Tunnuspildil maanteelõik Pajaka ja Nissi vahel, kunagise Revala ja Harjumaa piirimail
Tharapita sünnipaik: kas Ebavere või Emumägi?by Lauri Vahtre / detsember 20, 2021Sarnased postitused
Veel Kumu uuest püsinäitusest
Pildiallkirjade poliitkorrektne väljavahetamine Kumus pole mingi tühiasi. Kumu on üks eesti kultuuri kroonijuveel ja mis seal sünnib, on enam-vähem kõigi asi. Seetõttu peaksid muuseumi juhid ja ideoloogid kuulama tähelepanelikult, mida nende töö kohta öeldakse, selle asemel et enesekindla eneseimetluse saatel kiita, kui hästi ja õigesti kõik on ning kuidas aina paremaks läheb.
Kõige sihikindlamalt ja põhjalikumalt on ümbernimetamine läbi viidud ekspositsiooni ühes osas, mis kannab nime „Erinevuste esteetika“ ja mille kuraator on ameeriklane, juba mõnda aega Kumuga koostööd teinud kunstiloolane Bart Pushaw. Kõige rabavam on seda barbaarsust õigustama pandud tekst, millest külastaja saab teada, et mustanahaliste kujutamine veidratena on juba isegi inetu, ehkki kunstis sageli ettetulev juhtum (iseärasusi ikka rõhutatakse), kuid siin on tegu millegi veel halvemaga – nimelt sihikindla halvustamisega, mille eesmärk on kergitada eestlase (st valge) eneseteadvust, esitledes mustanahalist alaväärse olendina, keda võib naeruvääristada. Selgub ka, et üks suuremaid kurjategijaid selles vallas on Eduard Viiralt.
Loomulikult tegin ma pärast nende uudiste lugemist „Erinevuste esteetikale“ veel ühe ja väga põhjaliku ringi peale, nagu, ma oletan, paljud teisedki muuseumikülastajad. Aga mida ei ole, seda ei ole, tee või tina – nimelt rassismi. Ei Viiralti ega ka teiste autorite töödes kujutata neegreid ei naeru- ega alaväärsetena, nad on lihtsalt huvitavad, eksootilised, teistsugused. Viiralti stuudium „Neegripead“ uurib justnimelt mustanahalisi, mitte lihtsalt mehi, ja toob esile, mis neis Viiralti arvates on eripärast. Kuid mitte alaväärset. Ants Laikmaa „Abessiinlane“ aga kujutab abessiinlast, mitte Samuel Petersit, nagu arvab Pushaw, ega kutsu vähimalgi määral üles teda pilkama. Näib, nagu oleks kunstiteadlasele teadmata, et kunstnikud otsivad sageli üldistusi, maalides pilte pealkirjaga „Vana meremees“ või „Talumehed kaarte mängimas“, millel pole halvustamisega mitte midagi pistmist. Läbiv joon on – vaadake, see on huvitav. Vaadake, mida kõike maailmas leidub. Mõni ülespandud pilt on mustanahaliste suhtes isegi selgelt lugupidav, vähemalt minu silmis; kuskil nägin vihjet pühale perekonnale.
Kokkuvõttes tekib näitust tudeerides arusaam, et ainus, kes siin rassismi käes vaevleb, on kuraator Pushaw. Vaev on nii suur, et sunnib rassismi nägema lausa kõikjal, nii nagu võitlevale feministile kangastuvad igas püstises objektis fallosed. Kuid lool on ka puänt: nimelt ei ole rassism mitte ainult Pushaw´ kinnisidee, vaid ta käitub ka tegelikult rassistina. Sest see viis, kuidas tulla võõra kultuuri keskele ja hakata enesekindlalt selgitama, mida eesti kunstnik eesti publikule tegelikult öelda tahtis (ja mida eesti publik siiani taibanud ei ole), vastab täpselt kolonisaatori tegevusele mõne võõra hõimu juures, keda ta peab alaarenenuks ja primitiivseks. Pushaw selgitus „Erinevuste esteetika“ ekspositsiooniosa juures on oma põhikoelt seesama, mis klassikalise misjonäri/kolonisaatori sissejuhatus saabumisel: „Kallid võsaneegrid, inimeste söömine on inetu komme. Tulge minu juurde, ma õpetan teile, kuidas elada ilma selleta.“ Tundmata huvi, kas needsinased võsaneegrid üldse harrastavad kannibalismi või mitte. Sellisele misjonärile oleks loogiline vastata: „Aitäh, auväärt massa, et huvi tundsid, aga tunne natuke rohkem, siis äkki mõistad ka midagi.“
Kumu juhtkond peaks häbi pärast maa alla vajuma, et midagi sellist on üles pandud. Kuid kuna tegemist on ikkagi märkimisväärse kultuurifenomeniga, ei peaks seda teksti mitte maha võtma, vaid talle lisama teise teksti – täpselt nii, nagu pildiallkirjade puhul on näidatud, milline oli vana (vale) nimi ja milline on uus (õige) nimi. Niisiis tuleks Bart Pushaw tekst varustada n-ö kasutamisõpetusega:
Oma sissejuurdunud aupaklikkuses kõige väljastpoolt tulnu vastu kutsus Kumu näituse koostamise juurde teise kultuuritaustaga inimese, kes paraku näeb poliitkorrektseid, antirassistlikke viirastusi. Selle tulemusel valmis iseenesest huvitav ekspositsiooniosa „Erinevuste esteetika“, kuid ühtlasi ka allpool nähtav „selgitav“ tekst, mis omistab teoste autoreile motiive, mida neil polnud. Esitletud teosed ei alaväärista „teistsuguseid“, vaid peavad neid lihtsalt huvitavateks ja väljendusrikasteks, nii nagu kunstnikud peavad huvitavateks teisigi indiviide ja inimtüüpe. Käesolev juhtum on näiteks, kui kaitsetu on looming asjatundmatu retseptsiooni ees, mis ei suuda mõista teoste loomise kultuurikonteksti. Nimede ümbermuutmist tuleb aga klassifitseerida võltsimiseks. Kumu juhtkond vabandab juhtunud eksituste pärast ja püüab edaspidi sellist jämedat ebakompetentsust vältida.
Ilmunud ERR uudisteportaalis 4. märtsil 2020 pisut toimetatult
Tsensuurivabalt 29.01.21
Tallinna Ülikooli soouuringute dotsent kirjutas seoses Eestis valitseva palgalõhega, et…
Kas pole suurepärane algus? Meenub õnnis nõuka-aeg, mil räägiti anekdooti: „Brežnev ujus Moskva jões ja nuga oli rinnus.“ Kui kuulaja küsis, et kena küll, aga mis siis edasi sai, vastati: kust mina tean, aga vaata kui hea algus. Soouuringute dotsendiga sama lugu. Polegi eriti oluline, mis ta kirjutas, aga juba algus toob hinge magusvalusa, mõnusa ängistuse. Tallinna Ülikool, soouringud, palgalõhe… Selge see, et ühiskonnas on midagi kapitaalselt valesti ja selge on ka see, et keegi on kohutavalt süüdi. (Vihje: mehed.) Kas loed või ei loe, vahet pole. Ainult ettevaatlik tuleb olla. Kurjad keeled räägivad, et kus ühes otsas soouuringud, seal teises otsas rabandus, sest soo ja raba käivad kokku nagu kaka ja kevad.
Nii et räägime parem muust. Näiteks ühest visast fenomenist, mis kummitab Eesti riiki nüüd juba kolmkümmend aastat. Kolmekümne aasta eest oli ta nimi põhiseaduspatriotism, nüüd nimetatakse teda riigiidentiteediks. Viimati kirjutas temast Marek Tamm Postimehes.
Kirjutas tegelikult päris mõistlikult. Näiteks: „Kultuuriline mitmekesisus on ühiskonda rikastav tegur ainult juhul, kui eri kultuurikogukondadel on oluline kultuuriliste väärtuste ühisosa, mis tekib lõimumise tulemusel.“ Vaat just ja justnimelt. Lapsik rõõmutants loosungi ümber „(Iga) erinevus rikastab!“ on tõesti rumal ja ekslik, olen sellest mitukümmend aastat kõnelnud, ja mitte üksnes mina. Ega ikka ei rikasta küll. Eri kultuure kokku kuhjates nende ühisosa üksnes väheneb ja ühiskonna sidusus koos sellega. Hiljaaegu on taanlased sellest aru saanud, ülejäänud Euroopa paraku ootab alles korralikku keretäit, mis mõistuse tagumikust pähe lööks. Koos Euroopaga ootavad meie kodukootud multikuldid, kelle ettekujutus unistuste Eestist käib umbes nii, et „tõusen hommikul üles, lähen võtan nurga peal Pierre’i juures ühe kohvi, siis põikan koos Ivaniga läbi Ahmedi juurest ja panen hinge alla ühe kebabi, kuulates samal ajal Migueli, kes kõnnitee ääres paanivilet mängib“. Selle peale ei mõista muud kosta, kui et kes on loll, see on surmani.
Nojah, aga riigiidentiteet. Täiesti loomulik asi ja tõepoolest miski, mille pinnalt kasvatada seda „meiet“, mis ühendaks kõiki kodanikke, mitte üksnes (tõelisi) eestlasi, kes kannavad salamahti pastlaid ja söövad kolm korda päevas kama. Aga selles pole midagi uut. Iga kodanik peab olema lojaalne oma riigile ja jutul lõpp, nii on see ikka olnud. Seetõttu on ka topeltkodakondsus mõnevõrra skisofreeniline nähtus, mille võib mõnel erandjuhul ära kannatada, aga mida ei saa kuidagi pidada normaalseks ega ammugi kiiduväärseks.
Ja sellist laadi lojaalsus on ka ammuilma tuntud. Keskajal olid riigid paljurahvuselised, sest inimesed liikusid vähe. Lojaalne oldi valitsejale, kes oma isikus ühendas paljud rahvad. Nii oli see ka Vene keisririigis, Austria-Ungaris jm ka uusajal. Ainult et neiski oli olemas valitsev rahvus, mille tahe ja jõud riiki koos hoidis. Kuni rahvaste iseolemise igatsus koormavaks muutunud ülemvalitsuse ja koos sellega ka riigiidentiteedi minema pühkis.
Tänapäeval kipuvad riigid muutuma paljurahvuseliseks vastupidisel põhjusel – inimesed liiguvad palju. Taas on riikidel olemas üks põhirahvus, kelle rahvuslik kokkuhoidmine ja ühistunne moodustavad riigi selgroo, ning sellele lisaks hulk muid. Kui põhirahvus taandada vaid üheks paljudest, kaob riiki koos hoidev tsement ja riik laguneb. Irooniline on seejuures see, et lagunedes ei teki mingit ühetasast imedemokraatlikku multikultit, vaid ülemvõimu kehtestaks mõni teine rahvas. Lühidalt, kui mingi rahvas ei ole oma kodus peremees, siis peremehetseb seal keegi teine. Mispoolest see hea on, küsige mõne kebabimaia multikuldi käest.
Eelöeldust järeldub, et riigiidentiteet ei ole asi, mis võiks meie kultuurilist (ehk rahvuslikku) identiteeti kuidagi asendada. Paraku sinnapoole Tamm oma jutuga tüürib: „Riigi vaates peab igaühel, kes oskab eesti keelt, osaleb eesti kultuuris ja soovib end eestlasena määratleda, olema võimalus saada eestlasena tunnustatud.“
Kuidas, palun? Mis mõttes peab? Eestlased peavad tunnistama oma rahvuskaaslaseks igaühe, kes ütleb, et tunneb ennast eestlasena?
Mitte tuhkagi me ei pea. Eks minge Kihnu või Muhku, elage seal kümme aastat, õppige ära vastavalt kihnu või muhu keel – ja siis minge saarerahvalt nõudma, et nad peavad teid kihnlaseks/muhulaseks tunnistama. Ma ei prognoosiks, mida teile selle peale vastatakse, aga võin üsna hästi ette kujutada, mida mõeldakse. Nii lihtsalt need asjad ei käi, neid protsesse ei mõõdeta aastatega, vaid põlvkondadega.
Sama moodi ei saa ka „eestlase“ mõistet näpunipsuga ümber sisustada, nii et see hakkaks tähendama kõiki, kes ise arvavad, et nad seda on. Sellised inimesed on kahtlemata kullatükid, neisse tasub suhtuda kõige sõbralikumalt, sest nad on seda väärt. Kuid päris eestlane on paraku see, kes on üles kasvanud eesti peres. Millega oleks lennult ja möödaminnes lahendatud ka see koleraske küsimus, kes õieti on eestlane.
Mis tähendab, et mõne inimpõlve jooksul on kõik võimalik. Seniks saab aga tunda rõõmu ühtekuuluvusest, mida pakub riigiidentiteet. Seda pole üldsegi vähe. Juba võimalus elada päikesetõusuvalitsuse all… nendes soojalt embavates valguskiirtes, mis Stenbocki maja ja Kadrioru vahel veiklevad… see peaks iga aruka inimese rõõmust kepslema panema.