Tunnuspildil maanteelõik Pajaka ja Nissi vahel, kunagise Revala ja Harjumaa piirimail
Tharapita sünnipaik: kas Ebavere või Emumägi?by Lauri Vahtre / detsember 20, 2021Sarnased postitused
Uvitav euroelu ehk kuidas vältida jäämäge
Üks taat tulnud pühapäeva õhtul koju, ise purjus ja ilma püksata, ning teatanud eidele, et paneb hommepäev talu põlema. Seepeale öelnud eit pead vangutades: «Tead, vanamees, sa pakud mulle uvi surmani.»
Samasugune tunne tuli peale, kui lugesin lehest, et kuskil Euroopa Liidu avarustes, täpsemalt Walesis, on üks õpetaja lahti lastud selle eest, et ta viis oma varateismelised lapsed kelgutama – kiivriteta, kaitseülikonnata ja mis kõige hullem, ilma kirjalikult vormistatud riskianalüüsita!
Jah. Euroopa Liit, sa pakud mulle uvi surmani.
Ehkki mitte ainult Euroopa Liit. Asi on ikka terves läänes, lisades Euroopale ka Põhja-Ameerika. Tavaliselt me selle unustame. Meile jõuavad kõik need kelgutamise riskianalüüsid ja banaanikõveruse standardid ikka eeskätt Euroopa Liidu kaudu, sestap peame neid euroopapärasusteks ja õelateks Brüsseli sepitsusteks, aga nagu öeldud, seesinane kuutõbi vaevab inimkonda ka Atlandi vastaskaldal. Võttes puhuti eri vorme ja omades lokaalseid erikujusid, kuid vaevab siiski. Mõlemal juhul kannavad tõbe kaks võimast vaala: inimõigused ja poliitiline korrektsus.
Eurojabur maailm
Palun ärge saage minust valesti aru. Nii inimõigused kui ka poliitiline korrektsus on oma algkujul ja algse mõtte poolest head asjad. Inimõigused ehk siis idee, et igal inimesel on kindlad võõrandamatud inimese õigused, see andis meile jõudu juba ärkamisajal. On vähetuntud tõsiasi, et näiteks Jakobson mainis «inimese õigust» oma esimeses isamaakõnes 1868. aastal. Ning inimõigused olid need, mis toitsid meie eneseväärikust ja vastupanuvaimu Vene võimu lõpukümnendeil ning aitasid kaasa Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisele.
Poliitiline korrektsus on aga sisuliselt lihtsalt viisakus, taktitunne, mis peaks kaasas käima iga hingeharidust saanud inimesega – see on näiteks arusaam, et kogeleja seltskonnas ei ole viisakas kõnelda kokutaja-anekdoote. Ning kuulutada, et ainult surnud (…)lane on hea (…)lane, ei ole tegelikult põrmugi teravmeelne. Täpsemalt öeldes, on lausa nõme. Poliitiline korrektsus on käsipidur rahvuslikule või kollektivistlikule piiratusele ja eneseimetlusele, sest neis peitub alati vägivalla idu.
Kuid nagu me juba oleme märganud ja aina sagedamini märkame, on neis küsimustes mõnel pool ja mõnel juhul vinti mitu korda üle keeratud. Leidub näiteks tudeng, kes kirjutab «teadusliku» uurimuse selle kohta, kui paljud eesti ajalooõpikute piltidel kujutatud isikuist on naised, kui paljud mehed. Leidub õppejõud, kes seda juhendab. Leidub asutus, kes valminud töö avaldab. Töö tuvastab, et piltidel on mehed tuntavas ülekaalus ja langetatakse otsus, et see on väga halb, seksistlik. Mitte keegi ei julge öelda, et see ei ole teadus, vaid kõige selgem rämps, täiesti võrdväärne nõukogudeaegse uduga kommunismi peatsest ja vääramatust saabumisest.
Ainult et… Ainult et kommunismi saabumise hirmu tegelikult ju polnud – elu oli absurdne ilma selletagi -, aga eurojabura maailma saabumise hirm on täiesti reaalne. Või vähemalt puhuti tundub. Näiteks kui poliitikule, kes ütleb, et ta ei pea austama immigrante, kes tulevad vaid saama, saama ja protestima – kui sellisele poliitikule lüüakse ajakirjanduse vihakisa saatel otsaette rassisti tempel. Või kui Norra kooliõpetaja peaaegu minestab, nähes eestlannast sõbratari metsast «metsikuid» seeni korjamas ja neid praadimas. Milline primitiivsus! Ja kui ebahügieeniline!
Olles üle elanud nõukoguliku absurdiimpeeriumi, võiksime vaid õlgu kehitada – mis see ära ei ole, küll me hakkama saame, Rehepappide ja Kaval-Antsude järeltulijad, nagu me oleme. Aga ega see meie nahk nii paks enam olegi. Uus põlvkond on peale kasvanud ja minugi põlvkond pole enam endine. Oleme juba enam-vähem normaalseks vabaks rahvaks muutunud – ja selleks pealegi päris palju vaeva näinud – ning nüüd taas mingisse košmaarsesse peeglitagusesse maailma sattuda? Ei, tänan, ütleb sisehääl, mina olen oma jao juba saanud. Päris kindlasti ei sõdinud ma Vene võimu lollustega selleks, et aastat paar-kolmkümmend hiljem saada kaela mõnevõrra värvilisemad ja ilutulelisemad, aga sisuldasa sama nürid eurolollused.
Jah, need mõtted tulevad tahes-tahtmata pähe. Näiteks kuulates homoabielude kaitseks esitatud väidet, et homoabielu olla ju loomulik – see on orjuse kaotamise, üldise valimisõiguse ja muude selliste võrdsust ning vabadust loovate reformide loogiline tulemus ning järeltulija. Hirmuhigi tuleb otsaette: kui pärisorjuse kaotamise loogiliseks tulemuseks on homoabielu, siis mis tuleneb homoabielust? Õigus abielluda oma lihase õe, venna või lapsega? Ma ei liialda, sest pärast seda, kui on tõsimeeli tehtud esimesed katsed keelustada sõnu «isa» ja «ema» (sest need võivad solvata homoseksuaalseid peresid), ei ole ükski hirm enam liiast. Karta tuleb kõike, mida välja võiks mõelda, ja iseäranis seda, mida välja mõelda ei suudagi.
Eurotitanic
Ei tule sest head nahka. Lääs on kaotanud sihi ja põrutab inertsist vanal kursil, sest tüürimees ja kapten on kuidagi märkamatult ära surnud ning keegi ei mäleta, miks see kurss ükskord sisse võeti. Järelikult ei ole kellelgi aimu, kas kurss on õige või on teda tarvis muuta, ning kui jah, siis mis suunas. Ainus, mida osatakse teha, on auru juurde anda, sest aeg on raha. Eespool paistavad küll karid, aga… aga vaatame parem mujale, imetleme sinitaevast.
Karide all pean ma silmas tõsiasja, et lääs ei ole enam jätkusuutlik – kõiki lääne põlisrahvaid pitsitab väljasuremisprotsess. Euroopa tippametnikud ütlevad otse välja, et kui eurooplased tahavad säilitada oma pensionisüsteemi, siis tuleb immigrante sisse vedada, et need siis vanu rikkaid valgeid üleval peaksid. Mis saab põlvkonna või paari pärast, seda pole viisakas küsida. Palju põnevam on harrastada kärarikast võitlust mis tahes vähemuste õiguste eest ja lugeda kokku ajalooõpikute piltidel leiduvaid naisi, lapsi ja lilleõisi. Pluss tuhat ja üks sama tähtsat tööd.
Ma ei kirjuta seda mitte selleks, et parastada või seada kuidagi kahtluse alla meie lähimineviku suuri valikuid – vabanemist idanaabri ülemvõimust ning intensiivset integratsiooni euro-atlantiliste struktuuridega, mis on meist teinud Läänemere ümbruse kõige integreerituma rahva ja riigi. Me tegime parimad võimalikud valikud ja realiseerisime need peaaegu et parimal võimalikul viisil. Tasub näiteks meenutada, et NATO uks oli meile avatud vaid üürikest aega ja me suutsime viimasel hetkel sisse lipsata – otsekui mingis vaatemängulises põnevusfilmis. Kes jäi hiljaks (nagu Gruusia), selle šansid ja tulevikuväljavaated on ikkagi väga ähmased. Nendega võrreldes on meie taevas klaar, puhub mõõdukas tuuleke ning tsivilisatsioon, heaolu ning inimõigused edenevad mühinal, ajutistest raskustest hoolimata. Kes ei usu, käigu ära Valgevenes või Moldovas.
Eesti missioon
Eesti on käitunud nagu merehädaline kipakas paadis tormisel merel, nähes silmapiiril võimsat ookeaniaurikut. Oleme kõigest kõrist kisanud ja särgiga vehkinud, meid on märgatud ja pardale võetud.
Nüüd, olles käinud ära duši all, saanud selga puhta pesu ja söönud kõhu täis, seisame me reelingu ääres ja mõtleme pingsalt, mis on laeva nimi. Ega ometi Titanic? Või Eurotitanic? Ei saa aru, ei näe vaatama…
Ning nüüd, lõpetuseks, tuleb kõige olulisem. Nimelt: isegi kui selle laeva küljele ongi maalitud Eurotitanic – isegi siis ei ole veel kõik läbi. Ning seda põhjusel, et kui päris Titanicu pardal ei teadnud keegi päris täpselt, mis võib juhtuda (no müksabki mõnd jäämäge, mis siis, ikkagi uppumatu), siis meie – eestlased ja teised idaeuroopa rahvad, näiteks poolakad – oleme saanud nii unikaal-se ajaloolise kogemuse, et oskame laeva juhtkonda ja reisijaid hoiatada.
Kui me oma jõud ja hääled ühendame, ise oma sõnumis kindlad oleme ja seda küllalt jõuliselt esitame – ehk õnnestubki laeva kurssi muuta? Palju ei ole vaja, võib-olla mõni kraad, et jäämäest napilt mööda saada.
See tähendab, et meil on Euroliidus suur missioon täita. Me peame saavutama, et enam ei vallandataks õpetajaid kelgutamise eest; et multikulti-hüsteeria tõepoolest lõpeks; et tunnustatakse rahvaste õigust omal maal kehtestada ühiselu põhinorme; et lastel oleks lubatud metsa jalutama minna ilma päästesalga eskordi ja kümne vaktsiinisüstita; et naine tohiks olla naiselik, kui ta seda soovib, ja mees mehelik, kui soovib; et rahvatantsupeod võiksid ikka edasi kesta, ilma et neid iganenud soorollide rõhutamise eest ära keelataks.
Kuidas seda kõike kokku nimetada? Võib-olla positiivseks konservatiivsuseks. Või vanaks heaks terveks mõistuseks.
Ja see ei ole utoopia, sest meie vana hea terve mõistus on vähemasti riikliku rahanduse küsimustes juba üleeuroopalist ja isegi ülemaailmset tähelepanu pälvinud. Me võime õpetada teisi rahvaid.
Muidugi vaid seni, kuni meil endal too terve mõistus alles on.
Lugu avaldatud Õhtulehes 22. jaanuaril 2011
Taevast langemata jäänud lipp
Eestlaste muistseks vabadusvõitluseks nimetatakse 1208. kuni 1227. aastani Eestis ja osalt ka Lätis toimunud sõjategevust, mille käigus Lääne-Euroopa ristisõdijad järk-järgult allutasid Eesti maakonnad, viimasena Saaremaa. See oli osa Läänemere lõuna- ja idakalda maade ristiusustamise laiemast protsessist, kristliku Euroopa ittatungist, millele 13. sajandil suutis vastu seista üksnes Leedu. Kõige rohkem huvitas Läänemere-äärsete rahvaste alistamine ja „rahustamine“ Saksa kaupmehi, kuid ka katoliku kirikut, ning oma huvid olid Taanil ja Rootsil. Ristiusustamine tähendas ühtlasi Euroopa feodaalse ja kirikliku võimusüsteemi sisseseadmist.
122o. aastaks oli eestlaste maa juba üle kümne aasta kannatanud ristisõdijate ning nendega liitunud latgalite ja liivlaste röövretkede käes. Selline oli tolleaegne taktika: hävitada vastase ressursse (külasid, vara, inimesi), kuni ta vastupanust loobub ja ennast uue võimu alla heidab, võttes vastu ristimise. Esimestena langesid rünnaku alla lõunapoolsed suurmaakonnad Sakala ja Ugandi, kuid ristisõdijate soov allutada endale kogu Eesti sai üha ilmsemaks. 1217. aastal tabas Mandri-Eesti maakondade ühisväge raske kaotus Madisepäeva lahingus, kus langes ka ühise vastupanu peamine korraldaja Lembitu. Kuid kaotuse raskust ei maksa üle hinnata, sest vaid aasta hiljem kutsus ristisõja peaorganisaator Riia piiskop Albert endale appi Taani kuninga Valdemar II. Järelikult ei olnud kaalukauss selleks ajaks veel lõplikult sissetungijate poole kaldunud ja nad vajasid abi. Valdemar II maabuski 1219. aastal suure sõjaväega ja tervelt nelja piiskopi saatel Lindanise, tulevase Tallinna all. Maabumiskoht oli valitud ilmselt selle järgi, et Revala ja Harjumaa (esimene neist kattub laias laastus praeguse Harjumaa ja teine praeguse Raplamaaga) olid selleks ajaks veel alistamata ja krooniku kinnitust mööda kõrkust täis. Järgnenud lahingus olevat taanlasi kaotusest päästnud vaid taevast langenud lipp – Dannebrog („taanlaste lipp“), maailma vanim rahvuslipp.
Kuid tegu oli siiski eestlaste lüüasaamisega, mille järel pidanuks lootus nüüd juba oluliselt tugevnenud vaenlastega hakkama saada sama hästi kui kadunud olema. Ometi polnud see nii.
1220. aasta kevadel või suvel ilmus lavale juba kolmaski võim, kes soovis Eestist osa saada, ja see oli Rootsi. Rootsi ekspeditsioonivägi purjetas kuningas Johan Noore juhtimisel, keda saatsid hertsog Karl ja mitu piiskoppi, Läänemaale ning hõivas Lihula. See ekspeditsioon ei olnud vähem esinduslik kui taanlaste oma. Ettevõtmist juhtis kuningas isiklikult ja tema vägi oli Läti Henriku kinnitust mööda suur. Ka eesmärk oli kuninga vääriline – jääda püsivalt paigale ja laiendada kuningriigi piire. Rootslased asusid läänlasi ristima ja kirikuid ehitama. Kuningas pöördus Rootsi tagasi, jättes Lihulasse garnisoni eesotsas hertsog Karli ja Linköpingi piiskopiga.
Läti Henriku kroonikast võib aru saada, et rootslaste väljailmumine tekitas nii taanlastes kui sakslastes vastuolulisi tundeid. Ühest küljest olid vallutajad üksteise liitlased, teisest küljest rivaalid. Etteruttavalt tuleb märkida, et rivaalid suutsid lõpuni hoiduda otsesest omavahelisest sõjategevusest, piirdudes intrigeerimise ja üksteise peale kaebamisega paavsti ning keisri juures. Kodusõjad ordu ja piiskoppide vahel tulid hiljem. 1220. aastal piirduti nurisemisega, näiteks rõhutab Henrik korduvalt, et Läänemaa oli juba ristisõdijate poolt allutatud ja pidanuks kuuluma piiskop Alberti vennale Hermannile; hiljem rootslaste lüüasaamist meenutades ei suuda ta aga varjata oma kahjurõõmu.
Sest kohtupäev tõepoolest tuli. Rootslased nähtavasti arvasid, et ühelt tiivalt turvab neid alistatud Liivimaa, teiselt taanlased, kuid nad olid unustanud saarlased, kes kogu muistse vabadusvõitluse jooksul korduvalt tõestasid, et see, mis sünnib Mandri-Eestis, läheb neile vägagi korda. Loeme: Ja sündis siis ühel päeval (Rootsi ja Taani allikate järgi 8. augustil), parajasti kui koitma hakkas, et saarlased merelt suure sõjaväega kohale ilmusid, needsinased rootslased sisse piirasid, nendega võitlesid ning linnuse põlema panid. Ja siis tungisid rootslased nende vastu linnusest välja ning võitlesid nendega, aga nad ei jõudnud nii suurele hulgale vastu panna. Ja rootslased langesid nende käe läbi tapetult, linnus vallutati, hertsog langes ja piiskop surmati tule ning mõõgaga ning rändas, nõnda kui me usume, märtrite osadusse. Henriku kinnitusel olla rootslasi tapetud 500, vaid vähesed pääsesid ja jõudsid Tallinna.
Nende kolme lause taga peitub tunduvalt suurem sündmus kui teade oma lühiduses tunnistada tahab. Ühe hoobiga likvideeriti kõneväärse kuningriigi sissetungiplaan, nii et rootslased niipea uut katset ei teinud. (Muide, vähe puudus, et saarlastel oleks 1221. aastal õnnestunud seda Tallinna all korrata.) Rootsi garnisoni täpne suurus jääb teadmata, kuid ka 500 hästirelvastatud ja kogenud sõjameest, ikkagi kuninglik vägi, polnud tühine jõud.
Tekib küsimus, miks me tänapäeval Lihula lahingut vähem teame ja meeles peame kui Lindanise oma. Kui Dannebrogi 800. aastapäeva tähistati suure pidulikkusega, siis Lihula võidu aastapäeva ümber valitseb vaikus. Kas meil ongi kalduvus rõõmustada oma „peksasaamise päevade“ üle (nagu on ette heidetud Jüriöö ülestõusu aastapäevadele)? Usutavasti siiski mitte. Jüriöö puhul meenutatakse ikkagi südi vastuhakku ja ka Lindanise lahingu puhul lepitab meie eneseuhkust teadmine, et sellise suure häda, millest taanlasi päästis üksnes jumalik vahelesegamine, olid põhjustanud meie esivanemad. Kuid ikkagi – 1220. aastal põhjustati rootslastele ju veel suurem häda. Võime koguni fantaseerida, et kui eestlaste 1219. aasta lahinguvaprus kinkis taanlastele Dannebrogi, siis 1220. aasta lahinguvaprus oli koguni nii suur, et taevast jäi langemata üks teine lipp, mille nimeks võinuks saada näiteks Sveabrog – rootslaste lipp. Ja ehk oleks see siis vanuselt maailma rahvuslipp nr 2. Aga seda ei tulnud.
Üks põhjus, miks Lihula lahing natuke varju on jäänud, on muidugi veel. Löödi rootslasi, kellesse eesti ajaloopärimus suhtub enamasti hästi. Rootslased olid appi tulemas Jüriöö ülestõusu ajal, rootslased tulid hiljem ja seadsid sisse „vana hea rootsi aja“. Rootsi kuninga taastulekut ennustas ja ootas eesti pärimuskultuur veel kaua pärast Põhjasõda. Seetõttu on vist sajad või koguni tuhanded eesti pead muistset vabadusvõitlust uurides mõlgutanud mõtet: pidid need just rootslased olema, kellele meil õnnestus nina pihta anda… Miks mitte sakslased või taanlased? Oleks Rootsi meid enda valdusse saanud, viimati oleksime pärisorjusestki pääsenud?
Kes teab, kes teab. Need on oleksid, mitte faktid. Kindlalt teame vaid seda, et 8. augustil 1220. aastal saavutasid eestlased saarlaste kehastuses Lihula all hiilgava võidu.
Ilmunud Postimehes 8. augustil 2020