siis saab isegi peaministriks. Et sinna jõuda, tuleb olla osav poliittehnoloog, hea organiseerija, läbinägelik mainekujundaja.
Kõike seda nüüd püüeldaksegi. Siiras teadmatuses, et Laar hakkas peaministriks mingil eesmärgil ja nimelt selleks, et juhtida Eestit niisuguse seisundi poole, mis tagaks rahva püsimise, mitte lihtsalt selleks, et peaministriks hakata. Läände vaatamisega on sama lugu. Laari-aegne Isamaa ei vaadanud Läände mitte sellepärast, et üks ilmakaar oleks teistest parem, vaid sellepärast, et Lääs kaitses läänelikke väärtusi. Aga kui Lääs ise oma traditsioonilisi väärtusi jalge alla hakkab trampima, nagu vihakõneseadused jmt märgid näitavad, siis on meie asi neid väärtusi kaitsma asuda, mitte Läänt papagoilikult matkida. Läänt tasub matkida vaid sel määral, kui Lääs ise oma väärtusi järgib. Selline hoiak nõuab teatud kriitikameelt ja paindlikkust.
Oponent võiks öelda, et rahvuslus on just selline kivinenud dogma nagu masinlik läände vahtimine ja et kui peame kriitilised olema Lääne suhtes, siis ammugi rahvusluse suhtes. Kuid see vastab tõele üksnes pisut. Loomulikult peavad rahvustunded ja eriti nende avaldused ajaga kaasas käima. Praegu me ei korralda keeleloitse ega õhka „eestlane olla on uhke ja hää“, kuid see ei tähenda, et meie tahtmine või täpsemalt öeldes vajadus eestlane olla oleks kadunud. Me lihtsalt ei märka seda, nagu too idamaa mõttetark, kes leidis, et kuu on tähtsam kui päike – sest kuu paistab siis, kui on pime, päike aga siis, kui on niigi valge.
Rahvusega on sama lugu, me tarbime oma kultuurivälja sama märkamatult kui päevavalgust või õhku. Ka kõige rahvusjahedamad uuendajad teevad seda pidevalt, isegi magades – see ei ole nali – , töödeldes laekuvat infot nende teadmiste, hoiakute, meemide jms tööriistade abil, mille neile on andnud kasvukeskkond, eesti kultuuriväli. Nad suhtlevad kogu oma multikultuursusest hoolimata eeskätt rahvuskaaslastega ja käivad isegi oma rahvast kirumas ikka eestikeelsetel internetikülgedel.
Need asjaolud on esile toodud selgitamaks, miks kasutasin alguses sõnu „kapitaalne arusaamatus“. Näha nn vanas Isamaas üksnes tema uljast ja uuendusmeelset vormi, unustades sisu – rahvuse – on kahetsusväärne arusaamatus. Ilma sisuta vorm ei püsi, seda on üks hingusele läinud erakond juba tõestanud. Isamaa on kas rahvuslik erakond – uuenduslik majanduses, alalhoidlik kultuuris ja kõige enne väljas eestlaste püsimise eest – või ei ole teda olemas. Kui Isamaa peaks üle võtma jõud, kes rahva püsimisest ei hooli, siis lakkab see erakond olemast. Siis muidugi tuleb asutada uus, et mõistlikel inimestel oleks, keda valida.
Ilmunud portaalis Eesti Uudised 16. aprillil 2021
Narva vanalinn tuleb üles ehitada
Euroopa on täis uuesti üles ehitatud linnasüdameid, mis on siis Narva vanalinna
taastamises sedavõrd võimatut? Mitte midagi. Segab vaid meie endi uskmatus.
Igatsus Narva vanalinna taastamise järele on linna hävitamisest saadik hingitsenud paljudes südametes. Selleks ei pea olema narvalane või narvalase järeltulija. Piisab, kui armastada ilusat linnakeskkonda ja mõista selle väärtust ka laiemalt, sotsiaalses ja majanduslikus mõttes. Lisaks mõned emotsionaalsemad – kuid samas ikkagi ka praktilised – põhjused, nagu näiteks (oodatav) uhkus muljet avaldava piirilinna üle, mis on idast tulijale ühtlasi Euroopa värav.
Mäletan hästi, et nõukogude ajal tundus selline igatsus ühtlasi utoopiana, sama utoopilisena kui Eesti Vabariigi taastamine. Kümme-viisteist aastat tagasi mitte ehk enam utoopiana, vaid liiga ilusa ja kalli lõbuna, mida me endale lihtsalt lubada ei saa. Selles staadiumis on ka praegu paljud (potentsiaalsed) skeptikud-kriitikud. Kuid juba leidub üpris palju neid, kes kas lennult või lühikese mõtlemise järel ütlevad: «Mis siin võimatut on? Teeme ära!»
Miks?
Põhjusi on rohkelt. Kõigepealt on hruštšovkad lihtsalt inetud ja nende keskkond hall ning rõhuv. Tõsi, Narvas on kummalisel kombel isegi ilma vanade hooneteta säilinud mingi jäänus vanalinlikust aurast ja koos haljastusega päästab see midagi. Kuid kokkuvõttes on tegemist siiski troostitu nõukoguliku atmosfääriga, mille kohta vanasti oleks ehk öeldud, et ajab jooma. Linnal puudub süda, kuhu «minna linna» – jalutada, põigata läbi kohvikust või poekesest. Istuda mõnusa väljakukese ääres kuskil trepil, tänavamuusiku kõrval, ja nautida kevadpäikest. Sellist keskkonda on võimalik (taas)luua, selle elus tõestus on Rotermanni kvartal Tallinnas. Miks mitte Narvas?
Seega ei tõuseks vanalinna taastamise korral mitte üksnes taastatud majadesse elama asuvate, vaid kõigi narvalaste elukvaliteet, nii nagu see on kõigis Eesti linnades, kus on säilinud enam-vähem normaalne linnasüda. Kõigil tekib võimalus paneelelamute vahel uluva tõmbetuule käest minna inimväärsesse linna. Traditsioonilisel hoonestusel on muuseas ka tänavakuritegevust pärssiv mõju. Ma ei tea küll, et Narvas sellega lood iseäranis halvad oleksid, kuid paremat tasub alati püüelda. Inimlik, hubane keskkond mõjub pikemas perspektiivis korralekutsuvalt.
Ilu iluks, kuid vana Narva taastamine on ka majanduslikult otstarbekas. Vanalinna alale ehitatud hruštšovkad ja nende kommunikatsioonid hakkavad peagi ohtralt raha neelama. Tuleks teha suuri investeeringuid soojustusse, katustesse, ventilatsiooni- ja elektrisüsteemidesse, trassidesse. Siis püsiksid need majad veel 50 aastat ja tuleks seejärel ikkagi lammutada. Pole just populaarne idanaabrit eeskujuks tuua, kuid Moskvas on lammutamisele määratud 8000 hruštšovkat ja neid langeb nagu loogu, sest putitamine ei tasu ennast kokkuvõttes ära. Asi, millest Tartus aru ei saadud. Pean silmas Jaani kiriku kõrval laiutavat kaunitari.
Kusjuures mõjuvaid majanduslikke põhjusi on rohkemgi. Narva ei saa kunagi enam 80 000 elanikuga tööstuslinnaks. Kreenholm ei naase. Kuid linn on siiski omal kohal, sinna viivad teed, seal on töökohti ja potentsiaali, et edasi kesta. Mis võiks olla tulevik? Loomulikult turism. See raha, mida pööritab turism, on meeletu ja suureneb aina. Narva lööks õide juba siis, kui sealt praegu läbi sõitvad (Vene) turistid kasvõi üheks ööks kinni peaksid. Mida nad taastatud vanalinna korral kahtlemata teeksidki. Narva hakkaksid spetsiaalselt sõitma ka paljud mujalt saabunud turistid. Ülepea võiks sel projektil olla üleeuroopaline kõla. Mis meie mainele – ning julgeolekule – kindlasti ja mitmes mõttes kasuks tuleks. Lõpuks eesti rahvas ise, kes peamiselt tänu president Kaljulaiu ettevõtmistele viimase paari aasta jooksul üldse avastas, et meil on olemas ka selline koht nagu Narva. Me ise õpiksime Narvat taas Eesti linnaks pidama ja narvalased võib-olla ei ütleks enam, et «käisin Eestis», nagu praegu kipub juhtuma.
Turistidele on mõistagi vaja enamat kui ilusat vaadet apteegihoonele. Öömaja, toitlustust, meelelahutust. Kuid raha hotellide jms rajamiseks hakkab ringlema juba taastamistööde käigus. Taastamine ise annab kümneks või paarikümneks aastaks tööd ja leiba sadadele, kui mitte tuhandeile. Töökohad tekitavad töökohti. Majandustegevuse allakäiguspiraal hakkab ennast ülespoole kruvima. Tekib põhjus, miks kolida Narva elama, miks avada siin oma firma filiaal või peakontor. Tänastel venekeelsetel narvalastel pole põhjust karta, et keegi hakkaks nende linna forsseeritult ümber rahvastama, ent kui eestlaste osakaal Narvas tõuseks, siis sobiks see ilmselt ka neile. Oleks põhjust eesti keelt osata ja võimalusi seda praktiseerida; oleks, kuhu lõpuks kuuluda. Pole raske näha, et sellisel arengul on ka oma julgeolekupoliitiline mõõde.
Vastuväited
Nagu igal suurel ideel, on ka Narva taastamisel omad vastased ja vastuväited. Kui töö peaks käima minema, tuleb neid kindlasti juurdegi, kuid mõned (oletatavasti olulisemad) on teada juba praegu.
Kõigepealt leidub arhitekte, muud kunstirahvast ja muinsuskaitsjaid, kes on veendunud, et vundamendini hävinud linna taastamine ei ole võimalik. Tegemist on truismiga: loomulikult ei saaks väita, et taastatud linn ongi vana, 17. sajandi Narva. Mis ta siis on? Makett, vastavad oponendid, ja lisavad: makettide tegemine ei ole soovitav ja käib vastu Veneetsia harta põhimõtetele. Ajalooline atmosfäär ei taastu. Vastuväiteid vürtsitatakse ironiseerimisega: mis see siis on – bobarokk? Raudbetoonrenessanss?
Kõik need väited on kergesti kummutatavad. «Makett» on lihtsalt halvustav silt. Euroopa on täis rekonstrueeritud hooneid ja terveid vanalinnu, mis funktsioneerivad täiesti normaalselt ja pole mingid maketid.¹ Taasehitatav Narva vanalinn ei peaks salgama, et on rajatud 21. sajandil, kuid omaaegse Narva eeskujul ja kohati seda ka võimalikult täpselt jäljendades. Nii taastub ajalooline atmosfäär – vastupidiselt laialt levitatud valele, et see pole võimalik. Oluline on, et hooned paikneksid vanadel vundamentidel (need on alles) ja et katusejoon ja fassaad järgiksid hävingueelset; tähtsamate hoonete puhul tuleb järgida ka sisemist ruumijaotust. Selleks on piisavalt andmeid jooniste, projektide ja fotode näol. Loomulikult tehakse mööndusi tänapäevastele vajadustele kütte, ventilatsiooni ja sanitaarruumide osas – nii on see ju ka autentsetes keskaegsetes Tallinna majades.
Muuseas ei ole isegi «vundamendini hävinud vanalinn» täielikult hävinud. Kui üritaksime Narvat üles ehitada Sahara kõrbes või isegi Sõrve säärel, oleks tõesti tegemist millegi väga kurioossega. Kuid olemasolev ettepanek näeb ette linna taastamist vanas asukohas, senini suuresti säilinud tänavavõrgu embuses, nendesamade vaadetega üle jõe ja Hermanni kindluse tornile. Nagu öeldud, hõljub midagi sellest seal veel praegugi. Vanalinna ase on linna tagasitulekuks valmis.
Arhitektide skeptitsism on natuke teise värvinguga kui muinsuskaitsjate oma, kuid sama põhimõtteline: arhitekti loova idee asemel hakkaks Narvas ehitajat juhtima mingi vana plaan või foto. Kaduma läheb lustakas mänguplats, kus eksperimenteerida ja oma ideid välja elada. Kavad selleks on olemas ja nende põhipuudus on, et keskendutakse hoonetele, mitte keskkonnale tervikuna. Tulemuseks oleks n-ö arhitektuuriliste skulptuuride teemapark, mitte
linn ega ammugi vanalinn.
Veel üks kimp vastuväiteid lähtub retoorilisest küsimusest: kust selle jaoks küll raha võetakse? Seda küsimust puudutan veidi allpool. Raha on täiesti olemas ja isegi mitte eriti kaugel. Kolmas liik vastuväiteid võrsub õigusküsimustest. Kas te kavatsete inimesed kodudest välja ajada? Kas on oodata uut küüditamist, laste ja vanurite nuttu? Vastan kohe: ei midagi sellist. Probleemid on lahendatavad viisil, mis rahuldab kõiki normaalseid inimesi.
Lõpuks jäävad veendunud eitajad, kes on vastu sellepärast, et olla vastu. Või siis natuke ratsionaalsemal, kuid mitte eriti auväärsel põhjusel: miks nemad saavad, kui mina ei saa?! See on nende õigus, aga lõpuks ei pea terve riik ja rahvas tantsima selliste inimeste pilli järgi. Nendega võivad liituda isepärase ideoloogilise haistmismeelega isikud, kelle jaoks kogu projektist aimub konservatiivsuse ja traditsioonide hõngu ning kes seda vaistlikult pelgavad. Taas võib vaid õlgu kehitada. Nagu ka võimalike kaika-rahvuslaste peale, kelle silmis on tegu ilusa linna ehitamisega venelastele paljukannatanud eesti rahva raha eest. Sellised väited oleks muidugi maiuspala meie rämpsajakirjandusele.
Kuidas peaks see toimuma
Üldjoontes järgmiselt. Kõigepealt valitakse Narva vanalinna kontakttsoonis välja alad, kuhu rajada uus, traditsiooniliselt linnalik (mitte vabaplaneeringuline) hoonestus lammutatavate hoonete elanike jaoks. Sedamööda, kuidas uued majad valmivad, alustatakse inimeste väljakolimist vanalinna alal asuvatest hruštšovkadest. Inimesed saavad senisest elukohast kiviviske kaugusel samaväärse suurusega elamispinna – aga uue ja parema kvaliteediga. Kui esimesed hruštšovkad on tühjaks kolitud, saab nad lammutada ja alustada vundamentide lahtikaevamisega, kaasates arheoloogid. Kui uuringud on tehtud, saab asuda rekonstrueerimisele.
Vanalinn tuleb jagada tsoonideks vastavalt taastamise järjekorrale ja taotletava sarnasuse (autentsuse) astmele. Raekoja platsi ümbrus ja tähtsamad tänavad tuleks üles ehitada võimalikult originaalilähedaselt (n-ö tsoon A). Tsoon B võiks tähistada piirkonda, kus järgitakse originaali fassaade ja ligilähedaselt ka materjale; tsoonis C (peamiselt vanalinna põhjaosa) aga lubada veelgi enam vabadust nii fassaadi kui ehitusmaterjalide osas, pidades siiski kinni tänava- ja katusejoonest ning kinnistujaotusest. Kindlasti tuleb taastatavate ja/või rajatavate hoonete puhul ette näha ka nõuded otstarbele: millises piirkonnas (või milliste kinnistute puhul) näiteks peab esimese korruse jätma äripinnaks, kus mitte. Vanalinnas peab olema nii elanikke kui äritegevust.
Linn tuleks taastada mitte kvartalite, vaid tänavate kaupa, sest nii hakkaks üsna algusest peale taastuma miljöö ja valminud osa võiks juba vanalinnana funktsioneerima hakata. Mingil etapil saab lammutatavate majade elanikke hakata ümber kolima ka juba vanalinna territooriumile kerkinud hoonetesse, kui selline eesmärk seada. Inimestele tuleks pakkuda valikuvõimalusi (uus korter mujal, uus korter võimalikult vana lähedal, rahaline kompensatsioon vms). Tõenäoliselt leidub jonnakaid, kes millegagi ei nõustu. Neist käib seadus siiski üle, võimaldades omandi võõrandada üldistes huvides kohese ja õiglase tasu eest. Kui linnavõimust ei piisa (see on Narvas praegu üldse ebamäärane), siis sekkub riik. Milleks meil riik üldse on. Vajadusel võib kogu projekti jaoks vastu võtta eriseaduse.
Raha
Raha osas kõigepealt üks selgitus. Riigi ja/või omavalitsuse raha on tarvis vaid projekti esimeses etapis: kogu projekti põhjalikuks planeerimiseks, vajalike paberite koostamiseks, esimeste asenduspindade ehitamiseks, vanade majade lammutamiseks ja arheoloogilisteks kaevamisteks. Edasi läheb asi erakapitali kätte. Krundid müüakse ja hoonestatakse vastavalt ettenähtud nõuetele ning ettenähtud aja jooksul eraisikute ja rmade poolt. Neile jäävad piirangud, kuid nad on eraomandis. Kui mõnel juhul teevad nõuded ehituse mittetasuvaks, annab riik sihtotstarbelist toetust või vahendab seda.
Nüüd arvutame pisut. Narva vanalinna territooriumil elab praegu 5000 inimest, kelle käsutuses on 55 000 ruutmeetrit pinda, mille ruutmeeter maksab hetkel umbes 500 eurot. Kui ehitada asemele 60 000 ruutmeetrit hinnaga 2000 eurot ruutmeeter, kuluks selleks 120 miljonit. Liidame siia helde käega 10 miljonit planeerimiseks ja lammutamiseks (lammutamine ise u 50 eurot ruutmeeter) ning 10 miljonit arheoloogilisteks kaevamisteks, ning saame 140 miljonit. Korrutame selle lihtsalt asja ees, teist taga läbi Tambovi koetsiendiga ja saame 300 miljonit.
300 miljonit 15 aasta peale (sest olgem realistid) teeb 20 miljonit aastas. Üle kümne korra vähem, kui läks kaotsi rumala aktsiisipoliitikaga. 20 miljonit aastas on kahtlemata suur summa ühele inimesele, kuid isegi väikesele Eesti riigile mitte midagi astronoomilist. Täpsemad arvutused on teinud nende küsimustega põhjalikult tegelenud arhitekt Kert Kits, kelle töövili peaks varsti laiemale avalikkusele kättesaadavaks saama.
Pealegi pole riik siin üksinda. On olemas veel Narva linn, Rootsi kuningriik ja lõpuks Euroopa Liit, kes kõik saaksid panustada projekti eri etappidel ja/või üksikute hoonete puhul. Rootslastele võib pakkuda mõne kiriku taastamist, kuhu võib teha näiteks Rootsi aja muuseumi. Ent küllap sugeneb häid ideid, kelle käest ja kui palju abi küsida, ilma minutagi nagu seeni pärast vihma.
Kõigeks selleks on vaja eeskätt usku ja tahtmist. Narva vanalinna taastamine võiks olla meie suur projekt, Eesti Nokia, Eurovisiooni võit ja Nobeli preemia lähimateks aastakümneteks. Kui vaid üle saada mõtteviisist, et see pole võimalik, sest see pole võimalik». On küll võimalik. Ja erinevalt ühest paari nädala tagusest artiklist, mis oli tõesti nali, on käesolev jutt mõeldud ja kirjutatud päris tõsiselt.
1 Ilus näide Freiburgi näol: https://heideblog.com/2014/11/27/the-day-freiburg-was-destroyed/
Ilmunud Postimehes 6. aprillil 2019
