Padise maantee ja Raikküla valitsus

Afanassi Pirn, kultuurileht „Kirves“, arvamusliider

Nagu arvata võiski, ei kavatse madalalaubalised, labased ja vihkavad populistid kättevõidetud territooriume niisama loovutada. Kuna nad mõistavad, et kogu ühiskonda endale allutada ei õnnestu, on valitud lõhestamistaktika.

Lõhestamistaktika esimene tunnusjoon on äärmine ülbus ja ebaviisakus. Viisakat, tsiviliseeritud inimest võib see esmakohtumisel tõeliselt jahmatada. Tema on harjunud vaimukuse ja peenusega. Näiteks laseb Eesti Televisioon vana-aasta õhtul eetrisse teravmeelse sketši, milles kujutatakse kõiki II pensionisambast raha väljavõtjaid ahnete idiootidena, mida nad loomulikult ka on, kõik 100 000 tükki – naera nii et vats rebeneb. Või siis uskumatult subtiilne iroonia juhmide populistide aadressil, kes kardavad homoseksuaale nagu kahemeetriseid boamadusid ja on võimelised hirmuhüsteerias terve kreemikoogi segi peksma, et mitte öelda rahvahääletusi korraldama – jälle selline nüansirikas, mitmekihiline nali, mille mõistmiseks peab üht-teist taipama nii arhüksose hüoosisest kui Bernie Sandersi progressiivsest poliitikast.

Kuid millega vastavad populistid? Kujutage ette – nad ütlevad, et selline nali on kõigest lame agitpropp, lakeilik pugemine lumehelbeliste dogmade ees, palli tagumine ühte väravasse. Nad ütlevad, et progressiivsed demokraadid arutlevad nagu australopiteekused.

Pikemalt ei tahaks neid tülgastavaid avaldusi isegi refereerida, see on igale intelligentsele inimesele koormav. Kui see pole ülbus ja ebaviisakus, siis mis see on? Kes neil üldse lubas oma porist pardinokka lahti teha? Loomulikult tuleb asuda otsima võimalusi, kuidas selline lõhestamine lõpetada.

Kõigepealt keelame mõistagi vihakõned. Niipea kui keegi kasvõi piiksatab, et ema ja isa ja laps – hambad kurku! Mõelgu siis järele, kuidas pidada lugu sellest, et mõni on teistsugune. Ja võtku teadmiseks, mis juhtub, kui hakata levitama mingeid lõhestavaid stereotüüpe. Teiseks tuleb koostada nimekirjad isikuist, kes on ennast trumpismi ajutise võidutsemise perioodil juba lõhestajatena paljastanud. Need olendid tuleb kõigepealt dehumaniseerida, st luua ühiskonnas arusaam, et tegemist ei ole õigupoolest üldse inimestega. Selleks tuleb nende nimi kirjutada väikse tähega ja mitmuses, mis viitab nähtusele, mitte isikule. Nagu tagurlik element või koroonaviirus. Seejärel on vaja nad isoleerida meediast ja lõpuks ühiskonnast üldse. Käisin mõne aasta eest antifašistlike võitlejate grupiga Auschwitzis ja jätsin kõik meelde, võin juhiseid jagada, kuidas seda ellu viia. Kolmandaks tuleb sallivus kujundada iga ühiskonnaliikme olemuslikuks omaduseks, milleks on vaja alustada antirassistliku, antifašistliku ja antiseksistliku kasvatusega juba sünnitusmajades. Noort inimest peab sünnihetkest saadik seirama spetsialisti pilk.

Olen veendunud, et nii saame lõhestajatest jagu ja meie ühiskond muutub sallivaks, avatuks ning kaasavaks. Tolerantsus majja ja jutul lõpp.