Esmaspäeval lipsas meediast läbi huvitav seisukoht. Nimelt märkis SDE Riigikogu fraktsiooni esimees Indrek Saar, et ukrainlased sõdivad demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste eest, aga kui meie siin hakkame neid vabadusi moonutama, siis tekib küsimus, mille eest nad sõdivad.
Jutt käis Vene kodanike hääleõiguse äravõtmisest Eesti kohalikel valimistel, täpsemalt sellest, kas see on seaduspärane või mitte. Õiguskantsleri ja Vabariigi Presidendi seisukoht on, et põhiseadus seda ei luba, ja järelikult läheks selline seadus riigikohtusse, kes selle diskvalifitseeriks. Kui põhiseadus ikka tõesti ei luba, mis aga on vaieldav. Põhiseadust saab lugeda ka nii, et lisapiirangu sätestamine seadusega on lubatav. Nii või teisiti, paanikaks ei peaks põhjust olema.
Hoopis suuremat huvi võiks pakkuda Indrek Saare retoorilisest küsimusest võrsuv jätkuküsimus. Kas ukrainlased sõdivad siis selle eest, et Vene kodanikel oleks Eestis hääleõigus?
Pisut raske uskuda, või kuidas? See, mille eest ukrainlased sõdivad, on muidugi delikaatne teema ja meil siin – nii Saarel, minul endal kui kellel tahes – on üsna taktitu midagi kindlat väita. Keegi ei näe sõduri südamepõhja. Aga mõnd asja võiks siiski ilmseks pidada. Näiteks et ukrainlased sõdivad sissetungija, agressori ja okupandi vastu ning kinnitavad, et ei jäta enne, kui nende maa on vabastatud. Aus ning selge positsioon, mille vundamendiks on rahvuslik vabadus, rahvuslik/riiklik iseolemine. Mis on natuke teine asi, kui inimõigused ja individuaalne vabadus, mida riivab valimisõigus, selle olemasolu või puudumine.
Individuaalsed vabadused on Euroopa kultuuris suhteliselt hiline nähtus. Indiviidist kõneles palju juba Sokrates, kes nooresoo hullutamise eest paraku surma mõisteti, kuid laiemalt hakati isiklikku vabadust tähtsustama ikkagi alles uusajal. Seni – ja ka pärast – olid revolutsioonid ja sõjad toimunud ikka rahvusliku vabaduse nimel. Olukord muutus Ameerika iseseisvussõja ja eriti Suure Prantsuse revolutsiooniga. Nüüdsest kõneldi valjul häälel Inimesest suure algustähega ja tema õigustest ning vabadustest.
Ent kas võib kindlalt väita, et just see ja ainult see innustab praegu ukrainlasi? Ja et nende vaprus muutub mõttetuks, kui meie siin koerust teeme? Pehmelt öeldes julge seisukoht. Eriti kui see meie „koerus“ nii väga koerus polegi, eriti kui järele mõelda. Võib-olla teeniks Vene kodanikelt aktiivse valimisõiguse äravõtmine lõppkokkuvõttes ikkagi just sedasama üllast eesmärki, millest kõneles Saar – kaitsta demokraatiat, inimõigusi ja õigusriiki? Sellise küsimuse võinuks endale vähemalt esitadagi.
Seaduse otstarbekuse ja seadusandliku protseduuri vastuolu on vana probleem ja vaevalt et seda kunagi lahendatakse. Kuid meie senised teadmised lubavad oletada, et kumbki äärmus ei kanna head vilja. Et ainult otstarbekusest lähtuda ei saa, sellega nõustub peaaegu igaüks. Kõige otstarbekam oleks ju piiramatu võimu, piiramatu tarkuse ja piiramatu headusega valitseja, kes kõik kiirelt kõige paremal viisil ära lahendab. Sellist pole siiani õnnestunud leida. Kuid et ka kõige karmimas õigusriigis peab jääma kasvõi millimeetri jagu otstarbekusele, selles enam nii üksmeelel ei olda. Leitakse, et igasugune „üle nurga laskmine“ on saatanast ja lõpeb õigusriigi kokkuvarisemisega. Kui võtta ette nt Inglismaa seadusandluse ajalugu, siis näeme, et nõnda see siiski ei ole. Inglise parlament ja valitsejad on nii mõnigi kord reeglite vastu eksinud, kuid õigusriik püsib. See on teoreetiliselt justkui võimatu, kuid praktikas ometi võimalik. Selleks peab seadusandlust ümbritsema tugev kultuuriline korsett, mis ei lase otstarbekusel üle kasvada seadusetuseks. Kas Eestis on see korsett olemas, pole teada, aga kaudsete asjaolude põhjal võiks oletada, et on küll.
Niisiis pole siiski kindel, kas meie õigusriik ikka variseks kokku, kui me tervet maailma ohustava agressiooni takistamise (st vähemalt häirimise) nimel, tema kandepinna ahendamise eesmärgil läheksime läbi halli tsooni ja võtaksime vastu ühe seaduse, mille kooskõla meie põhiseaduse mõttega on vaieldamatu, isegi kui kooskõla selle sättega on vaieldav.
