Padise maantee ja Raikküla valitsus

Eestlaseks ei sünnita, vaid eestlaseks kasvatakse – inimese rahvuse määrab kasvukeskkond.

Tarasjuk /…/ põrutas otsekoheselt: ega tundmatu mees, andku jumala pärast andeks, ta ei taha solvata, aga täiesti ilmselt juut, tea, kuidas oleks võimalik juudiks saada. Polnud midagi lihtsamat. Tuli sõita Riiga, maksta 5000 rubla ja saada selle eest ema sünnitunnistus, mis tõendas, et ema on religioossete juudi vanemate laps. Lõpuks veel üks altkäemaks Leningradis, ja Tarasjukist saigi juut. (M. Veller, «Relvameister Tarasjuk»)

Vereside ja mullapind

Loodetavasti ütleb lugeja nüüd endamisi justkui telereklaamis: «Sa teed vist nalja.» Eestlaseks sel kombel ikka ei saada? Ja vast ka mitte juudiks?

Jah, loomulikult mitte. Veller ju ironiseerib ning kogu jutt kirjeldab olukorda, kus juudina oli võimalik N Liidust emigreeruda. On ilmne, et see, mida me üldiselt ja enamasti mõistame inimese rahvuse all, on midagi muud kui sõnake kuskil lahtris, mille võib ära muuta fabritseeritud dokumendiga.

Kuid mis määrab inimese rahvusliku kuuluvuse? Mis õieti on rahvus ja mida tähendab «olla eestlane»? Traditsiooniliselt on ideedemaastikul võistelnud kaks kontseptsiooni, leides kajastuse ka seadustes: vereprintsiip ( jus sanguinis ) ja kohaprintsiip ( jus soli ). Esimene lähtub eeldusest, et eestlaseks sünnitakse (st Eesti kodakondsusest vanema(te) laps on Eesti kodanik); teine eeldusest, et rahvuse määrab sünnikoht (kes sünnib Ameerikas, on juriidilises mõttes ameeriklane).

Need printsiibid on kaua aega täiesti rahuldavalt toiminud. Ameerika Ühendriikides sündinud lastest said valdavalt läbi ja lõhki ameeriklased, Eesti kodanike lastest valdavalt eestlased. Mõlemad ühiskonnad säilitasid selle homogeensusmäära, mida omas ajas (peame Eesti puhul silmas 1920ndaid-30ndaid) ühiskonna koospüsimiseks vajalikuks peeti. On loomulik, et kohaõigust rakendasid ja rakendavad endised koloniaalmaad, kus ühiskond saigi alguse migrantidest, kelle sulatas kokku ühine kodu. Kuid neiski riikides vajab ühiskond, selleks et olla ühiskond, teatavat minimaalset ühtsusmäära, ning seetõttu tuleb Brasiilias osata portugali keelt ja armastada jalgpalli ning sambat (kui veidi lihtsustada), Ameerikas aga vallata inglise keelt ja olla truu teatud (vabadus)printsiipidele (kui jällegi lihtsustada).

Viirastuslik «multikulti»

21. sajand tõestab paraku, et mõlemad printsiibid võivad teatud tingimustel, eeskätt imelühikese ajaga tohutult avardunud kommunikatsioonivõimaluste mõjul logisema hakata. Suhtlus nii otsese reisimise ja elukohavahetuse kui infotehnoloogia vahendusel on kiirem ning massilisem kui iial varem. Tulemuseks on, et nii vereprintsiibi kui kohaprintsiibi alusel ühe ühiskonna liikmeks arvatud inimesed võivad olla üksteisele täiesti võõrad, neid ei ühenda enam peaaegu miski. Õieti on selline asi alati võimalik olnud, kuid juba 20. sajandi lõpp näitas, et see nähtus võib muutuda massiliseks ja kasvada määrani, kus ühiskond hakkab lagunema. Ühiskond, kus inimesed elavad küll kõrvuti, kuid massiliselt üksteisest mööda, järgides erinevaid või lausa vastandlikke kõlblusprintsiipe, pole enam ühiskond. Kusjuures asi pole tingimata milleski nii suures kui kõlblus. Ühiskonda lagundab seegi, kui mingi (suur) osa harrastab teisest (suurest) osast silmatorkavalt valjemat kõnemaneeri ja ägedamat žestikuleerimist. Tulemuseks pole mitte viirastuslik «multikulti», vaid fragmenteerumine ja getostumine.

Nõnda näitas 20. sajandi lõpp, et ühiskonda ei tee ühiskonnaks mitte sünnikoht ega vanemate kodakondsus, vaid ühine kultuuriruum, mida ma juba mõnikümmend aastat eelistan kultuuriväljaks nimetada. Tegelikult on tegemist truismiga, mida me tähelegi ei pane. Just ühise kultuurivälja vajalikkus sunnib kõiki maailma ühiskondi sätestama teatud naturalisatsioonireegleid, mille hulgas on enamasti esikohal ametliku keele oskus. Eesti keele äraõppimine ei muuda kedagi veel eestlaseks, kuid annab vähemalt võimaluse järele uurida, kes need eestlased on ja mida nad omavahel olles maailmast arvavad.

Eestlaseks ei sünnita, vaid saadakse

Rahvuslik (või rahvuse) kultuuriväli on palju laiem nähtus kui kirjandus, kunst ja laulupeod või kui Kalevipoeg, Suur Tõll ja mitmuse osastav. Tänapäeva inimene ei anna endale sellest tavaliselt aru, uskudes, et rahvuse vahetus või üheaegselt mitmesse rahvusse kuulumine pole probleem, tuleb vaid telekanalit vahetada. Mõnele erandile see võib-olla nii ongi, kuid keskeltläbi suudab inimene olla vaid ühest rahvusest. Ta võib olla võrdse eduga mesinike seltsi ja jalgrattaseltsi liige, aga võrdse eduga nigeerlane ja lätlane ta siiski olla ei saa. Selleks on kultuuriväli liiga hõlmav, ta poeb inimese peaaegu igasse hingesoppi ja ihupoori. Lühidalt: rahvus on kultuuripõhine mõiste ja eestlane on see, kes elab, töötab, tegutseb, armastab ja kurjustab eesti kultuuriväljal; kes oma vaimus elab «eesti maailmas» ja kellele seesinane maailm on kodumaailm, mitte ajutine hotellituba.

Seda maailma – st rahvust – ei saada kaasa sünniga, vaid oma rahva sisse kasvab inimene keskkonna ja kasvatuse mõjul. Siin ongi vastus pealkirjas esitatud küsimusele ja nii lihtne see ongi. Tuleb eestlaste keskel üles kasvada. Sünnikoht, vanemate rahvus* ja rass pole oluline. Siit omakorda järeldub, et eestlane võib olla ka mustanahaline või muud moodi harjumatu välimusega. Mustanahalisi eestlasi on juba praegugi rohkem kui sõrmedel üles lugemiseks.

Kuid rahvusega võib siiski liituda ka hiljem. Inimene võib olla kasvanud venelaseks või nigeerlaseks, ent kui ta tõsiselt soovib sulada teise rahva sekka, siis on see võimalik. Ta ei saa küll lahti oma juurtest – ega peagi saama –, kuid võib üldiselt olla sama «oma» kui Muhumaale paikselt elama läinud mandrimees, kes jääb küll elu lõpuni mandrimeheks, aga kes mõne tühise aastakümne järel lõpuks ühtlasi ikkagi omakülameheks – omaküla mandrimeheks – arvatakse. Põhiline on, et ta muretseks muhulaste muresid ja rõõmustaks muhulaste rõõme.

Ohjeldatud tiigrid

Rahvuslik kuuluvus on üks paljudest «meiedest». Igal inimesel on mitu «meiet»: perekond, kolleegid, naabruskond, mõni selts või ühing jne. Pole raske näha, et perekonna-«meie» juured on bioloogilised. Ükskõik, mida ütlevad ideoloogiad, statistiliselt on veri ikkagi paksem kui vesi ja seda ei monteeri inimesest kuidagi välja. Kuid üllatav – ja paljude meelest võib-olla skandaalne – on tõsiasi, et ka kõigi teiste «meiede» juured on bioloogilised. Inimene elab, teostab ennast ja kannab oma geene edasi kollektiivina.

Selle tõsiasja nentimine ei tähenda põrmugi indiviidi eitamist, nii nagu sõdureile vältimatult vajalik kollektiivsus ei tee olematuks vajadust individuaalse algatusvõime järele. Need kaks on teineteisele hädavajalikud. Tänapäevane liberalism on lihtsalt äärmusse kaldunud ja individualismi tähtsust rõhutades tema vastaspoolust – kollektiivsust – lausa eitama asunud, tembeldades seda üleolevalt karjamentaliteediks. Tegelikult on inimese kuuluvus mitmesuguste «meiede» hulka paratamatus, mis võrsub inimese olemusest.

Kusjuures rõhutagem: eespool öeldu on konstateering, mitte taotlus sõnastada mingit «transtsendentset, igavikulisi väärtusi kuulutavat tõde», nagu üks autor hiljuti kirjutas nendega seoses, kes arvavad, et mees on mees ja naine on naine. Kummalgi juhtumil pole väärtustega, ei igavikuliste ega ajalikega, mingit pistmist, vaid nenditakse tõsiasja. Inimene saab inimene olla vaid suhestudes ja suheldes teiste inimestega, millest tahes-tahtmata võrsuvad erinevad «meied», kaasa arvatud – teatud tingimustel – rahvuse-«meie».

Järelikult on ka rahvustunne kui selline täiesti loomulik ja inimlik tunne, mida jõuga välja juurida pole võimalik ning mida võib ja tuleb vaid ohjes hoida. Kuid see ei puuduta üksnes rahvustunnet. Ohjes hoida – ja mitte välja juurida – tuleb ka kõiki teisi inimlikke omadusi alates agressiivsusest kuni söögiisuni. See ongi inimeseks oleku igapäevatöö.

* Siinkohal on mõeldud bioloogiliste vanemate rahvust, juhul kui nad ise last üles ei kasvata. Kogu lõigu mõte on, et loeb see, kes lapse maast-madalast üles kasvatavad, st milline on tema tegelik perekond. (Märkus tehtud 8.03.21)

Ilmunud Postimehes 22. märtsil 2016