Tsensuurivabalt 28.09.2022

Jaga

Kuulen raadiost uudist: „Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel Imavere külas toimus liiklusõnnetus. Liiklus on ümber suunatud, Tartu poolt tulijad sõidavad läbi Imavere (…)“ Kurb uudis, inimene sai surma.

Kirjutama sundis paraku muu. Vabandust, aga see uudis on ühtlasi nagu ruutkolmliige, mida „on isegi raske ette kujutada“. Imaveres toimus liiklusõnnetus, millest möödasõiduks tuleb sõita Imavere kaudu?

Tere tulemast arvutite ja ametnike jaoks tehtud Eestisse.

Märkigem, et teine lause on tervemõistuslik – Imavere tõesti ei asu Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa(-Pihkva-Ostrovi-Kiievi-Istanbuli) maanteel, sealtkaudu saab suurel maanteel toimunud õnnetusest ringiga mööda sõita. Aga esimene lause?

Esimene lause esindab bürokraatide tehtud ja bürokraatide jaoks tehtud Eestit, mida ei vaadata lihtsureliku kombel maa pealt ega katsuta käega, vaid kotka või jumalusena tema kohal hõljudes. Nii, nagu bürokraadil mugavam on. Bürokraadil oli näiteks mugavam jagada kogu Eesti ära külade territooriumideks ja anda maanteeametile korraldus seada külasildid, mis vanasti asusid seal, kus küla algas ja lõppes, ümber sinna, kus algab või lõpeb küla territoorium. Mitte küla, vaid tema juurde kuuluvad maad. Mis tähendab, et matkajale, kes jõuab näiteks sildini „Vanamõisa“, öeldakse: „Näed, siit algavad sellenimelise küla maad. Kui sa tahad kruusikest vett juua, poest pudeli limpsi osta või ajaloolise väärtusega veskihoonet uudistada, siis seda ei saa sa niipea. Tüng! Kõmbi aga edasi. Või pööra vasakule. Või paremale. Me ei ütle sulle, mis suunas ega kui kaugele, sest sa oled selline tühine putukas, kellega me üldse ei räägigi. Üldiselt võid p(….)e minna.“

Seevastu paberil on kõik suurepärane. Suurepäraselt elab ka koletis nimega Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maantee. Sündmus, mis vanasti toimus Tartu-Võru maantee 25. kilomeetril, toimub nüüd Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa 210. kilomeetril. Tartust Võrru sõitvale juhile korraldab riik tasuta aritmeetikakoolituse, et esimeses klassis õpitu ikka meeles püsiks: igast kilomeetrinäidust tuleb lahutada 185, siis saad teada, kaugele sa Tartust jõudnud oled. Kui aga tahad teada, kui palu veel Võruni on, tuleb natuke rohkem liita ja lahutada. Kui tähistada Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maantee pikkus tähega a, Võru-Luhamaa vahe tähega b, kilomeetriposti näidu tähega c ja Võrru jäävate kilomeetrite arvu tähega x, käib arvutus järgmiselt: x = a – c – b, mida võib kasvõi lõbu pärast väljendada ka x = a – (c + b). Ehk siis: liitke kilomeetriposti näit Võru-Luhamaa vahega ja lahutage saadud summa maantee kogupikkusest. On täiesti ilmne, et sellise ajugümnastika saatel möödub tee linnutiivul.

Aga mis kõige tähtsam, ametnikul on hea tunne. Ta teab, et kõik kilomeetripostid näitavad kaugust temast ja justnimelt temast, sest tema asub Tallinnas, sa poiss!, mitte kuskil lollakas kolkas, Tartus või Võrus või mis nad ongi.

Kokkuvõte: Eestis ringi sõites või käies ärge vaadake kilomeetriposte ega külasilte. Need pole teile, need ei ütle teile midagi. Need on kellegi teise ja teist palju tähtsama jaoks.

Sarnased postitused