Padise maantee ja Raikküla valitsus

Intelligentne rahvuslus annab inimesele identiteedi ja kodukultuuri, ohustamata ja alavääristamata kedagi teist. Sellisele rahvuslasele on kõik teed valla, et õppida tundma teisi kultuure, olla avatud, tunda huvi, võtta midagi meelepärast üle.

Sallimatuse paradoks – sallimatust ei tohi sallida. Nii kinnitas Jaan Kaplinski Karl Popperi tuules juba ammu ja sama oleme kuulnud viimastel aastatel paljude suust, kes nõuavad sooneutraalsust, homoabielusid ja multikultuursust. Märkus tehakse nende aadressil, kes nimetatud eesmärke sel või teisel moel, sel või teisel määral vastustavad.

Kuid juba ammu on immigratsiooni ja kultuurikonflikte jälgivad inimesed juhtinud tähelepanu sellele, et kui nõnda, siis tuleks nimetatud printsiipi rakendada esiteks ka sisserändajate ja teiseks agressiivsete tolerantsusnõudlejate endi suhtes. Viimati kirjutas sellest lihtsalt, kuid elegantselt Mihkel Mutt («Sallimatust ei tohi sallida», PM 27.09.2017). Kusjuures Muti sõnastuses aimus tubli annus irooniat. Sallimatus sallimatuse vastu on ju tegelikult paradoks, mis annab justkui võrdse malaka mõlemale poolele, ja tulemuseks on tüli stiilis «ise oled loll».

Tõepoolest, me võimegi jääda lõputult vaidlema, kelle sallimatus sallimatuse vastu on õige ja kelle oma vale. Nõiaringist pääsemiseks on vaid üks täiesti tervemõistuslik ja laialt praktiseeritud (ning tolerantsusideoloogide poolt põlatud) võimalus: tunnistada, et sallimatus kui selline on loomulik tunne. Nagu ka kadedus, viha või solvumine. Ükskõik, kas see kellelegi meeldib, kuid neid tundeid ei saa «välja juurida», vähemalt mitte ühiskonnast tervikuna. Küsimus saab olla vaid nende talitsemises ja vaoshoidmises, mida suudab (mingil määral) tagada vaid seesama ühiskond oma kõlblusreeglitega.

Kui mööname, et sallimatus on inimlik, kuid vaoshoidmist vajav tunne, asetub kõik paika. Me võime rahumeeli olla sallimatud näiteks pedofiilide, huligaanide ja terroristide suhtes ega pea selle väljavabandamiseks mingit pseudofilosoofilist udu ajama. Me võime olla sallimatud nende vastu, kes nõuavad õigust elada meie õuel, kuid oma koodeksi järgi ja varsti hakkavad selle koodeksi järgimist nõudma ka meilt. Sellises olukorras on praegu Euroopa ja sellest kirjutab ka Mutt. Sallimatus tulijate vastu ei pea olema fanaatiline, vägivaldne – kuid ta peab olemas olema, kui me soovime säilitada oma paljukiidetud (kristlikke) väärtusi. Ilma milleta me tegelikult elada ei oska.

Miks uhke ja hää?

Samamoodi asetub paika selline sütitav teema nagu rahvustunded. Sallimatust, eriti «paha» sallimatust seostatakse sageli natsionalismiga. Sel sõnal on lausa kuri kõla, ehkki ta ei tähenda muud kui rahvuslust. Et sedagi sõna vältida, kasutatakse mõnikord terminit «patriotism» («isamaalisus»). Tegelikult on siin heal lapsel lihtsalt mitu nime. Rahvustunne on üks meie paljudest loomulikest meie-tunnetest ehk identiteetidest. See tunne ei ole iseenesest hea ega halb, kiidu- ega laiduväärt, kõik sõltub tema läbielamise viisist. Rahvuslust võiks seega määratleda teadvustatud rahvustundena.

Paraku eksisteerib mõttekramp, et rahvuslus on peaaegu haigus ja tähendab oma rahva jumaldamist, tema vigade mittenägemist ning ühtlasi vaenu teiste rahvaste vastu.

Tõtt on siin niipalju, et rahvuslane võib tõesti olla natsi kombel, pidades oma rahvast ülimaks ja põlates-hävitades teisi. Aga miks arvata, et see on ainus viis oma rahvast armastada? Lugege näiteks Tšehhovit. Tšehhov näitab halastamatult kogu vene elu viletsust – ja ometi ta armastab venelast. Armastab venelast – aga ei vihka sellepärast veel sakslast ega prantslast.

Või näide Eestist. Tean veendunult rahvuslikku eesti perekonda, kelle juures võib juhtuda, et jõuluõhtul loetakse jõuluvanale Puškinit, kusjuures vene keeles. Neid inimesi ei häiriks, kui üldlaulupeol kõlaks mõni ilus vene laul, näiteks «Tasa heliseb kelluke väljal». Loomulikult originaalkeeles. Küll aga häirib, kui keegi sellise laulu kavva võtmise oma ideoloogilispoliitilisse agendasse raiub ja selle seljas ratsutama hakkab. Sel juhul – ei. Kas oma abikaasa armastamine tähendab automaatselt viha teiste naiste/meeste vastu? Kas oma laste armastamine tähendab vaenu teiste laste vastu? Ei. Armastada saab ka vihkamata.

Juurdleval vaimul võib sellegipoolest tekkida küsimus, miks üldse armastada. Miks on eestlane olla väidetavalt «uhke ja hää», parem kui näiteks lätlane või venelane? Vastus: polegi. Täpsemalt – kõik sõltub vaatepunktist. Kõrgemalt vaadates ei olegi üks teisest parem ega halvem. Kuid hoolimata mõne ajaloolase ponnistustest ei vaata me maailma kotkana pilvepiirilt, vaid tegutseme maises sfääris. Ja iga lihtsureliku jaoks on see rahvas parem, kelle seas ta on üles kasvanud. See on kultuur, mille kaudu me oleme maailma tundma ning mõtestama õppinud. Võib ka öelda, et see on kultuur, mille kaudu me oleme inimeseks saanud. See kultuur on «oma», selle kaudu mõistame ka iseennast.

Loomulik võõristus

Nagu näeme, leidub mõisteid, nagu armastus, mis ei tingi automaatselt vastandit. Kuid on ka mõisteid, mis käivad paaris. «Oma» kuulub nende hulka. Kui miski on oma, siis peab miski olema võõras. Väga paljudes keeltes tähendab «võõras» ühtlasi veidrat, vastuvõtmatut.

Kas «omade» eestlaste kõrval kõiki teisi (erineval määral) «võõraks» pidada on õigustatud? Kas saaks ka ilma? Kas see on tunne, mida peaks igal juhul häbenema ja millega võitlema? Tegelikult mitte. Iga võõristus ei tähenda esiteks veel vaenu, teiseks on tegu täiesti loomuliku tundega, millega iga «meie», kaasa arvatud rahvus, ennast kaitseb. Sellest on ammu kirjutanud Claude Lévi-Strauss, sellele on korduvalt tähelepanu juhtinud Tiit Kärner. Kui eestlane ei taha elada nagu itaallane, siis ei tähenda see, et ta itaallase eluviisi vihkaks. Täpselt nii nagu inimene, kes ei armasta kapsarulle, ei pea neid tingimata vihkama – välja arvatud siis, kui neid talle vägisi suhu topitakse.

Samas ei saa öelda, et võõraste suhtes jäädaks täiesti neutraalseks ka siis, kui keegi kellelegi midagi suhu ega mujale – näiteks ajusse – ei topi. Kõigis kultuurides võõraid väikestviisi tögatakse. Räägitakse vastastikku anekdoote. Ärge arvake, et eestlased siin millegi eriti inetuga silma paistaksid. Palun väga, hollandi anekdoot: «Mis juhtub, kui kaks Amsterdami kõige lollimat meest emigreeruvad Belgiasse? Vastus: mõlema maa keskmine IQ tõuseb.»

Tögatakse üldse teistsuguseid. Näiteks räägitakse düstroofiku-anekdoote. Kuid sellele on ka (kristlik) vastukaal: «narri meest, aga mitte mehe mütsi». Nende kahe vahel balansseerides ühiskond toimibki. Ühiskond, kus puudega inimest avalikult mõnitatakse, oleks kohutav. Kuid ühiskond, kus iga düstroofiku-anekdoodi rääkija töölt vallandataks ja põlu alla pandaks, oleks samuti kohutav. Katse keelata inimestel ennast teistega võrdlemast oleks absurdne. Nii nagu sallimatust, nii ei saa ka võõristust ära keelata ega vande alla panna, kuid mõlemaga tuleb osata mõõdukas olla.

Nii lihtne see ongi

Rahvuslust, mis küll armastab oma ja võõristab võõrast, kuid oskab mõlema suhtes säilitada kriitikameele, nimetan ma intelligentseks rahvusluseks. Kriitikameel ja mõõdukus on jõukohane eeskätt intelligentsetele inimestele, sellal kui vähem intelligentsed kalduvad äärmustesse. Intelligentne rahvuslus annab inimesele identiteedi ja kodukultuuri, ohustamata ja alavääristamata kedagi teist. Intelligentne rahvuslus defineerib rahvust eeskätt lapseeas omandatud kogemuste, kommete, hoiakute – laias mõttes kultuuri kaudu, mitte geenide põhjal. Sellisele rahvuslasele on kõik teed valla, et õppida teisi keeli, teisi kultuure, toite, rõivaid. Olla avatud, tunda huvi. Võtta midagi meelepärast üle. Mõtiskleda teistsuguste normide ja reeglite üle.

Kuid intelligentsus on imelik fenomen. Ühest küljest on ammu teada, et see jaguneb karjuvalt ebaõiglaselt, kuid samas leidub küsimusi, milles intelligentsust ilmutab enamus, mitte vähemus. Võimalik, et rahvuslus on just selline, vähemalt eestlaste puhul, kes pole kunagi pogromme korraldanud. Kui võõraid massiliselt sisse ei veeta, kui rahvast ei provotseerida, rassistideks ega vassistideks ei näägutata, siis me olemegi enamikus täiesti intelligentsed rahvuslased. Kui.

Ilmunud Postimehes 6. oktoobril 2017